Loetud raamatud (sügis 2020)

dets. 03, 2020, autor Kaja

Greg Wells, “Koosmõju efekt”

Seda raamatut soovitas üks sõber ja põhimõtteliselt võib selle lühidalt kokku võtta nii, et maga paremini, liiguta paremini ja töötad paremini. Lihtsad tõed, mida me tegelikult kõik teame. Teoorias oleme tugevad, praktikas sageli mitte. Aga üks asi, mis mind painab – mulle tundub, et inimesed, kes kirjutavad raamatuid sellest, et „kui sa magada ei saa, viska töömõtted peast ja lihtsalt maga“, ei tea tegelikult, mis tähendab see, kui sa oma aju välja ei suuda lülitada ja mõtted panevad peas edasi-tagasi. Mu abikaasa on selline, et tema lihtsalt mõtleb, et ma midagi praegu niikuinii teha ei saa, tegelen selle murega homme puhanud peaga ja jääbki magama. Minul aga see sugugi nii lihtsalt ei käi.

Kunagi sattusime ülikoolis katsejänesteks, kus tuldi meile rääkima mingist teemast ja siis pärast küsiti, mis meelde jäi. Asja point oli selles, et asju, mida sa oled palju kuulnud, ei suuda sa hiljem tekstist välja tuua. Meelde jäävad asjad, mis on uudsed. Nii kipub see ka raamatute puhul olema.

 

Scott Fizgerald, “Ilus ja neetud”

Aastaid tagasi lugesin Zelda ja Scott Fizgeraldi elulugu, kus ilmnes, et Scott Fizgeraldi abikaasa oli parajalt hull ja nende elust inspireerituna on kirjutatud „Ilus ja neetud“. See mälestus silme ees võtsingi selle raamatu ette, aga pean tunnistama, et minu jaoks oli see meeletu piin ja igav. Vahel on nii, et alguses on igav ja kui selle õige koha ära kannatad, siis hakkab lugu jooksma, aga olles kolmveerand raamatut ära kannatanud, ei suutnud enam ja panin kõrvale.

 

Kristiina Ehin, “Janu on kõikidel üks”

See luulekogu kingiti mulle sünnipäevaks ja olen selle eest tänulik, sest muidu tihti luuletusi ei loe. Olen Kristiina Ehinit alati imetlenud ja põgusad kokkupuuted temaga on olnud ääretult meeldivad. Luulekogus on tunda tema annet, oma juurte otsimist, sügavat ühiskonnatunnetust ja muret toimuva pärast. On ka päevapoliitilist, näiteks luuletus pealkirjaga „Hädaabikõne peaministrile“. Aga paar stiilinäidet:

„Ma soovin, et Eesti iial ei oleks

Kauge riigimasin

Vaid valus ja võlus ja ilus ja kole

Sügavalt isiklik asi“

 

Või minu suur lemmik:

„Me sobitume suuremasse pilti

Seda tihti ise teadmata

Ja suured mõtted jäävad mõtlemata

Ja laulud sõnadesse seadmata

 

Pärast vihma vilksamisi nägin

Kuis kiiskas pesunööril märtsipäikse tilk

See pimestas mind sügavuti läbi

Ja korraks hiigelmustrit aimas pilk“

 

Kalle Muuli, “Artur Sirk. Elu ja surm.”

Viimasel ajal olen palju erinevaid 1930ndate Eestit puudutavaid teoseid lugenud ja seetõttu sobitus Artur Sirgu elulugu hästi siia pilti. Kalle Muuli on väga nauditavalt kirjutanud kokku vapside juhi loo ja ma arvan, et see, et ta pole ajaloolane, on tulnud kogu raamatule kasuks, sest ta suudab hästi välja tuua seigad, mis on tema loos suure pildi mõttes olulised. Käisin ka raamatu esitlusel ja seal tuli välja, et kuigi Artur Sirk on Eesti ajaloos märgiline tegelane, polegi tema elu kohta ühtegi teost siiani kirjutatud. Igal juhul tasub lugemist arvestades ka paralleele, mis tänapäeva Eestiga tekivad.

 

Shosana Zuboff, “The Age of Surveillance Capitalism”

See raamat räägib sisuliselt sellest, kuidas tänapäeva tehnoloogiad on maailma muutnud. Kui varasemalt öeldi, et kui sa ise ei maksa teenuste eest, siis oled järelikult ise kaup, mida müüakse, siis see raamat arendab seda teooriat edasi jõudes järeldusele, et kaubaks on see, kuidas meie käitumist on võimalik muuta ja panna meid tegema asju, mida me muidu ei teeks. Kuigi see raamat oli pikalt mu lugemisnimekirjas, siis jõudsin selleni alles nüüd, sest see vajab süvenemist ja kaasamõtlemist ning ei ole seetõttu kerge lugemine. Palju on sarnastest teosest juba loetu ülekordamist, aga on ka uusi arendusi ja kindlasti paneb see kaasa mõtlema. Kas on midagi, mida me saame teha või on kõik pöördumatult muutunud ja sellega võidelda ei ole mõtet? Autor toob välja murettekitavat suundumused, et tehnoloogiline võim inimeste manipuleerimise üle on väga väikese ringi käes.

 

Patrick Radden Keefe, “Say nothing”

On palju maailmapoliitilisi teemasid, millest me kõik kuuleme uudistest, aga süvitsi teame sageli vähe. Irish Republican Army oli minu jaoks üks selliseid. „Say nothing“ on väga põnev raamat. Mitte ainult ei ole see sisevaade IRA tegevusse, vaid see on paralleelselt kulgevate ohvrite lugu. Väga soovitan. Arvestades praegu toimuvat Brexitit on oht, et vanad haavad lüüakse jälle lahti ja seda peaks iga hinna eest vältima.

 

Ben Rhodes, “The world as it is”

2019. aastal kutsuti mind Berliini kohtuma USA endise presidendi Barack Obamaga. Enne seda toimus seminar 20 noore inimesega erinevatest Euroopa paikadest, kus meid pandi arutlema erinevate poliitiliste suundade üle ja selle seminari vedaja oli Obama endine kõnekirjutaja Ben Rhodes. Kuigi Obamaga veedetud aeg oli lühike, siis peamine väärtus sellelt kohtumiselt olidki seal viibinud inimeste kontaktid. Ben Rhodes’i raamat annab sisevaate Obama valge maja toimimisest ja nende ees seisnud keerulistest valikutest ja tehtud otsustest. Oli ka teatavat äratundmisrõõmu, kuigi mastaabid ja otsused on hoopis erinevad – oled tohutu surve all teha mingi otsus, ühed ütlevad, et tee nii, teised, et tee naa. Kui sa siis lõpuks otsuse teed, siis võid kindel olla, et need, kes surusid, on hiljem peamised kritiseerima, et tegid täiesti vale otsuse. Tähtis on mõelda oma selgroole ja põhimõtetele ja neist lähtuvalt teha otsuseid, isegi kui seda lahti seletada on sageli raske. Raamatust tuleb välja ka paradoks, mis on ilmselt nii mõnegi maailmaliidri puhul: eksisteerib justkui kaks erinevat maailma – üks välismaal, kus oeld kõrgelt hinnatud ja teine kodus, kus pead võitlema sisepoliitilise kemplusega.

Peale raamatu lõpetamist, kirjutasin ka autorile paar kommentaari ja sain tagasi ka pika kirja. Positiivne on see, et kui tahta, on maailm endiselt väike.

 

Sofi Oksanen, “Koertepark”

Olen kõik Sofi Oksaneni raamatud läbi lugenud, seetõttu ostsin raamatu kohe kui see poelettidele jõudis. Paar päeva hiljem sain teada, et ta oli olnud Eestis ning ka inimestega Rahva Raamatus kohtunud. Oleks sel olnud reklaami, oleksin kindlasti kohale läinud. Mul on tema teostega alati segased tunded. Ühelt poolt on teemad alati rasked ja kohati talumatult ebamugavad, teisalt ta kirjutab nii haaravalt, et tahad teada, mis edasi sai ja kuidas asi lõpeb. Kui varasemalt on raamatud olnud Eestiga seotud, siis „Koertepark“ on Ukraina surrogaatemanduse ärist, mis ainult vilksamisi puudutab ka Eestit. Natuke teistmoodi kirjutatud kui varasemad Sofi Oksaneni raamatud, ehk liiga ülekonstrueeritud kohati ja liinid ei jooksnud kokku. Pean tunnistama, et ei nautinud seda raamatut nii nagu autori varasemaid teoseid.