„Kuidas meie elu peale kriisi muutub?“ on küsimus, mis kõiki huvitab. Kas osutuvad tõeks stsenaariumid, kus kõik muutub ja midagi ei ole enam endine või need, kus arvatakse, et suuri muutusi meie käitumises ja ühiskonnas see kriis kaasa ei too.

Ma ei usu, et meie käitumine muutub täiesti ja kardinaalselt. Küll aga olen kindel, et mõnes valdkonnas tulnud muutused on selleks, et jääda.

Ühes paistavad kõik maailma teadlased olema ühel nõul – see haigus on tulnud selleks, et jääda. Võib-olla tuleb ka uusi raskeid haigusi, mis vallanduvad seetõttu, et inimesed on loodust oma tegevuse ees taanduma sundinud ja see on vastureaktsioon. Seega me peame õppima selle riskiga elama.

Niisiis haigus ei kao, seega põhiküsimus lühikeses tulevikus on: Kuidas läheme vastu järgmisele lainele?

Ja sellele vastates peaksime mõtlema eelkõige kolmele aspektile:

• Tervis ja tervishoid
• Majandus
• Kuidas meie enda käitumine muutub.

Kahjuks kõigest ja detailsemalt ei jõua mulle antud lühikese aja jooksul rääkida, aga mõned märksõnad.

Kõigepealt tervisega seonduv. Kuidas on meie tervishoiusüsteem järgmiseks haiguselaineks valmis? Kas olemasolevad haiglahooned on kohandatud selliseks, et eraldi saaks nakkushaigeid ravida? Kas personal on koolitatud? Kuidas me suudame kiiresti tuvastada haiguskolded? Kuidas me suudame kiiresti eraldada haiged tervetest? Kuidas suudame kiiresti andmeid koguda ja neid kasutada?

Eesti on väike ja paindlik riik, seetõttu peaks meil olema suurepärane võimalus kasutada ära olemasolevaid digitaalseid lahendusi ja teha riigi poolt kogutud andmed avatud andmeteks (ilma, et isikute privaatsust riivataks) nii, et nende andmete pealt saaks pakkuda lahendusi.

Meie tervishoiuasutused on väikesed ja paindlikud, seda tuleb ära kasutada. Kindlasti ei tohi teha seda viga, et erameditsiin kõrvale lükata. Nende teadmistest, oskustest ja vahenditest võiks olla kõvasti abi. Ka selleks, et suurtes haiglates saaks teha eraldi osakondi ainult nakkushaigete raviks, kuid ülejäänud meditsiinisüsteem saaks jätkata plaanilise raviga. Kaitsevahendeid peab varakult varuma, samuti tegema juba ette vajalike personalikoolitusi.

Teiseks, majandus. Selge on see, et teist sulgemist meie majandus üle ei ela. Kas kõikides majandusvaldkondades taastub elu nii nagu enne kriisi? Ebatõenäoline. Turism ilmselt ei taastu nii pea. Tööstuses ja ehituses on löögid alles tulemas. Võidavad need, kelle tarneahelad on seotud lähimate riikidega, kus majandus saab toimima. Samuti võidavad pikas perspektiivis ilmselt need, kes on võtnud kasutusele rohkem automatiseerimist ja roboteid, mis ei nõua paljude inimeste füüsiliselt koosviibimist.

Turismi taastumiseks on vajalik, et suudaksime kogu elanikkonda testida, siis saaksime öelda, et siia reisida on turvaline. Sama kehtib siia tulevate inimeste puhul.

Riik saab inimeste käitumist suunata läbi maksustamise. Maksusüsteem on pikalt lähtunud sellest, kuidas inimesed elasid ja töötasid eelmisel sajandil. Elu ja meie käitumine on aga muutunud. Samuti on muutunud asjad, mida oluliseks peame. Kriis annab meile võimaluse vaadata üle, mida me maksustame ja miks.

Kolmandaks, olen siiski kindel, et see, kuidas me elame, õpime ja töötame, on pöördumatult muutunud. Kui selle kriisi alguses tuli teade, et koolid lähevad kinni, tekkis meil kodus lastega vaidlus. Mina olin veendunud, et peale 2 nädalat kodus kibelevad kõik kooli tagasi, aga võta näpust. Meie lastele meeldib distantsõpe ja näha on, et nad on õnnelikumad ja vähem stressis. Ma ei arva, et distantsõpe jääb täies ulatuses, aga võimalused seda osaliselt rakendada, on olemas. Heade õpetajate loengud võivad jõuda kaugematessegi Eestimaa paikadesse ja lapsed saavad haridusele ligi ka siis, kui mingil põhjusel on koolist eemal.

Ka töötamine ei ole ilmselt päris endine. Inimesed on avastanud, et kodust töötamisel on omad võlud – kes seda teha saab, tahab seda ilmselt ka peale kriisi vähemalt mingis mahus jätkata. E-kanalites ostmine sai selle kriisiga täiesti uue hoo ja ilmselt ei kao ka tulevikus. Eriti kui tuleb viiruse uus laine.

Mida see kõik eeldab riigilt? Esiteks häid internetiühendusi üle riigi. Kui kaugelt töötamine ja õppimine on norm, siis peavad ühendused toimima mistahes Eestimaa paigast.

Teiseks, e-riigi edasi arendamist. See, et inimesed isiklikke kokkupuuteid vähendavad, peaks saama normiks, sellele peab vastama ka riik. Igasugune suhtlus, mida inimene peab riigiga tegema, peaks olema kiirelt võimalik e-kanalite kaudu. Riigi andmete kogumine ja haldamine peab samuti minema operatiivsemaks, et võimalikke nakkuskoldeid tuvastada ja isoleerida.

Kolmandaks, e-kooli materjalide täiustamist nii, et õpetamine oleks sujuvalt võimalik igal ajahetkel.

Ja selle kõige juures ei tohi me ära unustada, et kui viirus on looduse reaktsioon sellele, et me oma keskkonda ei hoia, siis peame soodustama tegevusi, mis loodust alla ei suru ja kliimale kahju ei tee. Praeguse kriisi valguses on see justkui tahaplaanile jäänud, kuid saab olema olulisem kui kunagi varem.

Ärme lase kriisil raisku minna.