Täna alustab Riigikogu uus istungjärk. Suve jooksul oleme kuulnud erinevaid ideid, kuidas Riigikogu peaks reformima. Olen nõus, et demokraatia toimimine peab ajaga kaasas käima, aga ma pole lõpuni nõus pakutud lahendustega.
Mida minu meelest võiks arutada, on järgmised ettepanekud:
Riigikogu liikmetel võiks olla vähemalt üks abi. Ma tean, et see ettepanek on ebapopulaarne, aga see on vajalik Riigikogu töö kvaliteedi tõstmiseks. Mitte, et Riigikogu teeks halba tööd, aga valitsusele on vaja võrdset sparringupartnerit. On asju, mida ainult Riigikogu liige saab teha ja on asju, mida saab tema eest keegi teine teha, et ta saaks keskenduda olulisele. Näiteks on üks ajamahukamaid töid kohtumiste kokkuleppimine ja kalendri haldamine. Alati, kui sa teed midagi, ei tee sa midagi muud ehk siis kui Riigikogu liige üritab leida sobivat aega oma kalendris, siis ei loe ta samal ajal ühtegi eelnõud ega kirjuta ühtegi arvamuslugu ega kohtu ühegi valijaga.
Sellist parlamenti, kus liikmetel poleks abisid, ma teist Euroopas ei teagi. Euroopa Parlamendi liikmel on 3 või 4 abi, Ameerika Kongressis on abisid 18. Ma ei ütle, et see oleks eesmärk iseenesest, aga ühest assistendist oleks ka juba palju abi. Abid aitavad ette valmistada taustamaterjale, otsivad eelnõudest küsitavusi, aitavad koostada muudatusettepanekuid. Muidugi mõista ei tohi minna teise äärmusesse, kus saadik ise midagi ei tee ja muutub laisaks, aga ühe abi puhul seda ohtu minu arvates pole.
Üks etteheide, mis on selle ettepaneku vastu kõlanud on see, et Riigikogu saaduid hakkavad värbama oma sugulasi. Euroopas on selle jaoks piirangud ja kontrollid ette nähtud, keda palgata saab, sest kunagi oli sellega probleeme. Kuid Eesti-suuruses ühiskonnas tuleb selline sahkerdamine kohe välja, sest Riigikogu liikmed on pidevalt avalikkuse luubi all.
Teine ettepanek oli viia plenaaristungid ehk siis Riigikogu täiskogu istungid ainult ühe nädala peale kuus. Iseenesest ei pruugi see olla halb mõte, kui on selge, mida Riigikogu liikmed ülejäänud ajaga teevad. Kui ülejäänud aeg korraldataks niimoodi, et eelnõusid arutataks põhjalikumalt läbi, siis oleks sellest kindlasti õigusloomele kasu. Riigikogus on küll igal eelnõul menetleja, aga näiteks Euroopa Parlamendis määrab iga fraktsioon enda hulgast ka varimenetleja. Menetleja ja varimenetlejate meeskonna töö tulemusena valmistatakse ette muudatusettepanekud ja vajalikud kompromissid, et hääletusele läheksid juba eelnõud, mis põhjalikult läbi kaalutud. Ka debatitaset saaks sellega tõsta, et saadikutel oleks võimalik koheselt esitada teisele saadikule ka küsimusi. Praegu on võimalus küsimusi esitada ainult menetlejale. Kui oleks võimalik kohe reageerida ka teise saadiku esitatud väidetele, siis saaks vaidlus sisulisem. See muidugi eeldaks omakorda, et saadikud on paremini ette valmistunud. Seda aga saab omakorda lahendada abide palkamisega.
On välja käidud ka ettepanek, et Riigikogu töö ei oleks täiskohaga töö, vaid saadikud jääksid endiselt oma ametisse. Selline mudel oli, muide, Nõukogude Liidu ülemnõukogul. Ning nagu toona, tekiks ka nüüd kohe küsimus, et kes tegelikult otsuseid teeb. Minu arust ei ole Riigikogu töö puhul probleem mitte selles, et Riigikogu liikmed loevad liiga palju eelnõusid ja tegelevad liiga palju seadusloomega, vaid pigem on etteheide see, et kõike ei jõua. Kui nüüd Riigikogu tööd teha veel teise töö kõrvalt, on selge, et aega keskendumiseks on veelgi vähem.
Lisaks – kahte jumalat korraga ei teeni. Kui sa saad samal ajal palka ettevõttest, kelle valdkonda puudutavaid regulatsioone arutatakse, siis kelle huve sa ikkagi esindad? Huvide konflikti oht on suur. Riigikogu peaks olema läbilõige ühiskonnast, ometi jääksid siis Riigikogust kõrvale näiteks advokaadid, kes tööd jätkavad, sest advokaadieetika kohaselt on esmane ülesanne esindada kliendi huve. Keeruline oleks oma tööd jätkata ka ajakirjanikel, sest tahtmatult tekib küsimus, kas tema töö ajakirjanikuna on erapooletu, kui mingit erakonda esindab.
Palju on ette heidetud Eesti valimissüsteemile, et inimene ei tea, keda ta tegelikult valib, sest oluline on roll valimisnimekirjadel. Kui vaatame tegelikke tulemusi, siis neid, kes nn üldnimekirjast on sisse saanud, siiski ei ole liiga palju. Aga kaalutleme siis teist varianti, et meil olekski 101 mandaati ja selle jaoks üle Eesti 101 valimisringkonda. Ühes valimisringkonnas oleks umbes 8000 valijat. Süsteemi positiivseks küljeks oleks see, et saadik väga selgelt esindab oma valimisringkonda. Samuti oleks selge, kuidas saadik valituks osutus, sest lõppvoorus on alati kaks kandidaati, kellest ainult üks võidab kogu valimisringkonna esindamise õiguse ja kohustuse. Selline süsteem on nii Ameerikas kui ka Suurbritannias, aga selle süsteemi selge miinus on see, et lõpuks on meil ainult kaks parteid. Uutel üksikutel tulijatel on kergem, aga uutel parteidel oleks keeruline pildile pääseda üle Eesti tugevate kandidaatidega.
Võime arutada Riigikogu reformimist nii või teistpidi, aga kokkuvõttes arvan, et Eestis on palju olulisemaid teemasid, mis inimestele korda lähevad ja millega Riigikogu peaks tegelema – hea majanduskeskkond ja maksusegaduse likvideerimine, kui mainida ainult mõnda.