Paljude muude sagimiste kõrvalt olen vahepeal jõundud ühe isikliku verstapostini – saan hoida käes oma enda kirjutatud raamatut. Mäletan hästi seda päeva, kui ma oma 2-aastase poja ja suure kohvriga olin Tallinna lennujaamas, oodates lendu Brüsselisse. Uus eluetapp tõi palju huvitavaid seiku ning otsustasin hakata pidama päevikut, mille katkeid ma vahel oma sõpradega jagasin. Sealt tekkiski mõte, et sellest võiks saada hoopis raamat – „MEP“.
MEP on tiitel, mida kandsin neli aastat. See on lühend sõnadest Member of the European Parliament. Seda lühendit kandes ja oma valijaid esindades võib oma riigi jaoks palju ära teha. Kui ma kuulen kedagi rääkimas, et „nemad seal Euroopas“, siis parandan alati „meie siin Euroopas“. Eesti on Euroopa osa sama palju, kui seda on Saksamaa või Prantsusmaa.
Ma ei ole kunagi varem ühtegi raamatut kirjutanud, küll aga olen palju raamatuid lugenud. Aga kui leidsin end järsku täiesti uuest situatsioonist, siis paratamatult hakkas asju juhtuma. Otsustasin panna kirja märksõnu ja neid olukordi lahti kirjutada. Kokkuvõttes leiab raamatust kolme sorti lugusid: isikliku elu lood, “eestlane välismaal”-lood ja lood tööst Euroopa Parlamendis.
Kolida teise linna ja riiki 2-aastase lapsega, kui kogu tugistrutuur jääb koju, on paras väljakutse ja sellega pidi toime tulema. Päris palju leiab raamatust hullumeelseid lugusid meie reisimistest. Ise hiljem seda materjali üle lugedes mõtlesin vahel, et kuidas me küll hakkama saime! Kõige huvitavam ongi vaadata, kuidas mu laps selle aja jooksul kasvas. Pisikesest põnnist on selle aja jooksul sirgunud asjalik noormees. Vahel kuulsin, kuidas ta oma Belgia sõpradele seletas, et ta on eestlane, aga terve elu on elanud Belgias. Mõtlesin, et kuidas nii, aga kui arvutama hakata, siis tõepoolest, rohkem kui poole oma senisest elust on ta veetnud koos minuga Brüsselis (ja lennukites).
Belgias elades ja Euroopa Parlamendis töötades tekkis võrdlusmomente teiste rahvastega pea iga päev. Eesti on üks äge väike suurriik, mille ägedusest saab aru ka siin elades, aga mille tegelikku suurust adub alles siis, kui olla väljaspool Eestit. Alles siis saab aru, kui suureks me oleme saanud ülejäänud maailma silmis oma julgete majandusreformide, oma täiesti erakordse finantsdistsipliini ja muu maailma silmis täiesti imetlusväärse digiühiskonna arendamisega.
Kokkuvõttes leiate sellest raamatust tükikese ühe MEP-i elust – elust mida elasin neli aastat pendeldades Brüsseli ja Tallinna ja Strasbourgi vahel. Nelja Brüsselis veedetud aasta sisse jäi hetki, kus tundsin nii suurt õnnetunnet kui ka täielikku läbikukkumist, kuid kokkuvõttes võtsin endaga sealt kaasa vaid suured võidud. See periood on aga tänaseks läbi. Nüüd on ees uued väljakutsed.
Head lugemist!