Minu aeg Euroopa Parlamendis hakkab läbi saama ja sel nädalal ootavad mind Strasbourgis ees viimased hääletused. Muuhulgas on hääletusel autoriõiguste reform, mis hiljuti on taas hakanud kirgi kütma. Probleemiks on selle teksti kaks artiklit, 11 ja 13, mille mõlema vastu olen siseturu komisjoni esindajana võidelnud juba rohkem kui aasta (olen sellest varasemalt kirjutanud juba üle aasta tagasi siin https://kajakallas.ee/blogi/kas-vahendaja-on-autor/ ja siin https://kajakallas.ee/blogi/interneti-platvormide-vastutus-oht-sona-ja-loominguvabadusele/). Raport võeti juuni lõpus õiguskomisjonis vastu ja paraku jäid väga napi häälteenamusega mõlemad artiklid sinna sisse. Täiskogu hääletusel ongi nüüd võimalik veel nende artiklite vastu hääletada, kuid julgen ennustada, et ka seal on hääletustulemus väga napp.

Milles on siis probleem?

Artikkel 13 praeguses sõnastuses kehtestab üleslaadimisfiltri (upload filter). See tähendab, et internetiplatvormid peavad sisu eelmonitoorides tagama, et autoriõigusega kaitstud teoseid omaniku loata ei kasutata. Tegu on absoluutse kohustusega, erandid puuduvad. Tulemuseks oleks näiteks see, et inimene ei saa enam YouTube’i oma lapse sünnipäeva videot üles laadida, kui taustal mängib Beyoncé laul. Lisaks on selge, et kui suurtel tehnoloogiagigantidel on võimalik selliseid monitoorimiskohustusi täita, siis väiksematel tegijatel on see palju raskem. Artikli pooldajad väidavad küll vastupidist, kuid tegelikult lähevad sinna alla ka internetimeemid, mis on noorte seas väga populaarne eneseväljendusviis. Näiteks tuvastaks Twitter või Facebook “Game of Thrones’ist” tehtud ekraanitõmmist autoriõigusega kaetud sisuna ja võtaks selle automaatselt maha. Seega on artikkel 13 kahjulik sõnavabadusele ja loominguvabadusele, aga ka vabale konkurentsile. Ühtlasi läheb see vastuollu praegu kehtiva e-kaubanduse direktiiviga, mis keelab taolise kasutajate monitoorimise.

Artikkel 11 sellisel kujul hakkaks piirama uudiste jagamist. Artikkel annab kirjastajale nn naabrusõiguse oma digitaalseid väljaandeid ehk online portaalides avaldatud sisu autoriõigusega kaitsta. On oluline rõhutada, et autoriõigus antakse kirjastajale, kes sisu mõttes midagi ei lisa, sest kirjastaja pole ju autor. Muudatus sillutab tee internetilinkide tasulisele litsentseerimisele, mis tähendaks, et sotsiaalmeedias artikleid jagada vanaviisi enam ei saaks. Raportis on küll kirjas, et ainult linkimisele uued õigused ei kohaldu, aga selle mõtte tähendus on mulle ebaselge, keegi ei jaga ju nii-öelda „paljast linki“. Tähelepanu pälvivad sellised lingid, millega tuleb kaasa ka teksti lühikirjeldus, artiklite puhul tavaliselt esimene lõik ja/või artikli juures olev pilt. Lisaks annaks see artikkel liikmesriikidele vabad käed, milliseid erandeid üldreeglile kohaldada. Seega ei saa me ühtsest Euroopa regulatsioonist rääkida. Kokkuvõttes tähendab artikkel 11 seda, et kirjastaja võib uudise jagamise eest tasu küsida nii tavakasutajalt kui ka näiteks väikselt maakonnalehelt.

Euroopa Parlamendi plenaaristungil tuleb hääletusele õiguskomisjoni mandaat – kas nad võivad sellega alustada kolmepoolseid läbirääkimisi Euroopa Liidu Nõukogu  ja Euroopa Komisjoniga või mitte. Kui enamus on selle  poolt, siis artiklid eraldi hääletusele ei tulegi ja raportöör läheb õiguskomisjoni mandaadiga läbirääkimistele. Kui aga plenaarisutng mandaati ei kinnita, siis tuleb kogu direktiiv hääletusele järgmisel plenaaril. Siis kahjuks mina enam Euroopa Parlamendi saadik ei ole, aga ma loodan, et Igor Gräzin jätkab valitud joont.