Kuidas jagame teaduse raha?

jaan. 15, 2020, autor Kaja Kallas

(Kõne Riigikogu teadus-arendustegevuse arutelul 15.01.2020)

Teaduse alarahastamisest on palju räägitud. Kuulates Jüri Ratast täna meie ees kõnelemas ja ütlemas, et „teadusrahastust tuleb suurendada“ tekib vägisi küsimus, kas ta ei olegi peaminister, kelle käes on võim riigi arengut suunata ja otsustada ka riigieelarve üle?

Aga kuna sellest on palju räägitud, siis ma oma 5 minutit selle peale enam ei raiskaks. Valitsus eesotsas peaministriga peaks tegudega näitama seda, mida suuga räägib ning eraldama teadusele rohkem raha.

Aga oluline on ka, millele ja kuidas see raha eraldatakse. Paar mõtet sellega seoses.

  1. Me teame, et kõige suurem kitsaskoht meie majandusele ja ettevõtetele on rakendusuuringud. Teadusahela alguses olevat baasteadust rahastatakse riigieelarvest ja tehakse ülikoolides ja teises otsas olevaid prototüüpide ehitamist ja katsetamist rahastab erasektor, kuid sinna jõudmiseks on mitu faasi rakendusuuringuid, mis justkui kukuvad kuhugi vahele maha. Kuid ilma rakendusuuringuteta ei teki ka seda lõplikku toodet või teenust, mis innovatsioon ja majandust edasiviiv jõud on. Seetõttu on meie ettepanek olnud luua ülikoolidest eraldiseisev rakendusuuringute keskus, mille eeskujuks on näiteks VTT Soomes, mis nende unaruses olevate faasidega tegeleks ning aitaks kaasa teaduses arendatavate ideede jõudmisele majandusse ja seeläbi kogu ühiskonna jõukuse kasvatamisele.
  2. Eesti on väike riik koos väikese keele ja kultuuriga. Arusaadavalt ei ole eesti keele ja kultuuri arendamiseks väljaspool Eestit kellelgi huvi, seega me peame vaatama, et vaid Eestit ja meie kestlikkust puudutavad valdkonnad ei jääks rahastamisel vaeslapse ossa. Ometi hetkel Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste hindamiskriteeriumid ei hinda kõrgelt uuringute olulisust Eestile.
  3. Elus ja ühiskonnas on erinevad protsessid omavahel seotud ja eksisteeri vaakumis. Seda peaks arvestama teaduse rahastamine. Premeerima peaks valdkondade ülest koortööd ja lõpptulemust. Eneli Kindsiko kirjutas selle nädala Sirbis, et on suur vahe, kas teadusrahastust määratakse valdkonna või riigile tähtsate probleemide alusel. Eesmärgiks peaks olema riigile oluliste probleemide valdkonnaülene lahendamine.
  4. Öeldakse, et sa saad seda, mida mõõdad. Seega peaks teaduse rahastamise mõõdikud selgelt paigas olema. Kui teaduse eesmärgiks on innovatsioon majanduses või ühiskonnas laiemalt, siis tuleks ka vastavad mõõdikud paika saada. Kui hindame eelkõige ja ainult teadusartiklite hulka, siis seda ka vastu saame. Kui mõõdame koostööd teiste valdkondade või ettevõtjatega, siis on tõenäolisem, et saame ka vastavaid tulemusi.

Kokkuvõtteks, riigi majandusedu võib baseeruda kolmel asjaolul: 1) loodusvarad; 2) odav tööjõud või 3) teadmised, oskused ja tehnoloogia. Kuivõrd loodusvarasid meil ei ole (ega me ei taha neid ära raisata), me ei ole enam odava tööjõu maa ega soovi seda ka olla, siis meie ainus tee on arendada teadmisi, oskusi ja tehnoloogiaid. Selleks me peame aga investeerima rohkem teadus- arendustegevusse ja tegema seda targalt. Ainult nii saame liikuda tehnoloogiliselt targa ja puhta loodusega ühiskonna poole.

  1. Mina saan ka nii aru, aga ettevõtja usub odavasse tööjõusse rohkem ….

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad