“Tõde ja õigus”

veebr. 21, 2019, autor Kaja

Käisime eile vaatamas uut Eesti filmi „Tõde ja õigus“. Mulle väga meeldis. Me kõik oleme Tammsaaret lugenud lapsepõlves, aga olen alati olnud seda meelt, et see on kohustuslik kirjandus liiga vara. Ma ei tea kedagi, kellele see koolis oleks meeldinud. Eks minagi lugesin seda kohustuslikus korras ja rohkem nagu olustikukirjeldust, mitte kui sügavamat tähendust omavat teost. Hiljem, käies juba ülikoolis, lugesin kõik osad uuesti üle. Vaadates filmi tekkisid aga hoopis teistsugused mõtted, mida ei mäleta, et oleksin raamatut lugedes mõelnud.

Esiteks muidugi see lõputu töö rabamine oma lähedasi märkamata. Jättes lähedased tähelepanuta olevikus, ei saa sa seda hetke kunagi tagasi. Öeldes, et teed midagi laste nimel, lapsi seejuures ignoreerides, pole ime, kui lapsed sinust hiljem ära pöörduvad ja sinu tehtud tööd sugugi ei hinda.

Teiseks, oma tõe taga ajamine ei pruugi olla alati teha õnnelikuks. Ma nägin advokaadina palju olukordi, kus pooled olid omavahel nii tülis, et ei suhelnud teineteisega. Kui tegid tagasihoidliku ettepaneku, et ehk on rahaliselt mõistlikum kokku leppida, siis ei langenud see viljakale pinnasele, sest inimesed ei olnud nõus teineteisega isegi mitte rääkima. Kui kohus lõpuks otsustas, siis ei teinud see kedagi õnnelikuks. Ka mitte seda poolt, kellel õigus oli. Oma õiguse tagaajamine oli suhted kapitaalselt rikkunud ja alguspunkti naasta polnud võimalik.

Kolmandaks, tigedus ning viha pole edasiviiv jõud ja sööb sind ennast ja lähedasi lõpuks seest. See ei tähenda, et sa peaks olema allaheitlik ja mitte oma seisukohtade eest seisma, küll aga seda, et selle käigus ei tekiks kibestumist.

Eks mõtteid tekkis palju ja filmi tahaks veel kord vaadata. Nagu ka raamatut lugeda. Nüüd on kõikidel tegelastel ka näod küljes, mida ei pea lugedes enam ette kujutama, vaid kes on saanud näitlejate kuju.

Eraldi tahaksingi kiita fantastilisi näitlejatöid. Maiken Schmidt on pikalt olnud üks mu lemmiknäitlejaid ja teeb siingi suurepärase rolli. Mulle tundub, et lugedes kujutasin Krõõta just sellisena ette. Suur üllatus oli Ester Kuntu, kes mängib filmis Mari. Ma tunnistan, et ei teadnud teda enne, aga ta mängis Mari suurepäraselt välja nii noorena kui ka vanana. Meil on ikka ägedad naised! Nii Priit Loog, Ester Kuntu kui ka Priit Võigemast suutsid suurepäraselt mängida nii noori kui ka vanu ja siin peab eraldi suure kummarduse tegema grimmeerijate tööle, kes tõesti on suutnud inimesed väga usutavalt vanaks teha.

Aitäh filmi tegijatele, Eesti 100 meeskonnale ja Tammsaarele. Soovitan kindlasti vaatama minna.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad