Agu Sihvka moodi alustades, siis et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, ühel päeval Strasbourgis tuleb minu juurde üks Euroopa Parlamendi ametnik ja ütleb, et mind soovitakse näha peaesinejana Washingtonis novembris, kui seal toimub Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi ühine arutelu muuhulgas transatlantilise digitaalse turu teemadel ja mis ma sellest arvan? Mina hakkasin kogelema, et ma ei tea, kas ma saan, pean vaatama (mõeldes eelkõige sellele, et mul on lapse tõttu sellised reisid mõnevõrra keerulisemad organiseerida). Selle peale ametnik imestas, et “You are not exactly jumping from joy, are you?”, kuivõrd selline kutse peaks olema suur au.
Muidugi saan aru, et selline kutse on suur au, aga ma ei tahtnud ka anda lubadusi, mida ei suuda pidada. Õnneks kõik lahenes ja hetkel olen juba lennukis teel Washingtoni poole. Tegemist on siis Euroopa ja USA parlamentide vahelise ühisdelegatsiooniga, kes kohtub juba 77ndat korda (arvestust peetakse alates aegade algusest, mitte selle mandaadi võtmes). Kavas on kolm töösessiooni, millest esimene on pühendatud transatlantilisele kaubandusleppele (ehk TTIP-ile), teine transatlantilisele digitaalsele majandusele ja kolmas välissuhetele kolmandate riikide, eriti Ladina-Ameerikaga. Delegatsioon Euroopa Parlamendi poolt on 16-liikmeline ja kokkupandud d’Hondti meetodi alusel – see tähendab, et suurtel fratktsioonidel ehk konservatiividel (EPP) ja sotsiaaldemokraatidel (S&D) on kõige rohkem kohti (vastavalt 5 ja 4) ja väikestele fraktsioonidele on eraldatud vaid üks koht. Lisaks ametlikule delegatsioonile lähen kaasa mina, kui Euroopa Parlamendi digitaalse ühtse turu raportöör ja Elmar Brok kui Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimees. Kolmest sessioonist on kahe peakõnelejaks liberaal (hea kolleeg Marietje Schaake TTIPi asjus ja mina digitaalse majanduse asjus), välisasjade sessiooni juhib mõistagi Elmar Brok. Seega vaatamata d’Hondti meetodile, mis meile kui väikesele fraktsioonile kvantiteeti ei anna, pääseme mõjule hoopis sisuga.
Transatlantiline digitaalne majandus
Tulles minu valdkonna ehk transatlantilise digitaalse majanduse juurde, siis arvata on, et suurimaks teemaks saab andmekaitse ja seda eelkõige viimaste kohtuotsuste valguses ehk olukorras, kus Euroopa Kohus tunnistas EL ja USA vahelise nö turvalise sadama kokkuleppe (Safe Harbour) kehtetuks. Kokkulepe järgi pidi EL tagama, et USA kaitseb isikute andmeid samal tasemel, kui seda tehakse Euroopas, ometi kohus leidis, et praeguse seisuga see nii ei ole. Kui ettevõte on võtnud kohustuse, siis kui USA ametivõimud nõuavad neilt andmed välja, on nad kohustatud need esitama ja andmete kaitse põhimõte ei prevalveeri. Kohtuotsus toob endaga kaasa palju segadust eelkõige Ameerika firmade hulgas (keda on umbes 4400), kes atlandiülese andmetevahetusega tegelesid ja end selle alusel registreerinud olid. Nüüd tuleb leida lahendused, mis ei halvaks atlandiülest digitaalset infovahetust, samas aga tagaksid isikuandmete kaitse.
Kolm peamist muret seoses kohtuotsusega:
- Kas otsus kohaldub tagasiulatuvalt? Kuna kohus leidis, et 2000. aastal sõlmitud kokkulepe on tühine, siis kas kohtuotsus kehtib tagasiulatuvalt koguandme vahetusele, mis vahepeal toimunud on? Euroopa erinevate andmekaitse ametite töögrupp leidis, et andmete vahetus peale seda otsust on ebaseaduslik, seega tagasiulatuvalt see ei kehti.
- Mis võimalused on firmadel oma tegevust jätkata? Kui andmete kogumise ja vahetamisega tegelevad firmad kasutavad siduvaid klausleid oma lepingutes, mis Euroopa Komisjon on välja pakkunud, siis peaks edasi olema võimalik toimetada, aga siin on palju “agasid”. Näiteks USA ettevõtted, kellel on Euroopas töötajad, aga Euroopas loetakse, et töötaja nõusolek pole tema vaba tahe kuna ta allub tööandja kontrollile. Nüüd kui need ettevõtted hoiavad oma töötajate andmeid USAs, siis võib olla risk, et loetakse, et nad rikuvad reegleid.
- Kas otsusega arvestamiseks on ettenähtud üleminekuaeg? Andmekaitse ametid leidsid, et uue olukorraga kohanemiseks peaks ettevõtetele olema ettenähtud üleminekuaeg vähemalt kolm kuud. Selle ajaga loodetakse USA ametivõimudega leida ka lahendusi tekkinud olukorrale.
Kõige suurem probleem on muidugi see, et vastavalt kohtuotsusele on omakodanike andmete vahetuse osas õigus otsustada liikmersriikidel, mis potentsiaalselt tähendab üle 20 erineva regulatsiooni. Seetõttu peaks komisjon kiiresti tegutsema, et see risk ära hoida.
Lisaks andmekaitsele on ka muid teemasid, mida kavatsen puudutada ja mis on seotud nii Ameerika kui ka Euroopaga. Eelkõige tuleb arutusele küsimus netineutraalsusest, usaldusest digitaalsete teenuste, platvormide ja võrgustike suhtes, aga ka Euroopa ja Ameerika roll innovatiivsete tehnoloogiate juurutamisel ning muud teemad, mis paigutuvad transatlantilise digitaalse koostöö alla.