Üldkogu kõne 09.06.2019

juuni 10, 2019, autor Kaja

Head erakonnakaaslased,

Tundub nagu viimatisest korralisest üldkogust eelmisel aastal on möödas terve igavik, sest toimunud on nii palju. Kui 2018. aasta aprillis valiti mind erakonna esimeheks, siis olid erakonnal rasked ajad. Erakonna rahaline seis ei olnud hea, samuti hakkas sügisel langema erakonna toetus. Samal ajal tundus, et teised erakonnad olid saanud valimiskampaaniaga varasema stardi, terve suve saime näha erakorralise pensionitõusu lubamise plakateid igal pool üle Eesti. Olime ajakirjanduse suure kriitika all, sest pealtnäha ei suutnud oma peamisele konkurendile pakkuda võrdväärset konkurentsi ja Keskerakonna võit tundus paljudele olevat vankumatu. Suure kriitika all olin ka mina erakonnajuhina, sest oli palju neid, kes kahtlesid, et ma suudan erakonda juhtida nii, et me valimised võidaksime. Tuleb veel märkida, et olime erakonnale varasemalt tundmatus olukorras – läksime valimistele opositsioonis.

Ometi suutsime oma read koondada ja panna kokku tugeva meeskonna ning hea programmi. Kohtusime üle kogu Eesti inimestega ning kuulasime neid. Meile joonistus välja, et inimeste peamiseks mureks seoses valitsuse tegevusega on tõusnud maksud ning meil oli sellele ainsa erakonnana ka selge lahendus pakkuda. Meie visioon targa majandusega Eestist, kus elavad õnnelikud inimesed, kõnetas valijaid. Meie kogu meeskond – nii kandidaadid kui ka abilised – töötas palehigis ühes rütmis ja nii hakkas erakond valijate hulgas järjest toetust tagasi võitma. Meie toetajad ootasid pikalt, et me ütleksime selgelt välja: kui võidame, siis meie ei lase EKREt võimu juurde. Nii pea kui me seda tegime, hakkas meie toetus kindlalt tõusma. Nii läkski, et 3. märtsi valimistel sai Reformierakond kõigi aegade kõige parema tulemuse: 162 363 häält, 34 kohta Riigikogus.

Kaks kuud hiljem toimunud Euroopa Parlamendi valimistel võitsime taas selgelt – 87160 häält ja 2 kohta Euroopa Parlamendis, kuhu lähevad Andrus Ansip ja Urmas Paet.

Aga üks küsimus painab meid kõiki. Me võitsime kahed valimised, aga miks me ei ole saanud valitsust moodustada? Miks teistele erakondadele on mistahes muu variant koalitsiooniks parem kui koos Reformierakonnaga? Kas meil on põhjust peeglisse vaadata ja mõelda, miks see nii on?

Mulle on ette heidetud küll seda, et ma valisin valed inimesed endaga kaasa teiste erakondadega suhtlema. Ja seda, et ma jäin oma põhimõtetele kindlaks. Ning seda, et ma ei olnud nõus võimu nimel tegema salakokkuleppeid pandimaja omanikuga. Kuid need ei ole ju tegelikud põhjused, miks meiega isegi läbirääkimistele ei tuldud. Tegelikud põhjused on mujal. Tänaste teadmiste valguses võin kindlalt öelda, et teiste erakondade juhtidel oli juba enne valimisi küpsenud plaan Reformierakond igal juhul välja jätta.

Reformierakond tundub olevat vaenlase kuju kõikide koalitsioonierakondade jaoks. Vaenlase kuju oleme seetõttu, et me sümboliseerime paljudele seda Eesti edulugu, mis sai alguse Eesti taasiseseisvuse ajal ja mis paljudele ei meeldi. Ühine vaenlane ühendab. Valitsuskoalitsioonis on ebamugavust, aga mitte selle juhtide seas. Kui koalitsioonierakondade juhid hoiavad kokku, siis võib see asi kesta väga kaua ja meil ei tarvitse luua illusiooni, et see kohe laiali läheb.

Me pole varasemalt olnud opositsioonis, kui valimised võitsime. Me pole ka olnud positsioonis, kus ilma meieta saab valitsust kokku panna. Meil on olnud ajalooliselt võimalus oma partnereid valida, sest Keskerakonda juhtis Savisaar, kellega koostöö olid välistanud teised erakonnad ja seda sõna ka peeti. Me oleme varasemalt saanud teiste erakondadega läbi rääkida jõu positsioonilt, valida endale meelepäraseid koalitsioonikaaslasi. Nüüd peame leppima uue olukorraga, kus ilma Reformierakonnata saab teha valitsusi. Tehakse isegi siis, kui see keerab senise Eesti poliitilise kursi pea peale.

Ka seekord olid ka teised jõud välistanud koostöö EKRE-ga ning tundsime end seetõttu kindlamalt, kui oleks ehk pidanud. Peale valimisi selgus, et sõnad ei maksa midagi. Mitmed juhtivad keskerakondlased on öelnud, et koalitsioon Reformierakonnaga poleks neile lihtsam kui koalitsioon EKRE-ga. Miks?

Mulle meeldis üks mõttearendus internetis (memokraadis), et tegelik sõda pole mitte enam ideoloogiate, või parem-vasak skaalal, vaid tõeline sõda on nende vahel, kes üritavad võtta, hävitada ja lõhkuda ning nende vahel, kes üritavad midagi ise luua. Hävitada on alati lihtsam kui ehitada. Toitu ära süüa on alati lihtsam kui seda valmistada. Midagi kelleltki ära võtta on lihtsam kui seda nullist luua. Lõhkuja ei pea raiskama aega vaidlustele või keerulistele mõttearendustele, mida loomine eeldab. Lõhkuja ei pea koheselt vastutama tagajärgede eest, mida lõhkumine endaga kaasa toob. Loomine ja ehitamine võib võtta aastaid, lõhkumine vaid paar nädalat.

Reformierakond on alati olnud looja ja ehitaja, mitte lõhkuja. Oleme ehitanud toimiva maksusüsteemi, ettevõtete tulumaksuvabastuse, vanemahüvitise süsteemi, e-residentsuse, kui mainida vaid mõnda. Hoidnud riigi rahakoti korras ja välispoliitika õigel kursil. Nagu kõik, kes midagi ehitavad, on ka meil juhtunud eksimusi, aga suures pildis on Reformierakond inimestele antud sõna pidanud. Me pole teinud Eestile olulistes küsimustes kompromisse ja ei tee seda ka edaspidi. Ma usun, et Eesti poliitikas on loojad ja ehitajad olnud ka sotsiaaldemokraadid. Keskerakonda võib pidada ehitajaks Tallinnas. Isamaa oli Eesti iseseisvuse algusaegadel kindlasti õigusriigi üks loojatest.

Praegune valitsus on olnud ametis 40 päeva. See tundub igavikuna, sest valitsusse on võetud erakond, kes on loomult lõhkuja ja see annab paraku tooni kogu valitsusele. On lõhutud ühiskonna habrast tasakaalu. On solvatud naisi, naistearste, õpetajaid, lastekaitsjaid, teadlasi, muukeelseid elanikke. On seatud küsimärgi alla Eesti senine välispoliitiline suund. On valetatud. On söödud valijatele antud lubadusi ja sõnu. On isegi võetud tagasi allkirju varasematelt lepingutelt. On külvatud ühiskonnas hirmu ja teadmatust. Kraavi on aetud riigi rahandus ning poliitiline õhustik rusub meie teadlasi, ametnikke, ettevõtjad ja loomeinimesi. Valitsus on asunud lammutama Eesti ühiskonna põhialuseid, Eesti mainet ning sellega seadnud Eesti tahtlikult või tahtmatult ohtu. Olulised arenguprojektid külmutatakse. Soovitakse minna tagasi patriarhaalsesse aega.

Peaminister kas ei saa sellest aru või laseb sel lihtsalt juhtuda, sest vastutasuks on ta saanud peaministritooli. Meie silme all valmistatakse ette Eesti radikaalset suunamuutust –  kus alavääristav retoorika on uus normaalsus, kus Euroopa Liidu õõnestamine on osa igapäevasest valitsusliikmete jutust, kus riigi rahandus on kaoses, kus peaministri allkiri pole väärt midagi, rääkimata siis tema sõnast. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Eesti suveräänsust ei ohusta miski nii palju, kui meie endi rumalus.

Mart Helme umbusaldamine Riigikogus lõi väga selge pildi sellest, mis on tema nägemus Eestist. Paljudest asjadest, mis ta seal ütles, jäi minu jaoks kõlama, et talle see Eesti ei meeldi. Ta ei varjanudki, et ta tahab seda Eestit lõhkuda.

Mulle meeldib Eesti Vabariik väga. Olen olnud nii uhke Eesti ja eestlaste üle. Ja usun, et seda saab öelda kõigi kohta siin ruumis. Eesti on ilus maa toredate ning ettevõtlike inimestega. Objektiivselt räägivad faktid meie kahjuks – me oleme väike ja kõrvaline kant. Meil on vaid 1,3 miljonit inimest. Eesti keel pole ühegi suure keele sugulaskeel. Me asume geograafiliselt ida ja lääne vahelisel piiril. Meie majanduslik tase on alla Euroopa keskmise. Eestit peetakse sageli Venemaa mõjusfääri loomulikuks osaks. Aga me oleme alati olnud suuremad kui need faktid meil võimaldavad olla! Eestis on tehtud innovaatilisi asju, mille üle me kõik oleme saanud uhked olla.  Meile meeldib see Eesti, mis me oleme 27 aastaga ehitanud ja me oleme valmis pikaks võitluseks, et seda Eestit lõhkumise eest kaitsta.

Praeguse koalitsiooni jaoks on Eesti liikunud liiga kiiresti ja seetõttu talluvad nad praegu raevukalt pidurit. Reformierakond aga arvab, et selleks, et jõuda teiste arenenud riikide elatustasemele, peame liikuma kiiremini. Tegema samme, et meie majandusest saaks teadmistepõhine majandus ning meie inimeste heaolu kasvaks.

Meil tuleb kaitsta põhimõtteid, mille olemasolu me oleme pidanud iseenesestmõistetavaks – sõnavabadust, majandusvabadusi, loominguvabadust, demokraatiat, Eesti välispoliitilist suunda, aga ka elementaarset viisakust ning head sõna. See on võitlus Eesti valitud suuna eest. Me peame edasi hoidma avatud ja õiget kurssi, mis tagab meie inimestele vabaduse ja jõukuse.

Liberaalid ei vaja oma seisukohtade kaitsmiseks räuskamist, vastaste ähvardamist, laimamist ja valetamist. Me ei saa ega tohi langeda oma vastaste tasemele, sest sellega oleme ära andnud selle, mis on meie trump ja tugevus. Meie tugevus on meie kompetents. Meie tugevus on põhimõttekindlus. Kui laskume, oleme samuti asunud lõhkuma seda Eestit, mida nii armsaks peame.

Olen veendumusel, et Eestit teeb suuremaks Eesti inimeste võimekus, mitte riigi võimekus. Aga inimeste võimekust kasvatab see, kui tal on võimalikult palju vabadusi, aga nende kasutamise eest vastutab ta ise. Juba vanad eestlased ütlesid, et igaüks on oma õnne sepp. Meie ideoloogia on võimaluste ideoloogia ja see toetub Euroopa neljale põhivabadusele: inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabadusele. Üha rohkem peame seisma ka Atlandi hartas sõnastatud läänemaailma vabaduste eest, mida oleme juba pidanud enesestmõistetavaks, kuid mis on hetkel rünnaku all: sõnavabadus, usuvabadus, vabadus puudusest ja vabadus hirmust. Hirm on see, mida ähvardamine ja laimamine kutsub esile paljudes ühiskonnagruppides ja sellele peame vastu seisma. Reformierakond peab pingutama selle hirmu maha võtmise nimel, sest inimesed, kes on hirmul, ei tee õigeid otsuseid. Ma ei näe kedagi teist, kes sellele vastu seisaks. Tuleviku loob see, mida teeme täna, mitte homme.

Head kaaslased,

Uskuge mind – Eestile on võimalik kokku panna palju parem valitsus kui praegune. Küsimus on vaid tahtes. Nii Isamaa kui Keskerakonna juhid teavad sisimas, et praegune valitsus ei hakka kunagi Eesti jaoks tööle. Nii Isamaas kui ka Keskerakonnas on palju inimesi, kes ei jaga mingiski punktis koalitsiooni juhtiverakonna soovi Eestit lõhkuda. Aga hetkel on olukord, kus parteiline kuuluvus kaalub veel üles eetika. Kaua see nii kesta ei saa, pidev südametunnistusega vastuollu minek ei ole tervislik. Kinnitan täna veelkord, et koos Reformierakonnaga on võimalik moodustada valitsus, mis võtab arvesse kõikide valijate huve. See valitsus oleks positiivne, tulevikusuunatud, loov ja ehitav, Euroopasse kuuluv ja ühiskonna suhtes lugupidav. Varem või hiljem sündiv uus koalitsioon ei ole kantud mineviku pettumustest ja ühiskonda lõhestavast poliitikast. See koalitsioon ei saa olema kantud vihast ühise vaenlase vastu, vaid soovist midagi päriselt Eesti jaoks ära teha.

Nii erakonna sees kui ka väljas on inimesi, kes arvavad, et peame valitsuses osalema iga hinna eest. Näeme, et Keskerakond on peaministri tooli ja valitsuses olemise eest maksnud väga kõrget hinda.

Aga mis on see hind, mida tahetakse Reformierakonnalt võimu eest küsida täna?  Me ei saa olla palujad, kes annavad ära kõik juhtpositsioonid valitsuses, nagu see on juhtunud Keskerakonnaga. Meie jaoks ei tohi olla võim mitte eesmärk iseeneses, vaid vahend selleks, et Eesti elu edendada ja õiges suunas viia. Loomulikult saame oma ideid ellu viia ja nende eest seista valitsuses olles, kuid minu arvates ei tohi see juhtuda iga hinna eest. Me ei saa järele anda väärtustes, mille eest oleme seisnud.

Oleme hetkel opositsioonis ning kasutame neid võimalusi, mida opositsioonis olek meile annab. Töötame sellega, et ehitada suhteid teiste erakondade inimestega ning suurendada usaldust, mis võimaldaks koostööd teha. Pakume paremat alternatiivi ja otsime poliitilisi kompromisse.

Meil on fraktsioonis suurepärane meeskond ja hea töine meeleolu. Eriti hea meel on mul selle üle, et 34 liikmest 13 on naised, mis teeb meie praegusest fraktsioonist kõigi aegade kõige paremini tasakaalus oleva, kuigi 50%-st jääb siiski kahjuks puudu. Seega arenguruumi on. Ka olulisi positsioone jagades pidasime silmas, et lisaks kompetentsile oleks ka soolist tasakaalu arvestatud ja nii ongi, et positsioonid jagunevad enam-vähem võrdselt. Olen selle üle uhke, et meil on fraktsioonis palju oma ala eksperte, kompententseid ja töökaid inimesi, nii naisi kui mehi, nii uusi tulijaid kui vanu tegijaid. Meie tugevuseks on ka meie piirkondade juhid, omavalitsusjuhid ja aktiivsed liikmed, kes kannavad Reformierakonna väärtusi ja loovad üle Eesti ühtse meeskonna. Suur aitäh teile!

Käsitlegem tänast poliitilist olukorda, kus meil on Riigikogu suurim, ühte hoidev ja koosmõtlev fraktsioon, mitte kui vaksali ootesaali, vaid kui võimalust selgitada, täpsustada ja kaitsta oma seisukohti. Ka opositsioonis olek tuleb maksimaalselt ära kasutada, et olla valmis võtma vastutust siis, kui praegune valitsus Eesti maksejõuetusse ja kriisi viib.

Varem või hiljem moodustame selle valitsuse niikuinii. Vanarahvas ütles, et käre külm ei kesta kaua. Teeme selleks pingutusi, kuid kuniks seda ei juhtu, saame tegeleda ka muude asjadega, millega valitsemise kõrvalt aega napiks. Järgmised valimised on kaugel, aga nagu alati tulevad nad kätte väga kiiresti. Meil on hetkel aega tugevdada oma organisatsiooni. Meil on aega mõelda ka uute valijagruppide peale. Siiani on olnud nii, et muukeelsete valijate jaoks on ainuke valik olnud Keskerakond. Kuna Keskerakond on neid valijaid petnud, siis on hetkel lahti võimaluste aken, mis võib panna ka muukeelsed valijad hääletama mitte oma rahvuse, vaid maailmavaate põhjal. Me peame oma maailmavaadet ja ideid neile selgitama ning muutuma nende jaoks aktsepteeritud valikuks, ilma et teeksime kompromisse oma põhivalijatega. Meil on aega mõelda suurelt uute innovaatiliste strateegiate peale.

Head erakonnakaaslased,

Novembris saab Reformierakond 25- aastaseks. Põhjused, miks reformierakond loodi, on täna aktuaalsemad, kui kunagi varem. „Kodanike riigi manifestis“ on kirjas: “Meie võimalus on radikaalses edasiliikumises. Me peame astuma samme, mis on ajendatud mitte piiratusest ja tigedusest, vaid julgest uuenduslikkusest.” Sellele saab alla kirjutada ka täna.

Reformierakonnal lasub vastutus Eesti  ees. Meie esmased ülesanded on 1) panna mängu kogu oma professionaalsus ja kompetents, et mitte laste riigivankrit täiesti kraavi minna ning 2) asuda seda vankrit ise vedama. Nii nagu valimiste puhul peab erakond ja meie toetajad mobiliseeruma. See pole erakonna juhtkonna asi, see on iga liikme ja iga toetaja asi. On alanud võitlus avatud Eesti eest, Euroopa Eesti eest, targa ja sõbraliku Eesti eest!

Jõudu meile selleks!

 

 

 

 

 

 

  1. Täielik kögeš-möeš

  2. Appi mis paska kokku ajas KALLAS et HELME solvanud naisi see on ikka täiega feministi jutt kõik kokku kogu see nn kõne on suur täispuhutud õhupall juttu palju kuid kasu täiega 0

  3. Title …below you’ll come across the link to some internet sites that we feel you need to visit…

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad