Kõne Riigikogus 15.04.2019

apr. 16, 2019, autor Kaja

Hea koosoleku juhataja, austatud saadikud, hea Eesti rahvas. Minust ei saa täna peaministrit. Me kõik teame seda. Siinkohal võiksin ma panna punkti, õnnitleda koalitsiooni ning lahkuda oma kohale neljandas reas ja hoida oma suu edaspidi kinni, vaikida. Aga ma ei tee seda. Mitte keegi meie erakonnast ja sotsiaaldemokraatidest ei tee seda. Ja me kõik teame, oleme viimastel nädalatel näinud ja kuulnud, et üle kogu riigi on veel tuhanded inimesed, kes on otsustanud mitte vaikida. Uus koalitsioon võib ennast veenda, et inimesed on pidanud kõnesid ja tulnud meeleavaldustele, kirjutanud artikleid ja organiseerinud rongkäike Reformierakonna ja süvariigi õhutusel.

Te võite olla nii üleolevad, et nimetada oma riigi kodanike rahumeelseid meelsusavaldusi hüsteeriaks. Te võite olla nii hirmul, et igasugusele teistsugusele arvamusavaldusele reageerite ähvardustega, räägite sulgemisest ja morsipidudest. Te saate nii käituda, sest liberaalne demokraatia lubab kõige hea seas ka sellist käitumist. Aga see ei tähenda, et inimeste vastumeelsus kaoks. See ei tähenda, et inimesed oleksid edaspidi vait. Sest nad ei ole.

Nagu viimastel aastatel, nii olen ka viimastel nädalatel üle Eesti kohtunud inimestega, erinevate erakondade valijatega. Need ei olnud kerged kohtumised. Nii mõnigi kord algas õhtu kellegi pahase püsti tõusmisega ja vihase süüdistuskõnega. Seejärel muutusid vihaseks ka kõik teised, rahvamajade saalides olid inimesed korraga ärevad, hõiguti, ja isegi karjuti, sest keegi oli alustuseks ette näidanud, et nii võib. Siin ruumis võib karjuda, võib näidata näpuga, võib külvata viha ja põlgust. Midagi säärast on juhtunud ka meie riigis. Keegi on öelnud, et poliitikat tehakse Eestis ähvarduste, viha ja valetamisega − ja nüüd seda nii tehaksegi, ja mis sellel siis häda, nii saadaksegi ju tänapäeval võimule: nagu oleks “võim” mitte vahend, vaid eesmärk. Võib-olla mõne jaoks siin saalis nii ongi .

Ent mitte kõik kohtumised ei olnud säärased. On olnud palju kokkusaamisi, kus küsimused on teravad, teemad ärevad, aga küsimusi küsitakse rahulikult ja lugupidavalt. Ja ka kõik need kohtumised, mida ma hetk tagasi kirjeldasin, rahunesid ühel hetkel maha, sest esiteks vastati neile rahulikult, ja teiseks − mitte kõik ruumisolijad ei läinud säärase käitumisega kaasa. Need kohtumised tegid mulle taas kord selgeks, et kuigi valimistel saavutasid edu muu hulgas jõud, mille strateegiaks on viha ja vale, siis nende poolt hääletati rahulolematuse tõttu. See on mõttekoht meile kõigile, ka Reformierakonnale, ka mulle. Olen nõus president Kaljulaidi ja paljude ekspertide poolt öelduga, et meie riigis on inimestel pärismured ning need tuleb lahendada mitte kurjuse, viha ja keelamisega, vaid päristegudega. Jutustajad võime me kõik olla, kuid vähesed suudavad ka päriselt midagi teha. Nagu ütles Viljandimaa aasta ettevõtja Meelis Venno, kui ta kuulis uue koalitsiooni plaanidest: “Kui inimene hakkab nii hullu juttu rääkima, siis on ta reaalsest elust ikka väga kaugele jäänud.”

Eesti ühiskond ei ole valmis. Meil on palju vaja veel teha. Aga meid asub juhtima seisakuvalitsus. Nii on öelnud viimasel nädalal kõnelenud asjatundjad ettevõtlusest ja haridusest, sotsiaalsfäärist või kodanikuühiskonnast. Meid ootab ees seisak.

Enamgi veel, väga paljudes küsimustes ootab meid tagasiminek. Me oleme arenenud, rikaste ja innovaatiliste Põhjamaade kõrval, nende eeskuju on meid innustanud. Samal ajal on nende edu suurimaid saladusi olnud meeste ja naiste võrdne positsioon ühiskonnas, nad kasutavad kogu oma väikeste ühiskondade potentsiaali täielikult ära. Uue võimuliidu mehed on asjatundjad väheses, kuid enda arvates eksperdid naiseks olemise alal. seetõttu käsivad nad meil sünnitada järjest rohkem lapsi, küsimata kordagi, millal naine tahab lapsi sünnitada. Ma vastan teile, mehed, kes te ei suutnud mulle läbirääkimiste ajal isegi silma vaadata. Naine tahab lapsi siis, kui ta on õnnelik ja kui ta on veendunud, et ka tema lapsed on õnnelikud ning kasvavad üles turvalises perekonnas, heasoovlikus ühiskonnas. Muidugi on vaja ka õnnelikke mehi, kuid ma väidan, et tänane Eesti ühiskond ei arvesta naistega − kindlasti mitte piisavalt. Ma näen üle Eesti igal pool enesekindlaid, töökaid mehi, aga ka ägedaid, inspireerivaid, tarku naisi, kes on kogukondliku elu mootorid, arstid, õpetajad, raamatukogutöötajad, kohvikupidajad, pädevad juhid, nad on sädeinimesed. Valitsusse nad millegipärast aga ei kõlba. Naised ei kõlba isegi selle laua taha, kus härrad arutavad naiste kehasid puudutavaid küsimusi. Naine on seisakuvalitsuse jaoks vaid sünnitusmasin. Meie elame 21. sajandis, mis sajandis elate teie? Erinevad uuringud on näidanud, et ühiskonnad, kus naisi on rohkem valitsemise juures, kus naistega arvestatakse, on tasakaalukamad ja vähem vägivaldsed. Miks me seda ei taha? Mida te kardate?

Te kardate muutusi. Te ei muuda midagi ja te isegi ei varja seda. Aga Eesti vajab reforme. Palgatõus, ettevõtluse arendamine, tööjõu puudus, konkurentsivõime kasvatamine, maailma majanduses toimuvate arengutega kaasas käimine, keskkond, targa majandusmudeli arendamine, kaasaegne haridussüsteem − need on vaid mõned väljakutsetest, millest on minuga kõnelenud ettevõtjad ja riigiametnikud, analüütikud ja tippjuhid. Need on probleemid, millele on vaja lahendust, kuid mida teie ei paku. Selle asemel kõnelete kulutamisest ja laenamisest ning seda olukorras, kus riigi rahanduslik seis on täbar − ja ma ei hakka isegi küsima, kuidas lähevad kokku teie ideed kõigist teistest täiesti sõltumatust Eestist ja laenuorjusest?

Järgmine suur teema. Haridus. Eestis antakse suurepärast haridust. Me oleme olnud paindlikud arvestamaks maailmas toimuvaid muutusi ja uuenenud vajadusi. Minu vestlused direktorite ja õpetajatega on süstinud minusse võib-olla kõige rohkem lootust tuleviku osas, sest nad on pühendunud, kirglikud ja pika perspektiiviga. Aga nad on ka öelnud, et on oluline, et suurepärast haridust antakse kõigile, kes Eestis elavad, sõltumata keelest, mida nad kodus räägivad. Me teame hästi, et Eesti on liiga väike riik selleks, et suuta üleval pidada kahte võrdsel tasemel haridussüsteemi, sest seeläbi kannatavad need, kes ei õpi eesti keeles. See on hariduslik ebavõrdsus ja riigi ülesanne on sellega tegeleda, sest see on ühiskonnale kahjulik. Aga teie ei tegele.

Teema, millest te samuti ei räägi, on kliimasoojenemine. Olen kohtunud viimastel aastatel paljude lahedate Eesti noortega ning meie vestluste peateemaks ei ole olnud aktsiisid või neljarealised maanteed, vaid kliima ja väiksem ökoloogiline jalajälg. Noored on mõistnud, et kliimamuutused ei oota meid kauges tulevikus, vaid on juba kohal. Teil saab aga valitsuses olema erakond, mis eitab terve rea muude faktide kõrval ka kliimamuutust. Kõik teemad, mida me arutame Eesti tuleviku jaoks, muutuvad mõttetuks, kui kliimasoojenemine meie eksistentsi siin maalapil kahtluse alla seab. Mõni võib arvata, et väikesest Eestist ei sõltu midagi, aga kui kõik nii arvavad, ei muutugi kokkuvõttes midagi. Eestist võiks saada uudsete tehnoloogialahenduste ja teadliku, järjepideva tegutsemise abil kõige puhtam, vähemsaastavam Euroopa riik. Nii, nagu meist kunagi sai Euroopa kõige digitaliseeritum riik. Me ju tahame sellises Eestis elada.

Te olete lugenud meie väärtuste dokumenti, mis me nädalavahetusel avaldasime. Arusaadavalt, ei ole see koalitsioonileping, vaid väärtused ja põhimõtted, millele tuginedes meie valitsus tegutseks. Meie ja teie ülesanne selle riigi ja selle rahva ees ei ole iga hinna eest uus koalitsioon, vaid parem tulevik. Meid kõiki ei ole siia valitud mitte selleks, et vajutaksime lihtsalt rohelist nuppu, vaid selleks, et me mõtleksime, kuulaksime ja võtaksime vastutuse. Oma valijate, oma laste, oma riigi ees.

Ja just seetõttu küsin ma täna siit teie käest, kes te olete juba allkirjastanud koalitsioonilepingu: kus teie plaan on? Kus on see leping, mis tegeleks teie poolt hääletanute murede, hirmude ja rahulolematusega? Kus on need eesmärgid, lahenduskäigud, tegutsemisplaanid, mis vähemalt püüaks lahendada probleeme ja annaks inimestele lootust? Te olete oma valijaid alt vedanud. Teie valijad, kes teie peale lootsid, on jäetud juba esimesel päeval üksinda nende hirmude ja selle ebakindlusega, mis pani neid teie poolt valima. Meid ootab ees neli aastat eimiskit. Teie sisutühi koalitsioonileping ei tekita mitte kelleski head tuju − mitte kelleski peale teie enda, sest võim on ju käes.

Selle võimu nimel on tehtud paljutki. On valetatud. On ära visatud põhimõtteid. On ära visatud varem öeldud sõnu. On ära visatud isegi suur osa oma valijaid. Inimesi on ära ostetud magusate töökohtade, pehme tugitooli ja ülakorruse kabinetiga. Aga mitte kõiki. Ma tean, et paljud teie seas ei ole toimuvaga rahul. Ma tean, et nad on puhta südametunnistuse ja oma ideaalide nimel keeldunud hüvedest, mida neile on pakutud. On isegi parteist väljaastunuid, sest inimese enda väärtused ei lubanud kulpi lüüa erakonna peavoolule. See nõuab julgust, suurt julgust.

“Tuleb jääda iseendaks,” ütles hiljuti üks esimest korda Riigikokku valitu. Ma soovin talle jõudu. Sest tema esimene proovikivi ei tule kuue kuu või kahe aasta pärast. See proovikivi on täna ja lähipäevadel. Küsimusele, kas sa jäid iseendaks, tuleb sul vastata praegu. Vahel öeldakse, et praegu toimuv ongi poliitika − partei käskudele tuleb kuuletuda, isegi kui see läheb vastuollu nii iseenda südametunnistuse kui ka sinu valijate usaldusega. Ma ei ole sellega nõus, see ei ole poliitika. Poliitika on ühine tegutsemine parema hüve nimel ja seda ei saa siis, kui esimesel päeval alustatakse iseenda ja oma valijate reetmisega.

