Kõne Reformierakonna üldkogul

Head sõbrad ja mõttekaaslased,

Olen teie ees teist korda erakonna juhi kandidaadina. 2018.a ütlesin siin seistes nii: „Ees seisavad väga rasked ajad ja ma olen ainuke, kes on selle väljakutse vastu võtnud. Aga kuna ma seisan siin teie ees sellele kohale üksi kandideerides, siis on teil ainult valik, kas uskuda, et ma saan hakkama ja mind selles toetada või seda mitte teha. Esimesel juhul on lootust, et me vähem kui aasta pärast toimuvatel valimistel teeme võidutulemuse, teisel juhul seda lootust ei ole.“

Kas ma teadsin tol korral kandideerides, kui raske see töö on ja kui rasked ajad meid tegelikult ees ootavad? Ei teadnud. Kas ma oleks kandideerinud, kui oleksin teadnud? Kindlasti oleksin. Sest ma teadsin juba siis, et inimesed, kellega koos avaneb mul võimalus töötada, on targad, loovad, vastutustundlikud, empaatilised. Sellised, kes on Reformierakonnale andnud oma südame ja kujundanud tema näo. Suur aitäh teile selle eest!

Kui ma kaks ja pool aastat tagasi sellele ametikohale asusin, oli minu esmane ülesanne erakonnas valitsevatest erisustest ühtne jõud moodustada. Ja teine ülesanne oli võita kahed valimised. Saime nende ülesannetega hakkama. Oli parasjagu pinget, vaeva ja vaidlemist. Aga me hoidsime kokku ja tegime selle koos ära. Täna on meil tugev, ühtehoidev ja kompetentne meeskond. Meie poliitikud ja poliitiline programm leidsid ühiskonnas laialdase toetuse. Ja see toetus ei ole valimiste järel kuhugi kadunud. Vastupidi, see on tugevam, kui kunagi varem.

Kolmas ülesanne oli korda saada erakonna rahaasjad ja ka selles osas oleme saanud oma kohustused täidetud ja varugi kogutud. Erakordselt suur tänu peasekretär Erkki Keldole, sest see on olnud raske töö. Meil pole võlgu. Meie tänastest sissetulekutest piisab, et hoida käigus erakonna masinavärki. Korralikuks valimiskampaaniaks peame aga ühiselt pingutama. Siinkohal ongi mul teile, head erakonnaliikmed, üleskutse: Paneme rahad kokku ja loome soliidse rahalise baasi järgmisteks valimiskampaaniateks.

Aga neljas eesmärk – viia Reformierakond kui Eesti suurima toetusega erakond tagasi valitsusse – see eesmärk on täitmata. Heas usus tegime ettepaneku alustada läbirääkimisi esmalt Keskerakonnale, kellega koos sündiv koalitsioon andnuks Eestile kõige stabiilsema võimaliku valitsuse. Pärast Keskerakonna keeldumist pöördusime Isamaa poole. Mõlemad – nii Keskerakond kui Isamaa – soovisid oma partnerina näha EKRE-t.

Võin uskuda, et EKRE-ga koalitsioonilepingut sõlmides lootsid nii Keskerakond kui Isamaa, et valitsuserakonnaks saades muutub EKRE räuskav, ühiskonda lõhestav retoorika. Täna teame me kõik, et juhtunud on vastupidine. See oli ette näha igaühele, kes on vähegi uurinud EKRE tüüpi äärmuspopulistide tegevusloogikat. Mitte kusagil ei ole need erakonnad püüdnud ühiskonda sidustada. Mitte kusagil. Vastupidi: viha ja vaen, ühiskonna polariseerimine, inimeste jagamine „õigeteks“ ja „valedeks“, just selline on muster, mille oma vaikiva soosimisega on omaks võtnud Eesti Vabariigi valitsus ja mis tahes tahtmata kujundab kogu Eesti mainet.

Täna saame me raudkindlalt öelda, et Isamaa ja Keskerakond tegid vea. Iga päevaga on see viga aina valusamalt meile kõigile näha. Sajad tuhanded Eesti inimesed tunnevad sellest kõigest häbi, kurbust ja valu. Kusjuures ka EKRE põhitoetaja heaolu ei ole tänase valitsuse käe all üldsegi paranenud. Nende inimeste tegelikele probleemidele ei pööra valitsus vähimatki tähelepanu. Kui kaua pakub räuskajatele rõõmu teadmine, et kui me muud ei teegi, siis vähemalt teeme haiget?

Alternatiivid on alati olnud. Ma mõistan, et oleme oma pikkade valitsemisaastate jooksul koalitsioone vahetanud ja see on tekitanud meie partnerites vastakaid tundeid. Aga praegu me näeme olukorda, kus koalitsiooni püsimine on justkui väärtus omaette. Ükski koalitsioonileping ei saa olla õigustuseks euroopalikke väärtuste hülgamisele, meie kauaaegsete liitlaste mõnitamisele, meie riigi institutsioonide järjepidevale nõrgestamisele. Miks seniajani jätkub ühe koalitsioonilepingu asetamine kõrgemale Eesti rahvuslikest huvidest? Koalitsioonid vahetuvad ja peaksidki vahetuma. Mul on üleskutse teistele erakonnaesimeestele – selle asemel, et jääda minevikku kinni, liigume parem edasi! Meil on terve rida Eesti ees seisvaid väljakutseid, mis vajavad lahendamist. Me oleme koos üles ehitanud Eesti, mis on liiga ilus selleks, et selle lõhkumist rahulikult pealt vaadata.

Head kuulajad ja vaatajad!

Räägime nüüd olulisimast, mis meie igapäevaelu mõjutab. Koroonaviirusest. See mõjutab ka meie tänast üldkogu – me ei saa üksteist näha silmast silma, vaid peame suhtlema tehnoloogia vahendusel.

Omamoodi on koroonaga toimetulek seotud kõige sellega, millest ma eelnevalt rääkisin. Inimeste vastupanuvõime viirustele on otseses sõltuvuses nende vaimsest tervisest, nende enesetundest. Selles mõttes oleme täna palju halvemas seisus kui kevadel, kui koroona esimene laine Eestist üle käis. Väga paljudes kodudes on juba maad võtnud frustratsioon, pettumus, nõutus. Paljud on kaotanud töökohad, paljude töökohad on ohus, aga veel rohkem on neid inimesi, keda masendab see sõna ja see toon, kuidas valitsuse liikmed oma rahvaga räägivad. See häirib sedavõrd, et paljud on üldse loobunud uudiseid jälgimast. Et hoida oma toonust. Aga just seda – ükskõiksust, käegalöömist, allaheitlikkust – äärmuspopulistid ootavadki.

Küsimus ei ole ainult retoorikas. Probleemid, mille ees ei tohi silmi kinni katta, on elus endas.

Kas meie tervishoiusüsteem peab vastu? Kohtusime mõni aeg tagasi Eesti Õdede Liidu inimestega. Nad rääkisid, et õendus- ja hooldustöö jaoks Eestis lihtsalt ei jätku enam inimesi, kuigi neid inimesi on nüüd, kriisiajal, järjest rohkem vaja. Kuuleme valitsuselt riigieelarve investeeringutest rääkides, et on plaanis uusi hooneid ehitada. Uued haiglahooned on muidugi toredad, aga neist pole suurt kasu, kui ei jätku arste ega õdesid.  

Inimeste nappus on tegelikult valdkondade ülene. Kust neid töökäsi, aga ka ajusid võtta? Peame alustama ausat arvepidamist: mida saame ise teha, milleks on vaja töötegijaid mujalt. Ja kust neid leida.

Inimeste vaimne tervis on üha suurema surve all, sest me vajame teineteisega suhtlemist ja lähedust. Aga kriitilistel juhtudel ka abi ja märkamist. Kuidas seda teha, kui kokkupuuted on minimaalsed? Laste vaimne tervis on oluline terve ühiskonna kasvamiseks, nad peavad saama koheselt abi. Me ei saa endale väikese riigina lubada seda, et ükski laps jääks abita.

Majanduses on samuti toimunud pöördumatud muutused. Suur osa meie majandusest on seotud sellega, et inimesed, kaubad ja teenused liiguvad vabalt. Koroona on sellele andnud tugeva löögi. Erasektor võtab vastu kõik koroonakriisi hoobid, samal ajal peab üleval avalikku sektorit, kes ühtegi lööki taluma ei pea ning mis ühtegi kulu kärpima ei lähe. See ei ole ei jätkusuutlik aga see ei ole ka õiglane. Avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne.

Lisaks teeb mulle muret vaba ettevõtluse tulevik. Valitsus pillub majandusse raha ja toetusi, aga see tekitab alati ebavõrdsust, sest riigilt toetuse saanutel on konkurentsieelis teiste ees. Lisaks suretab see välja initsiatiivi. Kuna valitsus jagab riigi raha oma suva järgi, siis moonutab see turumajandust tervikuna. Edukaks osutuvad mitte need, kes on kõige innovaatilisemad, efektiivsemad, paremad, vaid need, kes saavad valitsusega hästi läbi. Käsud, keelud ja juhised takistavad ideedel vabalt areneda.

Kriisis tuleb teha julgeid otsuseid. Algatada reforme ja vajadusel ümber ehitada iganenud struktuure. Eesti arengupiduritest on räägitud pikalt, nüüd oleks aeg otsustavalt tegutseda. Euroopa Liit pakub heldelt  selleks erinevaid rahastamisvõimalusi, samuti saame õige eesmärgi nimel kaasata laenuraha.

Viirus sunnib peresid arvutite taha töötama ja õppima, kuid seda ei saa teha, kui internetti ei ole. Peame investeerima sellesse, et igas Eestimaa paigas oleks kiire internet. Ka targemad infotehnoloogilised lahendused aitavad inimesi oma igapäevategemistega toime tulla. Meie geograafilise hajutatuse juures on e-teenused ja võrguühendus möödapääsmatu esmatasandi vajadus. Eesti on olnud kogu maailmas tuntud digiriik, seda unarusse jättes kaotame ühe oma konkurentsieelise.

Kuidas kriisi ära kasutada? Me arvates oleks mõistlik meie ettevõtete innovatsioonivõime kasvatamiseks ja ülikoolide teadustegevuse rakendamiseks igapäevases ettevõtluses luua Rakendusuuringute Keskus, mis aitaks seda lõhet ületada. Teaduse ja ettevõtluse suurem koostöö aitaks leida võimalusi ka rohepöördeks, kuhu suunatakse lähiajal aina rohkem raha. Eestil oleks vaja oma rohelist poliitikat, mitte loosungeid ega ebarealistlikku radikalismi. Oleks aeg vaadata tõele näkku – põlevkivi tootmisele peame varem või hiljem joone alla tõmbama. Peaksime hoopis mõtlema sellele, kuidas meelitada Ida-Virumaale tööstusettevõtteid, kes vajaksid oskusi, mis on meie inimestel juba olemas.

Head erakonnakaaslased!

Järgmise valitsuse paneb kokku Reformierakond. Kui Reformierakonna kanda oleks valitsusvastutus, siis kindlasti alustaksime korras riigirahanduse taastamist. See ei ole kerge töö. Ardo Hanssoni mõtteid kasutades: kui tahta praeguse ja eelmise valitsuse ajal tekkinud eelarve puudujääki järgmise nelja aasta jooksul viia nulli, siis peaksime igal aastal 450 miljoni euro väärtuses tõstma makse või tegema kärpeid. Me kõik saame aru, et üksnes kärbetega aina paisuvat puudujääki enam ei likvideeri, seega – järgmise valitsuse jaoks seisab ees väga raske aeg ja väga rasked valikud. Riik, mis ei suuda oma arveid tasuda, ei jää kauaks vabaks.   

Valitsuse vahetuse järel hakkaksime koheselt taastama ka Eesti rahvusvahelist mainet. Eesti peab muutuma jälle oma piiridest suuremaks riigiks, mida hinnatakse oma avatuse ja uuendusliku tehnoloogiapoliitika poolest. Me tahame elada tulevikku suunatud riigis, millega arvestatakse nii Euroopas kui maailma areenil. Me ei tohi jääda väärtuspoliitilisse mudaliigasse.

Me püüaksime leida eesmärke, mis meid ühendavad, mitte ei lahuta. Annaksime inimestele tagasi nende turvatunde. Me seaksime esiplaanile iga inimese anded ja võimed. Just nendest peab sõltuma ühe või teise inimese edutamine, mitte tema kuulekusest erakonnale. Meie valitsus seaks eesmärgiks, et riigiga oleks võimalikult lihtne läbi käia, et riik ei karistaks maksudega inimesi, kes on rohkem pingutanud, et riik ei unustaks ka neid, kes tõepoolest abi vajavad. Meie juhitud riigis oleks kõige tähtsam kodanik ja tema õigused. 

Aga seni kuni me valitsust ei saa moodustada, peame olema tugev opositsioon. Otsustades selle järgi, kuidas valitsuskoalitsiooni poliitikud pidevalt meedias kurdavad, et kõige taga on Reformierakond ja Reformierakond ei lase neil oma plaane teostada, oleme oma tööga opositsioonis päris hästi hakkama saanud. Martin Helme raevunud avaldus selle kohta, et Kaja Kallas ei ole efektiivne, aga ometi on terve ühiskonna EKRE vastu üles ässitanud, on selle ilmekaks tõendiks. Olen uhke meie meeskonna üle, kes suudab anda sisulisi lahinguid mistahes teemadel.

Olen endalt mõnigi kord küsinud: kas me peaksime oma poliitika tegemise stiili muutma? Kas me peaksime leppima selle tasemega, laskuma ise sellele tasemele, mis näib olevat meie poliitilise kultuuri uus normaalsus? Mina ei saa sellega leppida ega kavatsegi. Just seepärast oleme üsna tihti astunud üles umbusaldusavaldustega. Tõsi, poliittehnoloogilises mõttes ei ole me nendega alati punkte kogunud. Aga me teeme seda ühiskonna põhiväärtuste kaitseks: me ei luba Eesti riiki kahjustavatel tegudel, meie inimesi solvavatel  väljaütlemistel kujuneda normaalsuseks. See, mismoodi EKRE juhtpoliitikud omaenda rahvasse suhtuvad, see ei ole normaalne. Meie hoiaku selgus siin on vajalik kas või ainult selleks, et meie toetajad, kõik demokraatiasse uskuvad Eesti inimesed teaksid: me ei anna alla. Ja see kõik läheb ajalukku. Nii meie hinnang sellele, kui ka koalitsioonisaadikute vaikimine.

Üks koalitsioonierakonna juht ütles meedias, et me vajame konstruktiivset opositsiooni. Tõlgituna tähendab see, et olge meiega nõus, ärge vaielge! Võimulolijatele on vaidlused ebamugavad. Palju lihtsam oleks valitseda ilma sisuliste vaidlusteta, sest just sisus jääb see valitsuse meile suurelt alla. Nii, et head võimupoliitikud – ärge ise lootkegi, et me kuskil latti alla laseme.

Head kuulajad!

Järgmisel poliitika-aastal on meil kolm suurt väljakutset. 

Esimene võitlus, mida meil tuleb kõik koos pidada, on võitlus vähemuste õigusi puudutava referendumi vastu, mitte rahvahääletuste vastu üldiselt. Me ei lase EKRE populistliku abielureferendumi survel ajada ennast tunnelisse, mille lõpus valgust ei paista. Tunnel, mille lõpus pole valgust, pole tunnel, vaid pime koobas. Igal juhul see referendum, tulemusest sõltumata, lõhestab ühiskonda. Seega meie esimene kaitseliin on see ühiskonda lõhestav referendum ära hoida, eriti arvestades, et „jah“ võidu korral kavatsevad koalitsioonipoliitikud vähemuste õigusi senisest veelgi enam piirata. Meenutagem sedagi, et kui rahvahääletust ei tule, siis Martin Helme sõnade järgi EKRE valitsuses ei jätka. Tõsi, varem on ta öelnud ka seda, et kui lahkub Mart Helme, siis seda valitsust enam ei ole. Kahjuks nii ei läinud.

Ütlesin, et alati on olemas alternatiiv. Täna veel ei ole meid veetud tagasi sellesse kitsasse ja umbsesse koopasse, kust me ligi 30 aasta eest  välja murdsime. Täna veel võiksime selle pimeda koopa asemel tunda rõõmu avarast maailmast, kus austatakse üksteist, kus inimesi ühendab mitte hirm, vaid armastus.   

Kui see referendum siiski tuleb, ei ole mitte mingit vahet, mida valitsus meilt küsib. Igal juhul on selle küsimuse mõte vähendada Eesti inimeste vabadusi ja minna vastuollu põhiseaduslike väärtustega ja mis peamine, eskaleerida ühiskonnas pingeid ja vastasseise. Seega pöörame plaanitava rahvaküsitluse valitsuse vastseks poliitiliseks aktsiooniks.

Kirjutame sellele sedelile suure EI. Ütleme „EI“ EKRE väärtustele, „EI“ suletusele, „EI“ harimatusele, „EI“ hirmudele ja seeläbi „EI“ valitsusele. Me ei lepi valitsusega, kes samm sammu haaval püüab lammutada õigusriiki, et muuta Eesti autoritaarseks võimuriigiks, kus demokraatiat ainult teeseldakse. Me tahame, et Eesti kuuluks Põhjamaade väärtusruumi, mitte postsovjetlike tigedate paariariikide hulka.

Teine lahing tuleb meil anda presidendivalimistel. Meie kõige tähtsam ülesanne on tagada, et presidendiks ei saa keegi, kes on valitsusele teene võlgu. Praeguse võimuliidu puhul on presidendi julgus erakordselt tähtis Eesti riigi väärikuse hoidmisel nii siseriiklikult kui väljaspool Eestit.

Kolmas väljakutse on mõistagi kohalikud valimised. Meie toetus üle Eesti on tugev ja meie ridades on väga palju inimesi, kel on häid ideid kohaliku elu edendamiseks. Ent üleriigilist olukorda arvestades on vältimatu, et kohalikud valimised kujunevad rohkem kui kunagi varem väärtuspõhiseks. Ja ka valijad ootavad meilt rohkem kui kunagi varem. Meie peale loodavad needki inimesed, kelle jaoks me võib-olla ei ole esimene eelistus valimispäeval. Seetõttu peame olema jõuliseks, veenvaks alternatiiviks kõigile, kes soovivad taastada  uuendusmeelset, sõbralikku ja turvalist Eestit.  

Annan endale aru, et üks erakond – olgu ta või kõige suurem, ei suuda üksipäini hoida Eestit riigina, mille üle me kõik võiksime tunda uhkust. Me vajame koosmõtlemist ja koosseismist koos Eesti rahvaga – meie kodanikuühendustega, ettevõtjatega, teadlastega, kultuurirahvaga, arstide ja õpetajatega, noorema ja vanema põlvkonnaga.

Meie ajalugu ei ole meie jaoks ette kirjutatud, see on MEIE kõigi poolt kirjutatud. Ärme lase seda ajalugu kirjutada minevikku ihalevatel jõududel. Me ei saa muuta riigi suunda kuniks me ei muuda inimesi, kes otsuseid teevad. Enamus ühiskonnast teab ja näeb, et praegune valitsus viib meid kraavi. See suunamuutus ja väärtuskonflikt, mille EKRE on valitsuse tasandile toonud, ei ole ainult Reformierakonna mure. See on kogu ühiskonna mure. Võitleme edasi, et Eesti oleks mitte ainult majanduslikult õitsval järjel, vaid ka vaba, avatud, rahulik, demokraatlik, turvaline ja õnnelik maa. Maa, kus üksteist austatakse ja teineteise tunnetest peetakse lugu. Maa, kus inimesed julgevad unistada. Maa, kus me oleme jälle uhked oma riigi üle. Ja küll siis sellises riigis, kus kõigil on hea elada, sünnivad ka õnnelikud lapsed, kes viivad Eesti elu edasi.

Teeme Eesti jälle suureks!