Mõtted Ursula von der Leyeni kõnest

sept. 17, 2020, autor Kaja Kallas

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen pidas eile oma esimese „olukorrast riigis“ kõne, mida komisjoni presidendid ikka sügiseti peavad, et näidata suunda, kuhu Euroopa on liikumas ja mis algatustega plaanitakse välja tulla. Üldiselt peab ütlema, et sellised kõned sisaldavad alati palju sõnavahtu ja märksõnasid. Keeruline on aru saada, kui paljud neist plaanidest on reaalsed, mis üks või teine asi konkreetsemalt tähendab ja millises ajakavas liigutakse.

Aga mõned kiired tähelepanekud. Esimene asi, mis silma hakkas, oli plaan ehitada uus Biomeditsiini agentuur, et võidelda piiriüleste ohtudega. Kas tekkinud tervisekriisi lahenduseks on tõesti uus agentuur, julgen kahelda. Suurendab ainult bürokraatiat ja vajab täiendavat raha. Lisaks tõstatas VDL ka küsimuse, et tervisekompetentsides peaks olema Euroopa pädevus. Vähemalt võib sellest niimoodi aru saada. Terviseteemad on ikka iga liikmesriigi enda pädevuses olnud, kas uute pädevuste lisamine annaks Euroopale midagi juurde. Kahtlen, et liikmesriigid sellega nõus saavad olla. Pealegi võiks eelnevalt tegeleda eelkõige sellega, et olemasolevad Euroopas kokkulepitud asjad töötaksid – nagu näiteks ühtne siseturg, mis on oluline Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks.

Suur punane tuli läks põlema, kui lugesin, et Euroopa komisjon teeb ettepaneku kehtestada miinimumpalga reeglistik. Kuidas see välja hakkab nägema? Osades riikides pole miinimumpalga regulatsiooni, osades on väga karm. See on muidugi iga sotsiaaldemokraadi unistused, aga hetkel ja jällegi Euroopa konkurentsivõime seisukohast, mitte kõige mõistlikum mõte.

Praegu valitseb totaalne segadus Schengeni viisaruumis. On kehtestatud piirikontrolle ja inimeste vaba liikumine on selgelt piiratud. Kõnes oli viide, et komisjon pakub välja uue strateegia tuleviku Schengenile, aga mida see tähendab? KUi siiani on olnud vaba liikumine, siis järelikult uus strateegia piirab seda? Või paneb täpsemalt paika, kuidas ja millal võib liikumist piirata?

VDL ütleb, et me peame tegema sellest Euroopa digitaalse dekaadi. Sellest on muidugi pikalt räägitud, aga lõpuks taandub kõik detailidele ja tehtud saab vähe. Meie jaoks muidugi positiivne, et mõte on tuua välja ka Euroopa digitaalne identiteet ehk meie id-kaart, millega me nii harjunud olema. Jällegi – supermõte, aga teostus on keeruline, kui osades riikides pole isegi inimestel isikukoode.

Huvitav oli see, et VDL toob välja vajaduse reformide suuri multilateraalseid organisatsioone nagu WTO ja WHO. Kuigi selle mõttega võib nõus olla, tekib siiski esmalt küsimus, kas alustama ei peaks iseendast ehk Euroopa Liidust ja institutsioonidest.

VDL kirjeldas ka välispoliitilisi valikuid ning muuhulgas teatas, et Euroopa Komisjon tuleb välja Euroopa Magnitski nimekirja ettepanekuga. Sel on Eestiga samuti seos, sest selle algataja kunagi oli tol ajal Euroopa Parlamendi liige Kristiina Ojuland. Aga huvitavaim selles lõigus on viide Venemaa tegevusele ja mustritele selles ning ütluses „no pipeline will change that“. Mis see tähendab? Kas VDL on Nordstreami gaasitoru vastu? Kas tõesti Euroopa Komisjon võtab sellega seoses midagi ette?

Huvitav viide oli ka digitaalsele maksule, mida arutatakse OECD ja G20-ga, kuid VDl ütles, et kui seal ei jõuta kokkuleppele õiglases maksusüsteemis, siis tuleb Euroopa Komisjon välja oma ettepanekuga. Väga tahaks teada detaile. Siiani on maksuteemad olnud liikmeriikide pädevus, aga olen nõus, et digitaalsed teenused on midagi uut ja maailmaülest, kus oleks vaja selgemaid kokkuleppeid. Küll aga on ettepanekud, mida siiani on nähtud, olnud üsna suurte riikide väravasse. Kuidas see õiglane digitaalne maksustamine tagatakse, jääme ootama detaile.

Mulle endale läheb väga korda õigusriigi teema, mida VDL ka oma kõnes puudutas, sest õigusriik kaitseb inimesi võimulolijate omavoli eest. Juba selle kuu lõpus võtab Euroopa Komisjon vastu oma esimese õigusriigi raporti, mis katab kõiki liikmesriike. See pidavat olema tööriist, mis tuvastab varakult probleemid ja pakub lahendusi. Saam aru, et murelapsed on siin eelkõige Ungari ja Poola, aga kui nii edasi, siis ei lähe palju, kui ka Eesti sinna nimekirja satub.

Loomulikult oli kõnes veel palju muid teemasid ja palju ilusaid sõnu, aga nagu Euroopa puhul ikka – saatan on detailides ja arvestades hetkeolukorda kardan pigem, et heade ideede teostamine läheb pigem raskelt kui kergelt.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad