Ma usun, et kõik erakonnad tahavad Eestile head. Aga ainult tahtmisest ei piisa, vaja on ka oskusi ja teadmisi. Kui 2016. aasta sügisel tuli võimule Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja IRL koalitsioon, oli neil suur tahtmine riiki muuta. Nüüdseks on see valitsus võimul olnud 2 aastat. Milline Keskerakonna juhitud valitsus siis olnud on?

Valitsus, mis lõhub riigi tulubaasi

Valitsus rikkus ära lihtsa ja loogilise tulumaksusüsteemi. Selle asemel kehtestas valitsus segase ja raskesti hallatava astmelise tulumaksu algetega süsteemi. Keskerakonna valitsuse juhtimise tagajärjel on töötavate pensionäride sissetulek hoopis vähenenud, madalama palgaga inimeste palgatõusudel on lagi ees ning suurenenud on (osalise) ümbrikupalga maksmine.

Valitsus tekitas aktsiisitõusudega fiasko. Tõstes alkoholiaktsiisi 70% suurenes korraga lõuna-suunaline piirikaubandus, kuna inimesed sõitsid aktsiisikaupu varuma Lätti ja vähenes põhja-suunaline piirkaubandus, kuna soomlased ei tule siia enam aktsiisikaupu ostma. Pooleteise aastaga olema aktsiiside ja käibemaksuna kinkinud Lätile 340 miljonit eurot, aga alkoholi tarbimine ainult kasvab. Kurioosum omaette oli Eesti 100 aastapäeva viinaralli Lätti, kus inimesed näitasid oma meelsust valitsuse otsuse vastu. Lisaks sellele on vähenenud Soomest tulnud turistide arv. Piirikaubandus on toonud meie metsadesse tagasi prügi.

Valitsus lõhub korrasolevat rahandussüsteemi ja ohustab eelarve tasakaalu. Selle asemel, et heal ajal varusid koguda, nagu valitsusparteid varasemalt ka lubasid, kulutab valitsus hoopis raskel ajal kogutud reserve. Sellise tegevuse tagajärgi peavad sööma maksumaksjad ja järgmine valitsus. Arvestades, et praegu on majanduskasvu aeg ja head ajad, siis on järgmistel valitsustel tõeliselt raske,jääb vaid loota, et eelarve üli-optimistlikud prognoosid realiseeruvad. Samas – valitsus peaks olema juba mõistnud, et nende tehtud prognoosid ei täitu.

Valitsus, mis ei vastuta oma otsuste eest

Minu jaoks on suurem mure koht see, et valitsus ei vastuta oma otsuste eest, vaid otsustab täna nii, homme naa. Ei saa aru, mille eest see valitsus seisab. Kuhu me oleme liikumas? Milline on valitsuse või peaministri visioon? Platon ütles, et valitsejate kohustus on rahvast harida mõeldes sellega, et valitsusel tuleb tihti teha raskeid otsuseid, mille eest tuleb võtta vastutus ja mida peab julgema inimestele selgitada. Kui otsused on tehtud ekspertide arvamustele tuginedes ja läbikaalutult, siis peab olema julgust neid otsuseid ka põhjendada. Aga on terve rida vastupidiseid näiteid. Toon ainult mõned:

1) Suure hurraaga roniti kogu ministrite kambaga linnahalli katusele ja kuulutati, et linnahall tehakse uueks konverentsikeskuseks ja korda. 2019. aasta eelarves selleks raha pole ette nähtud.

2) Üürimajade programm pidi olema valitsuse üks prioriteete, seda trummi taoti alguses kõvasti. Ometi uues eelarves on vaikselt seda mahtu vähendatud ja enam pole see teemaks.

3) Valitsus algatas puidurafineerimistehase eriplaneeringu ja paar kuud hiljem lõpetas, kuigi ükski asjaolu ei olnud vahepeal muutunud. Signaal investoritele on saadetud, maksumaksja raha on kulutatud.

4) Valitsus otsustas sulgeda Lõuna-Eesti sünnitusosakonnad. Siis otsustas ümber ja Põlva sünnitusosakonda siiski veel ei sulgeta. Jäetakse lahti just Põlva osakond (Tartule lähim) ja seda ainult 2019. aasta lõpuni (st valimisteni), et saaks valimistel mandaadi ja peale seda saab teha mida iganes.

5) Lisaks tänane totaalne fiasko. ÜRO ränderaamistik. Valitsus peab läbirääkimisi, kui lepe on koos ja on aeg allkirjastada, kõlab paar kriitilist häält ja valitsus otsustab ümber ja ei toeta lepet, mida on aastaid ette valmistatud.

Mustrisse „valitsus ühel päeval on poolt, siis on vastu ja edasine on ebaselge“ kuuluvad muuhulgas ka magusamaks, pakendimaks, automaks, prügi põletamise maks, kilekotimaks.

Otsustamise asemel sõidab terve valitsus mööda Eestimaad ringi. Peaminister jagab rongis inimestele šokolaadi. Keset kõige kibedamat tööaega esmaspäeva päeval sõidab terve rida ministreid koos peaministriga Keilasse teatama oma erakonna esinumbrid Harjumaa valimisringkonnas. On täide läinud sotsiaaldemokraatide esimehe Jegveni Ossinovski sõnad, kui ta selle aasta alguses ütles, et tänane valitsus on pannud riigi ehitamise pausile. Seda kinnitas ilmekalt ka tänases Aktuaalses Kaameras välisminister Sven Mikser, kes ütles selgesõnaliselt, valitsust, kes langetab koos ühiseid otsuseid Eesti tuleviku nimel ei ole.

Viimased poolteist aastat on tegeletud ainult valimiskampaaniaga. Ja tundub, et otsuste mittetegemine töötab, sest peaminister naudib erakordset populaarsust. Eesti riigi elanikuna, küsin – kas tõesti on meil võimalik väikese riigina lubada endale 1,5 aastast pausi, isegi 4 kuud pausi, et tegeleda palaganiga? Või peaksime igapäevaselt pingutama, et jõuda parimate sekka?

Kuidas edasi?

2016. aastal tuli võimule koalitsioon, kes lubas kõik ümber pöörata, teha kõike teisiti, kui oli teinud Reformierakond. Kahjuks on neil paljugi õnnestunud. Valitsus on eestlaste silmis muutunud ebausaldusväärseks. Kuidas muidu kirjeldada valitsust, mille minister möönab, et enne olulist otsust ega ka protsessi käigus analüüse ei tehtud. Selliselt valitsuselt pole midagi head oodata, pigem peab kodanik olema hirmul, et millise rumalusega jälle valitsus välja tuleb (või millal ta oma varasemast otsusest taganeb).

See valitsus ei ole suutnud Eestit vääriliselt valitseda.

Reformierakonna eesmärk on taastada kindel ja usaldusväärne valitsemine. Kaalukate ja keeruliste otsuste tegemisel peavad valitsejad olema objektiivsed, ausad ja põhjendatud. Valitsejad ei saa olla kui tuulelipud, mille suund pidevalt muutub. Riiki tuleb valitseda mõnes mõttes nagu ettevõtet, kus juhtkonnas on oma valdkonna professionaalid, kellel on kindel visioon ja võimekus seda ellu viia. Ebaprofessionaalsus ei ole kunagi ühtegi ettevõtet konkurentsis hoidnud.

Meil on võimalik valimistel üles seada neli endist rahandusministrit, viis endist välisministrit, endisi justiits-, sise-, kultuuri-, hariduse-, keskkonna-, majandus- maaelu- ja kaitseministreid, ettevõtjaid, kindraleid ja tippjuriste. Võib kindel olla, et need inimesed teavad, mida on mõistlik teha ja mida mitte.