Üldiselt mulle meeldib lugeda oma raamatuid, sest mulle meeldib huvitavaid kohti alla joonida ja raamatu servale märkusi teha. Kuigi ma enamiku raamatuid seepärast ostan, ei ole ka raamatukogu külastamine mulle võõras.

Mul on olnud kokkupuuteid nelja raamatukoguga: rahvusraamatukogus sai käidud juba keskkooli ajal, Tartu Ülikooli raamatukogu oli ülikooli ajal teiseks elukohaks, Tallinna keskraamatukogust olen nüüd raamatuid laenutanud ja Pääsküla raamatukogu läheduses ma elasin. Viimane meeldis mulle raamatukoguna kõige rohkem.

Ülikoolis oli raamatukogu lisaks teadmiste omandamisele sotsialiseerumise koht, kus sai suhelda, märgata ja olla märgatud.Kui meie ajal oleks olemas olnud võimalus kasutada internetti sellisel kujul nagu praegu, poleks raamatukogu ilmselt nii palju kasutanud. Ja sellest oleks olnud kahju, sest inimlikku suhtlemist oleks olnud vähem. Lisaks on mulle alati meeldinud raamaturiiulite vahel jalutada ja vaadata, mis silma jääb.

Pean siiski tunnistama, et lugeda mulle raamatukogus ei meeldi. Tahan oma raamatuga kahekesi olla ja keskenduda. Inimeste pidev sagimine viib tähelepanu mujale.

Poliitikuna olen palju külastanud erinevaid raamatukogusid üle Eesti. Need, tihti küll väikesed raamatukogud, on inimestele kaugetes paikades olulised kohtumispaigad. Olen tähele pannud, et sageli pole raamatute valik väga rikkalik, sest rahapuudus ei võimalda seda. See tõi mind mõttele, et kui iga hästi toime tulev inimene ostaks vähemalt ühe endale meeldinud raamatu lisaks saatmiseks mõnele väikesele raamatukogule, oleks inimestel ka kaugemates paikades ligipääs uuemale kirjandusele võrdväärselt suurte linnadega.

Mõtisklus ilmus Postimehe vahel raamatukogupäevade lehes 20. oktoobril 2015