Alates 12. märtsist kehtib meil eriolukord. Eesti inimesed on käitunud vastutustundlikult ja üksteisest hoolivalt. Oleme vältinud kontakte ja seeläbi kaitsnud üksteist COVID19 viiruse eest. Nüüd kui näeme lootustandvaid numbreid koroonaviiruse taandumise kohta, on õige aeg kokku leppida, kuidas hakkame tasapisi oma igapäevase elu juurde tagasi pöörduma. Ühiskonnale on vaja arusaadavat teejuhist, et inimesed, ettevõtted ja kogukonnad saaksid valmistuda kriisijärgse olukorraga kohanemiseks.

1. Lisaks COVID 19 viirusega võitlemisele peame esimesel võimalusel avama meie haiglad ja tervishoiuasutused tavapäraseks raviks. Nende inimeste hulk, kes ootavad oma planeeritud ravi on suur ja me ei tohi mitte mingil juhul lasta tekkida ravijärjekordade kriisi. Haiglatel on valmisolek ja võimekus inimesi ravida, kuid kindlust on vajab rahastamine, et plaaniliseks raviks jätkuks vahendeid. Reformerakond tegi kriisieelarvele ettepaneku, suunata haigekassale lisaraha, kuid valitsuserakonnad hääletasid selle maha. See raha aga tuleb leida nii või teisiti, vahet ei ole, kas opositsiooni või koalitsiooni häältega. Kümnete tuhandete inimeste tervismured ei saa olla parteipoliitiline lahinguväli.
2. Peaminister, välisminister ja väliskaubandusminister peavad palehigis tegelema sellega, et Euroopa Liidu siseturg ja kaupade vaba liikumine läheks lahti. Selleks on vaja suhelda meie suuremate ekspordipartnerite ja naaberriikidega, et tegevusi koordineerida. Ka Euroopa Komisjoniga peab käima tihe suhtlus. Seda nii ettevõtete toetamise meetmete osas kui ka siseturu üldiste reeglite osas. Kuivõrd kõigil riikidel on kalduvus protektsionismile, siis tuleb võidelda selle eest, et meie ettevõtete kaubad ja teenused pääseksid turule, sest see tähendab meie inimestele tööd ja leiba.
3. Inimesed, perekonnad ja sõpruskonnad vajavad arusaama, millal nad võivad kohtuda taas oma lähedaste ja tuttavatega. Inimlikku soovi suhelda ja kohtuda, ei ole võimalik enam pikalt piirata. Kindlasti peame ka edaspidi jälgima täiendavaid hügieennõudeid ja muid soovitusi, sest keegi meist ei taha, et viirus tõstaks taas pead ja meie lähedaste tervis sattuks ohtu. Küll aga on kiire riigipoolsete käitumissoovitustega, sest nende viibimisel otsivad inimesed ise alternatiivseid soovitusi ja levima hakkab igasugu „rahvatarkust“. Kui inimestel ei ole arusaama, mis tulevik toob, hakkavad nad ise lihtsalt järk-järgult piirangutest loobuma. Hetkel on valitsuse sõnumid eriolukorra lõppemise ja piirangute leevendamise osas olnud kõike muud kui selged.
4. Ettevõtjad ootavad pikksilmi valitsuselt majanduse avamise plaani. Ettevõtlust häirib kõige rohkem teadmatus ja jätkuv ebamäärane olukord jätab inimesed sissetulekuta. Seega on esmatähtis koos ettevõtjatega paika panna kriisijärgsed mängureeglid. Vastuseid on vaja praktilistele küsimustele –  millised hügieeninõuded jäävad kehtima, kuidas tuleb oma tegevust ümber korraldada nii, et liiga palju inimesi poleks korraga üheskoos, mis tingimustel avatakse taas erinevad ettevõtted, sh kaubandus ja mis laadi tegevused jäävad keelatuks veel pikemaks ajaks. Valitsusel on kõige täpsemad arvud, viroloogide prognoosid ja laialdane ametkondade info. Kellelgi teisel pole sellist informeeritust, seega on aeg hakata ettevaatavalt ja kaalutletud otsuseid langetama.
5. Kriisi käigus on tekkinud palju uusi lahendusi, positiivseid algatusi ja väärt kogemusi, kuidas asju teha teisiti. Eesti tugevus on e-riik, paindlik avalik sektor ja ettevõtjate kohamisvõime. Igast kriisist peab riik õppima, et tulevikus oma tugevusi võimendada ja puudujääke leevendada. Meil on väikese ja paindliku e-riigina terve rida võimalusi see kriis enda kasuks pöörata. Me saame proovida uusi lahendusi, millest suured riigid ainult unistavad.