Kui minult küsitakse, mis on Eesti Tee, siis vastan, see on Tark Eesti – targad, õnnelikud ja jõukad inimesed.

Terved pered, tark majandus, nutikad lahendused ja arukas valitsemine. Iga samm, mis riik astub, peab olema kantud küsimusest – kas see viib meid targema, rahuolevama ja jõukama Eesti suunas või mitte?

Vaadates tänase valitsuse tegevust tundub, et vägisi tahetakse Eestit pöörata tagasi minevikku. Nõukogude ajal toimus häbita riigi tagant varastamine ja petmine, see oli omamoodi vaikne protestimärk valitseva korra suhtes. Inimesed ei tundnud, et see on meie riik. Kui saime tagasi oma iseseisvuse, siis hakkasime silmade särades ehitama oma riiki, kõik muutus. Tundsime, et Eesti on meie enda oma ja igaüks on selle peremees.

Nüüd aga paljud inimesed tunnevad, et see side riigiga hakkab kaduma. Valida on, kas suunduda selle valitsusega minevikku, või valida uus, kes vaatab tulevikku.

Ma ei kirjuta seda niisama, näiteid on palju. Kui me iseseisvuse taastasime, oli varimajanduse osakaal Eestis suur. Madalate maksude ja lihtsa asjaajamise abil saime selle kontrolli alla. Kuid nüüd on varimajandus taas suurenemas, kusjuures Eestis kasvab see Balti riikidest kõige kiiremini. Põhjuseid on palju – Jüri Ratase valitsuse tulumaksureformi tõttu on inimestel rohkem ajendeid osa töötasu sularahas mustalt küsida. Pensionireformi tulemusena ei sõltu ka saadav pension enam palgast, kuna valitsuse hinnangul ei tohiks maksude mittemaksmine kanduda üle pensionisse. Aktsiisid on viidud nii kõrgeks, et inimestel tasub ära aktsiisiga maksustatud kaubad Lätist osta.

See kõik tähendab, et inimesed ei tunne enam, et makse on mõistlik maksta. Plaan anda ravikindlustus niisama kõikidele inimestele toob kaasa veelgi suurema motivatsiooni sotsiaalmaksu mitte tasuda. Samamoodi maksumaksja raha kasutamine „tasuta“ teenusteks. Karistustega inimesi ei hirmuta, oluline on positiivne soov makse tasuda, sest saadakse aru, et sellest sõltub meie oma riigi ülalpidamine. Valitsus on viinud asjad nii kaugele, et inimesed ei tunne enam end selle riigiga seotud olevat.

Ükskõiksust oma väikse armsa Eesti riigi suhtes me lubada ei saa. Oma riigist mittehoolimine läheb meile kalliks maksma. Kuidas siis teha nii, et me liiguks edasi tarka tulevikku ja inimeste usk oma riiki taastuks?

Tuleviku võti on toimiv ja ise hakkamasaav majandus. Oleme endiselt väike avatud majandusega riik, kes on sõltuv oma ekspordipartneritest. Siiani olime peamiselt allhankemaa, kuid näeme, et see meid enam pikas perspektiivis ei toida. Edasiminekuks on meil väikeriigina ainuvõimalik tee pingutada selle nimel, et meie majandus jõuaks järgmisele tasemele, kus luuakse kõrgemat lisandväärtust. See tähendab, et meie inimeste käes on teadmised, mille eest ollakse valmis kõrgemat tasu maksma.

Kui toodete ja teenuste eest saab küsida kõrgemat hinda, saab maksta ka kõrgemaid palku ja tagada abivajajatele piisav abi toimetulekuks. Tarka majandust ei ole ilma tarkade ja rahulolevate inimesteta. Loomulikult on inimeste targemaks muutmisel suur roll haridusel. Peame tagama, et see vastab tänapäeva nõudmistele. Eriti oluline on teadmistepõhises majanduses teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni soodustamine, sest muul viisil majandus targemaks ei muutu.

Kuigi majanduse käekäigust sõltub kogu riigi ja inimeste heaolu, ei ole see siiski ainuke oluline element. Eesti on majandusedetabelites tihti kõrgetel kohtadel, aga tunnetuslikult me nii hästi ei ela. Õnneliku elu indeksi järgi oleme alles 63. kohal. Meist eespool on näiteks nii Leedu kui ka Läti, rääkimata Soomest, kes troonib selle edetabeli tipus. Õnnelikuks eluks ei piisa ainult sissetulekutest, vaid olulised on ka tervelt elatud eluaastad, usaldus, sotsiaalne kindlus, vabadus ja suuremeelsus. Kõik need elemendid on omavahel tihedalt seotud.

Tervena elatud aastad ei ole meil viimasel paaril aastal oluliselt pikenenud. Ühelt poolt on meil maailmatasemel arstiabi, aga teiselt poolt on kättesaadavusega probleeme. Praegune olukord, kus haigekassa valib teenuse osutajad ja on tekitanud kunstlikud järjekorrad, on ainult nende huvides, kel on raha ennast järjekorrast mööda maksta. Enamus inimestel seda võimalust ei ole. Maksame iga aasta tervishoiusüsteemi raha juurde, aga kui tervena elatud eluaastad sellest ei pikene ning vajadused ei vähene, ei ole see jätkusuutlik.

Peame suurendama inimeste motivatsiooni ise oma tervist hoida. Peame õpetama lastele liikumisharjumusi ja tervislikku eluviisi. Vaeva tuleb näha, numbrid näitavad, et 26% meie lastest läheb algkooli ülekaalulise või rasvununa. Samuti peame tagama konkurentsi tervishoiuteenuse osutajate vahel nii, et inimene saab ise rohkem valikuid teha, mitte ei tee neid valikuid tema eest riik. Tark inimene tahab oma valikud ise teha.

Tervelt elatud elu ei tähenda mitte ainult füüsilist tervist, vaid ka vaimset tervist. Me peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, mis vaimset tervist parandab. Pere ja sõbrad, kellele raskel hetkel toetuda, moodustab sotsiaalse võrgustiku, inimese tagala. See tagala ei lase inimest vajuda musta masendusse ka kõige raskematel hetkedel. Ühest küljest ei saa siin riik kellelegi seda tagalat ehitada, aga riik ei peaks omalt poolt tegema ka samme, mis inimesi suurema individuaalsuse suunas lükkavad. Abikaasade ühised maksudeklaratsioonid tuleb taastada. Ka pensionieas töötamise soodustamine läheb samasse kategooriasse – kui saad tööl käia, oled osake kogukonnast. Riigiga suhtlemine peab olema nii lihtne, et selleks kulub võimalikult vähe aega. Selliselt säästetud aega saab kasutada millegi loomiseks või oma pere ja sõpradega koosolemiseks.

Inimesed tahavad olla ja tunda end vajalikena. Mitte ainult ei pea me paremini rakendama kõiki Eestis elavaid inimesi, vaid peame mõtlema, kuidas rohkem siduda ka väljaspool Eestit elavat suurt kogukonda. Kui riik hoiaks väljaspool elavate eestlastega sidet küsides iga aasta, kas plaanite Eestisse naasta, kas arvestame teiega kooli-lasteaiakohtadega, siis pööraks ehk nii mõnigi eemalolija unistuse kunagi Eestisse naasta tegelikkuseks. Olles näinud elu ka väljaspool Eestit, on kaugemalt vaatajal vahel silmis mure, et oleme väike ja mõne tigeda poliitikuga riik, kes tahaks, et kõik oleks ühesugused. Ühesuguse lipsu ja kaabuga. Eesti on liiga väike ja meid on liiga vähe, et kedagi kaotada, kõik on erilised.

Uueks sotsiaalset kindlust ning vaimset tervist õõnestavaks faktoriks on nutiseadmed, mille kasutamine viib inimesi üksteisest eemale. Ollakse justkui koos, aga samas on igaüks omas maailmas. Selle tagajärjel üksindus suureneb ja halveneb vaimne tervis. Peame tõsisemalt rääkima laste kaitsmisest nutisõltuvuse eest ja panema tähele, millist eeskuju me vanematena anname. Ühiselt õhtusöögilauas veedetud aeg on tunduvalt väärtuslikum saadetud sõnumist. Proovige õhtul, vaadake kaua peate vastu, enne kui telefoni katsute. See tulemus võib teid üllatada.

Inimese tunne, et tal on vabadus valida, mida ta tahab teha, annab õnnetundele palju juurde. Vabaduse piiramine täiendavate reeglitega tekitab frustratsiooni. Olles tulnud ajast, kus meil vabadust ei olnud, oleme eriti tundlikud selle suhtes, kui meie vabadusi piiratakse. Seda nii ettevõtluse kui ka isikuvabaduste tasandil. Kui reegleid on vähem, suureneb inimeste enda vastutustunne ja mõtlemisvõime. Inimene tunneb, et temast sõltub miski, et keegi teine ei otsusta tema eest. Mida rohkem on kriitilise mõtlemisvõimega inimesi, seda kindlamalt liigume targa tuleviku poole.

Õnn on seotud nii usaldusega teineteise kui ka ühiskonna vastu. Kui inimesed tajuvad, et ühiskonnas lokkab korruptsioon või hoolimatus, suurendab see usaldamatust. Korruptsiooni saab vähendada, muutes erinevad riigi ja kohalike omavalitsuste protsessid läbipaistvamaks, alustades reaalajas nutiseadmes ülevaatest kuidas kasutakse igal tänaval meie raha. Selleks on lahendused juba mujal olemas, ja Eesti, mäletate veel, oli e-riik?

Üheks õnneliku elu elemendiks on ka lahkus ja võime teisi aidata. Aidates teisi, suureneb ka inimese enda õnnetunne ning seeläbi paraneb vaimne tervis. Peaksime lahti saama mentaliteedist, et küll riik kõike teeb ja aitab. Targas ja edukas riigis on abivajajate aitamine auasi. Kui kodanike jõukus suureneb, siis on rohkem ka neid, kes saavad anda ühiskonnale tagasi, kas aega, raha või oma oskusi.

Tulles tagasi majanduse juurde, siis Euroopa Sotsiaaluuringu andmed näitavad, et kui inimesed on eluga rohkem rahul tõuseb ka tootlikus. Seega paraneb majanduse käekäik tarkade ja rahulolevate inimestega. Muide, positiivsete tunnete olemasolu nagu õnnetunne, naer ja rõõm on üleüldisele õnnetundele palju olulisemad, kui negatiivsete tunnete (viha, mure, kurbus) puudumine. Ka oma riiki peaksime ehitama mitte suure murega, vaid pigem suure rõõmuga, et meil on oma riik, mida veelgi paremaks muuta.

Minu tuleviku Eesti on Tark. Vaba riik, kus elavad targad, rahulolevad ja jõukad inimesed. Oma riik, mida valitsetakse arukalt valikuid tehes ning mis läheb tuleviku lahenduste, mitte mineviku igatsuse poole. Tark Eesti on täpselt nii suur kui ise teeme, selleks on kõik oodatud, igaüks erilisena oma riiki ehitama.