Me peame õppima elama viirusega, aga mitte ainult sõnades

sept. 14, 2020, autor Kaja Kallas

Kevadel tabas koroonakriis meid kõiki ootamatult. Olukord oli ühest küljest hirmutav ja samas ka ettearvamatu. Erinevad riigid reageerisid viirusele erinevalt. Viirus saadi ennekõike tänu inimeste mõistlikkusele kontrolli alla. Valitsuse õigete sammude kõrval tehti terve rida vigu, seda eriti kevadise kriisi lõpufaasis.

Mõned tehtud vigadest on andeks antavad eeldusel, et neist õpitakse. Mõned vead on andestamatud. Andeks võib anda näiteks selle, kuidas me naabritega piirid sulgesime ja Läti piiri hiljem nii ratsa kui jalgsi kui droonide ning helikopteritega valvasime. See oli selge rumalus, aga sellisest rumalusest õppimine on tegi Eestist nn Balti mulli säilitamise eest usina võitleja. Parem hilja kui mitte kunagi.

Samas tehti andestamatuid vigu plaanilise ravi katkestamisega ning erameditsiini asutuste sulgemisega. Tänaseks on selge, et tõenäoliselt just need sammud mõjutasid aprillis oluliselt suremuse kasvu koroonaga mitteseotud haigustesse. Kaotatud elusid enam tagasi ei too.

Koolid vs. kõrtsid

Aga tagasi küsimuse juurde, kas ja kui palju valitsus on kevadistest kogemustest ja vigadest tegelikult õppinud, või kobatakse endiselt pimeduses. Vaadates valitsuse tegevust ja otsuseid, siis pigem tundub, et eriti midagi õpitud ei ole.

Esiteks, kevade peamine õppetund oli, et tuleb kuulata oma ala eksperte – teadlasi, arste, tervishoiutöötajaid. Aga mida me praegu näeme – epidemioloogid ütlevad, et koole ei peaks sulgema ning et viiruse levimise seisukohalt on peamiseks probleemiks hoopis suured rahvakogunemised ja peod. Valitsus ja linnapea aga kipuvad esimese asjana sulgema koole, samal ajal kui inimesi kutsutakse üles minema kohvikutesse. Suured peod ja rahvakogunemised saavad valitsuselt heakskiidu, aga haridussüsteemi juhtimist iseloomustab kõige paremini sõna – kaos.

Rahvusvahelises ajakirjanduses on palju kirjutatud sellest, kui palju kahju toob endaga kaasa see, kui lapsed jäävad koolist eemale. See ei suurenda mitte ainult hariduslikku ebavõrdsust, vaid ühiskondlikku ebavõrdsust laiemalt. Kui koju peavad jääma lapsed, siis jäävad koju ka vanemad, mis omakorda suurendab probleeme majanduses.

Jätkuv mäng piiridega

Teiseks, eksperdid ütlevad, et piiride sulgemine kevadel ei olnud mõistlik kuna viirus ei tunne passikontrolli ega ka piire ning kolded olid juba Eestis endas olemas. Me oleme Schengeni viisaruumis, mis tähendab Euroopa Liidu üht alusvabadust – inimeste vaba liikumist Euroopa Liidu piires. Schengeni piirieeskirjad sätestavad, et tõsise ohu puhul avalikule korrale või sisejulgeolekule või erakorralise olukorra puhul võib erakorraliselt taaskehtestada piirikontrolli sisepiiridel kestvusega 30 päeva. Piirikontrolli ajutise taaskehtestamise ulatus ja kestus ei tohi olla suurem ega pikem, kui on vaja otseselt tõsisele ohule reageerimiseks.

Ometi on Eesti kehtestanud osalise piirikontrolli Tallinna lennujaamas ja see piirikontroll kestab. Mitte ainult ei ole piirikontrollist viiruse leviku takistamisel mingit kasu, see on riigile ka kulukas ja arusaamatult tehakse seda vaid lennujaamas, aga mitte maismaapiiril ning sadamas. Piirikontrolli taastamise põhjendatus ja vajalikkus on hetkel täiesti arusaamatu ega vasta Euroopas kokkulepitud reeglitele. Piirikontroll Euroopa Liidu sisepiiridel tuleks kiiremas korras lõpetada.

Otselendude piiramine

Kolmandaks, Eesti on ainuke riik Euroopas, kes keelab ära Eestisse otselennud. Samal ajal me teame, et Eesti turismisektor vaevleb raskuste käes, sest turiste pole. Ka enne koroonakriisi olid paljude investeeringute ja turistide siiasaamise takistuseks halvad ühendused muu maailmaga. Nüüd aga on neid asutud suisa majandusministri poolt keelama? Kuidas need turistid siia peaks saama, kui ühendusi ei ole? Ja millisest loogikast lähtuvalt on otselennud kuidagi ohtlikumad kui üle mitme riigi siia rändamine? Ka riigid, kel olid sisemiselt kokkulepitud madalamad haiguse leviku kordajad, ei ole piiranud otselende. Ei teinud seda kevadel ega tee seda ka nüüd. Otselendude keelamine väikese Euroopa äärealal asuva riigi poolt on ülimalt rumal ja kaugeleulatuvate kahjulike tagajärgedega. Valitsus peaks sellised keelud koheselt tühistama.

Tunnistamata vead

Neljandaks, ei ole täheldanud, et valitsus oleks ausalt tunnistanud vigu, mis tehti kevadel ning kinnitanud, et selliseid vigu enam ei korrata. Nagu eespool öeldud, plaanilise ravi lõpetamist ja erameditsiiniasutuste sulgemist. Võime me kindlad olla, et Eesti meditsiinisektoril lubatakse ka muude haiguste ravimisega tegeleda, kui koroona levik uuesti peaks laienema?

Või teine näide – mäletate neid ministrite pilte lennukite taustal ja uhkustamist isikukaitsevahendite hangetega? Riigihangete registrist näeme, et Hiinast tehtud hange on endiselt täitmisel, mis tähendab seda, et need suurejooneliselt väljareklaamitud isikukaitsevahendid ei ole veel kohale jõudnud, kuigi raha nende eest on välja käidud. Kevadel öeldi, et hanke mahud ja tingimused ei ole valikud kuni täitmiseni, siiani neid tingimusi avalikustatud ei ole. Teame, et hangiti ühelt Hiina firmalt 10,4 miljoni euro eest, aga mis kvaliteediga, ei tea.

Kevadel külastasin Saaremaa haiglat, mis mäletatavasti oli kriisi peamine epitsenter – seal öeldi, et nende kogemused ja õppetunnid pole siiani kedagi huvitanud. Need õppetunnid ja vead tuleks kiiremas korras kokku koguda, et vältida samu vigu.

Kas vaktsiini ikka saame?

Ja lõpetuseks, vaadates teiste riikide pingutusi olemaks valmis inimeste vaktsineerimiseks, kui toimiv vaktsiin valmis saab, siis kas valitsus on koostanud vaktsineerimisstrateegia ja on võtnud järjekorda, et vajalik vaktsiin saada? Eesti osaleb Euroopa Liidu poolt AstraZenecaga sõlmitud lepingus vaktsiini soetamiseks. Praeguseks ei ole aga teada, millal see vaktsiin turule jõuab, kas ta toimib ega ka mitte see, kui mitu doosi vaktsiini Eesti saab. Eesti valitsus on öelnud, et kavatseb vaktsineerida umbes pooled elanikest. Vaadates teiste riikide tegutsemist, siis torkab silma see, et paljud riigid planeerivad vaktsineerida oluliselt suurema osa elanikkonnast, kui seda planeerib Eesti. Euroopa Liit on lähiajal alla kirjutamas veel lepingut 3-4 võimaliku vaktsiini tootjaga. Leping lepinguks, aga tegelikkus on see, et täna ei ole turul ühtegi toimivat ja rahvusvahelise heakskiidu saanud vaktsiini.

Kindlustamaks endale vaktsiini saamine võimalikult vara, oleks Eesti seisukohalt mõistlik ka ise luua otsekontakte ravimifirmadega, kes vaktsiini arendamises esirinnas on. Tõsiselt tuleks ka arvestada võimalusega, et vaktsineerida tuleb suuremat osa elanikkonnast kui 50%. Juba praegu on maailmas lennufirmasid, kes on deklareerinud, et kavatsevad võtta pardale ainult koroona läbi põdenud või vaktsineeritud reisijaid. Sellisest suhtumisest võib üsna varsti saada uus normaalsus ja argument eeldamaks, et vaktsineerida tuleb suuremat osa elanikest, kui seda praegu planeerib Eesti valitsus. Ka esmajärjekorras vaktsineeritavate riskirühmade ning eesliini töötajate vaktsineerimise logistiline plaan võiks praeguseks juba paigas olla ja igale kohalikule omavalitsusele selgelt kommunikeeritud. Päris kurb oleks see, kui vaktsineerimisest saaks samasugune segaste signaalide ja pudelikaelade rägastik nagu on COVID-19 testimine siiani on olnud.

Kokkuvõttes: valitsus ei peaks eelistama poliitilisi virolooge päris ekspertidele, mitte reageerima, vaid mõtlema ette, mitte keelama, vaid otsima lahendusi, mitte tegelema eneseõigustusega, vaid pidama dialoogi. Nii on lootust, et koroonaviiruse tulevane mõju meie tervisele, sissetulekutele, perede heaolule ja igapäevastele vabadustele on võimalikult väike.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad