Olen saanud palju tagasisidet, et miks ma enam raamatute kohta ei postita ja palveid, et seda uuesti teeksin. Kuna aega on nüüd vähem, siis ma igakuiselt seda tegema ei hakka, pigem näiteks poole aasta peale, aga pakun see eest välja variandi, et kirjutan igast raamatust pikemalt. Seekord siis kevade-suve jooksul loetud raamatud.
John Heileman, Mark Halperin, “Game change” – tõeliselt haarav raamat poliitikagurmaanidele USA presidendikampaanias, kui võistlustules olid demokraatide poolel Obama-Clinton ja vabariiklaste poolel McCain-Huckabee. Ja hiljem väga põnev heitlus Obama-McCaini vahel. Tõepoolest selles kampaanias oli nii mitu kohta, kus mäng totaalselt muutus. Näiteks kui McCain otsustas minna riski peale ja nimetada asepresidendi kandidaadiks tol hetkel tundmatu suuruse Alaska kuberneri Sarah Palini. Hetkeks lõi see kaardid sassi, aga hiljem selgus, et risk ei tasunud siiski ära.
Erakordselt haaravalt kirjutatud raamat. Tänapäeval on veel suurepärane võimalus, et päris elus toimunud sündmusi ja inimesi saad koheselt guugeldada ja juurde vaadata videosid jms. See paneb raamatu tõeliselt elama. Eks oli seal nii mõndagi üllatavat – näiteks, et isegi Ameerikas, kus on meeletud eelarved ja maailma tasemel nõustajad, tuleb ette tobedaid vigu, mida arvaks, et sel tasemel ei tehta. Seda on lohutav teada ja tasub mingitel enesepiitsutamise hetkedel meelde tuletada. Huvitavaid äratundmisi tekkis ka. Näiteks, Clinton 2004. aastal ei kandideerinud presidendiks, sest ta oli väga kinni oma valijatele lubaduses, mille andis senatisse 2 aastat varem valituks osutamise puhul – „ma olen siin terve mandaadi aja“. Obama oli 2006 andnud sarnase lubaduse, kuid võimaluse tekkides siiski seda lubadust ei pidanud, öeldes vaid, et „asjaolud on muutunud“. Tundsin seda lugedes hingesugulust pigem Clintoniga, et valijatele antud lubadus on püha. Paratamatult läks mõte sinna, et Ratasele antakse ikka uskumatult kergelt andeks valijatele antud lubaduse (EKRE-ga mitte koalitsiooni teha) rikkumine esimesel minutil peale valimistulemuste selgumist. Kuidas oleksid reageerinud aga minu valijad, kui ma neile antud lubadust oleks petnud?
Tom Wright, Bradley Hope, „Billion dollar whale“ – haarav lugemine päriselus juhtunud suurest petuskeemist, mida ei hammustanud katki ei Hollywoodi ega ka Wall streeti tegelinskid. See raamat võiks meeldida neile, keda paelub finantsmaailm ning kes on vaadanud filmi „Wolf of Wall street“.
Alexandra Lapierre, „Mura, leegitsevad mälestused“. See raamat on Jäneda mõisaprouast Maria von Beckendorff- Budberigst. Kuigi emotsionaalsusega oli minu jaoks kohati üle pakutud, siis pani see raamat mind mõtlema eelkõige kahe teema üle. Esiteks, kui kaduv kõik on. Ühel hetkel külluses suplev mõisaproua, teisel hetkel kõik kaotanud naine vanglas. Teiseks pani see mind vaatama meie ümbruskonda hoopis teise pilguga. Kui raamatust tuleb välja valu, mis on seotud sellega, et sulle armsaid ning ilusaid paiku rüüstatakse ja need lagunevad, siis meie oleme vastupidi õnnelikust põlvkonnast, kes näeb vastupidist arengut, et kus järjest taastatakse erinevaid paiku ning kohti tehakse korda. Loomulikult sõitsin ka Jänedale, et elustada raamatus olnut läbi selle mõisa, mis on siiani alles. Uksed olid lahti, jalutasime sees, kuigi meie hõigete peale keegi ei vastanud. Kunagi tulevikus tahan jõuda sinna mõisa ka siis, kui tehakse giidiga ekskursioone.
Jonathan Holslag, „A political History of the world. Three thousand years of war and peace“ – Põnev ülevaade erinevate kontinentide poliitilisest olukorrast läbi aastasadade. Ehk siis tegelikult poliitika = sõjad. See ei peaks ju nii olema. Suures plaanis tekivad sõjad järgmistel põhjustel:
- Sest valitsejatel on selline ambitsioon
- Katsed heastada varasem ebaõiglus– reeglina kättemaks varasema ebaõigluse eest.
- Riigi nõrkus kutsub esile välise sekkumise.
- Keskkondlikud ja klimaatilised põhjused sunnivad inimesi sõdima;
- Julgeoleku dilemma – kui üks riik valmistub end kaitsma sellise hooga, et teistele tundub, et ta pigem valmistub ründama ja teine ründab enesekaitseks esimesena.
- Võitlus ressursside ja kaubateede pärast.
Delia Owens, „Kus laulavad langustid“ – ka mulle kingiti sünnipäevaks selle suve menuk. Pean tunnistama, et oli väga nauditav suvelugemine, kuigi seal olid mõned ebaloogilisused. Pidevalt kujutasin ette, et sellest tehakse varsti film. Müts maha raamatu tõlkija ees, kes oli teinud üliinimlikke pingutusi, et anda tõlkes edasi piirkonna eripärast keelekuju. Ma ei suutnud lugedes maha raputada mõtet, kuidas üks või teine ütlus või sõna oleks originaalis kõlanud. Aga sain ka teada huvitavaid eestikeelseid uusi sõnu, nagu näiteks „padur“. Kuigi see on selgelt ilukirjandus, siis üks naljakas mõttetera ka raamatust – nii nagu looduses, nii ka inimeste hulgas – need mehed, kes on tõeliselt alfad, ei pea seda tõestama erinevate sulgede lisamisega, need, kes tahavad olla, aga tegelikult ei ole, rõhutavad seda ise sõnades või end väliste lisanditega ehtides. Meenutagem siinkohal üht ministrit, kes Riigikogu ees kelkis, et ta on hirmus alfa :).
Aleksander Solženitsõn, „Lenin Šveitsis“. Kuigi mulle väga meeldis Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“, siis antud raamat ei jätnud mingit erilist muljet.
Tommaso Campanella, “Päikeselinn“. Loomingu raamatukogu kuldsarjas ilmunud itaalia filosoofi nägemus ideaalsest riigist.
Toimik “Priboi” – See on Eesti Mälu Instituudi poolt välja antud kogum uurimistöid 1948. aasta märtsiküüditamise kohta. Kuna mu ema, vanaema ja vanavanaema küüditati sellel ajal, siis oli huvitav lugeda töid, mis seda uurisid – kes, miks, kuidas toimusid ettevalmistused jne. Mitte, et see oleks tulnud üllatusena, aga siiski mõnes mõttes šokeeris see, millise kuiva metoodilisusega inimeste väljasaatmisele läheneti. Hirmsad asjad saavadki juhtuda, kui inimesi ei vaadelda, kui nimedega naisi, mehi ja lapsi, vaid lihtsalt kui numbreid, mis tuleb täita.
Tara Westover, „Educated“ . Üks järjekordne haarav lugu naisest, kes elas mormoonide peres, kus eitati nii meditsiini kui ka hariduse vajalikkust ning kuidas ta end ise haris ja jõudis välja tippteaduseni. Temal läks hästi, aga enamusel sellise taustaga võitlemisel ilmselt jaksu ei ole. Üks kõrvaltähelepanek – raamatud on Eestis ikka väga kallid. Antud raamat on nüüd tõlgitud ka eesti keelde, aga kui inglise keelne digiraamat maksis 10 EUR, siis eestikeelne raamat maksab 42 EUR.
Naina Jeltsina, „Elu presidendi kõrval“ – järjekordne sünnipäeva kingitus. Oli huvitav lugeda eelkõige sellest aspektist lähtuvalt, et mäletame ise nii selgelt seda aega, kui Nõukogude Liidust lahti saime, kus Jeltsinil oli oluline roll. Aga kuna tegemist on armastava kaasa mälestustega, siis ei saa neid paraku kuidagi pidada objektiivseks. Nimelt väidab ta, et Jeltsinil polnud alkoholiprobleemi. Seda nägid paraku ju kõik.
Matthew Walker, „Why we sleep?“ – teaduslik käsitlus, miks uni on hea, kuidas see kulgeb, mis und mõjutab ja kuidas unepuudus meid kahjustab. Kui oleks kuidagi võimalik seda teha selgeks ka lastele, et normaalsel ajal magamaminek ei ole mitte ema-isa tüütu näägutamine, vaid nende isikliku õnne ja toimetuleku otsene vajadus.
John Bolton, „The Room where it happened“ – USA presidendi Donald Trumpi endise julgeoleku nõuniku raamat sellest, kuidas Trump välispoliitiliselt tegutseb. Kuid Trump on üritanud end turundada kui superläbirääkijat, siis sellest raamatust tuleb välja risti vastupidine. Trump annab olulised asjad ära nii, et ise sellest arugi ei saa. Raamat annab põneva sissevaate sellest, kuidas tippkohtumisteks ette valmistatakse ja mis toimub uste taga, kuhu paljud (st ajakirjandus) ei pääse.
Milan Kundera, „Veidrad armastuslood“ – Ma olen suur Kundera talendi austaja ja seetõttu olen olnud hämmeldunud, kui halvasti tsehhid ise temasse suhtuvad. Suvel oli üks Eesti Ekspress, kes sellest teemast pikalt kirjutas. Antud raamat on nauditav konstruktsioon erinevatest väikse krutskiga armulugudest. Kui oled lugenud Kundera hilisemaid teoseid, siis mõnda lugu arendas ta oma raamatutes hiljem edasi.
Edith Eger, „The Choice“ – Auschwitzi surmalaagri üleelanud naise raamat oma kannatustest ning õppetundidest. Mu vend küsib küll, et miks sa selliseid raamatuid loed, mis kirjeldavad selliseid õudusi? Võib-olla selleks, et mõista, et elame heal ajal ning oleme õnnelikud, et meie selliseid üleelamisi pole läbi teinud? Teisest küljest huvitavad mind ka vaimse tervise teemad, kuidas rasketest üleelamistest on siiski võimalik välja tulla ja ühiskonnale tagasi anda. Imetlesin alati oma vanaema, kes oli maailma kõige positiivsem inimene, ometi oli kaotanud sõja ajal kaks last. Tugevad naised on inspireerivad.
Albert Camus, „Võõras“ – Keskkooli ajal oli minu lemmikraamat Camus „Katk“. See on vist ka ainus raamat, mida ma olen kaks korda lugenud. Seda enam on imelik, et ma ei olnud siiani Camus kuulsamat teost „Võõras“ lugenudki. Klassika on klassika, aga „Katk“ meeldis mulle siiski rohkem :).