Ma palun sinult ainult üht: hetkel, mil su käsi sirutab punase nupu poole, et mind läbi kukutada ning järgmistel päevadel rohelise nupu poole, et IKE koalitsioon heaks kiita, oota paar sekundit ja mõtle, lihtsalt mõtle korraks, kas sa tulid siia selle nimel? Kas see on see, mis teeb Eesti paremaks? Kas see on see, mida need tuhanded, kes sind ennast siin ruumis esindama usaldasid, tahtsid? Kas sa ärkad homme hommikul ja oled enda üle uhke? Kas sinu lapsed on sinu üle tulevikus uhked? Vaata oma lastele korraks mõtteis silma ja küsi, kas nende maailm saab olema tänu sulle parem? Kui sa vastad kõigele “jah”, on kõik hästi − siis vajuta. Aga kui sa kahtled, kui sa arvad, et seda ei taha tegelikult sinu valijad ega sinu lapsed ega sügaval oma südames ka sina ise, siis tea, et sinu otsus ei ole paratamatu. Me oleme vaba riik ja sina oled vaba inimene. Sinu otsus on valik. Sinu valik. Ja alati on võimalik ka mõni teine valik. Lihtsalt küsi endalt korraks seda kõike. Sest isegi küsimine on muutunud siin riigis haruldaseks, kuna nõuab kaht väikest asja − südametunnistust, ja julgust.

Head valijad üle Eesti. Tahan kinnitada teile, et Eesti on endiselt demokraatlik riik. Uut koalitsiooni võib süüdistada sisutühjuses, aga ta on demokraatlik. Ja palun ärge süüdistage milleski uue koalitsiooni valijaid. Nende hääl peab kuulda olema, nende vajadused peavad saama kaetud, nende mured vastatud − ärge vaigistage ega sildistage neid. Meie riigis on veel väga palju teha ja kuigi uus koalitsioon on selle vajaduse suhtes ükskõikne, siis paljud inimesed tunnevad ennast kõrvalejäetuna. See on reaalne ja päris, ning nende muredega tegelemine peab olema samuti reaalne ja päris. Siis on meil lootust. Sest meil on lootust.

Meil on endiselt alles meie Eesti. Keegi ei ole seda meie käest ära võtnud ja ei võta ka tulevikus, sest meil on alles meie inimesed. Meil olete alles teie, ametnikud kõigis ministeeriumites ja riigiasutustes − teie, kes te hoiate alles Eesti riigi järjepidevust. Teie, kes te tegelete iga päev meie inimeste vajadustega. Suur osa siin saalisolijatest on kuulnud teie hirmudest ja sellest, et paljud teist tahavad töölt lahkuda. Ma palun teid: ärge lahkuge. Töötage − meie Eesti nimel. Jah, ma palun teid: ärge tundke hirmu.

Meil olete alles teie, arstid, kes te teete pühendumisega oma tööd. Pidage vastu, kui teid nimetatakse mõrvariteks. Meil olete alles teie, õpetajad, kellest sõltub selle riigi tulevik rohkem kui kellestki teisest. Jääge endale kindlaks, kui teid nimetatakse süvariigi agentideks. Ärge kartke.

Meil on alles ka meie ettevõtjad, kelle tegevus ei täida ainult meie riigikassat, vaid kes annavad tööd tuhandetele inimestele. Ma palun ka teid: jätkake, ärge kartke, teie abi on lähiajal vaja paljudel.

Meil on alles ka meie kohtunikud. Olge julged ja otsustage oma südametunnistuse järgi, isegi kui teid ähvardatakse. Meil on endiselt alles tublid põllumehed ja vaprad tuletõrjujad, andekad kirjanikud ja suurepärased teadlased. Meil on alles kodanike ühendused ja vabatahtlikud, meil on alles müüjad ja taksojuhid, meil on alles emad ja vanaemad, isad ja vanaisad. Ma palun teid kõiki: olge enesekindlad ja seiske oma põhimõtete eest. Meil on alles meie vaba ajakirjandus, kuigi see on rünnakute all. Võitlus vaba ajakirjanduse säilimise eest on võitlus vaba Eesti eest. Ärge kartke, sest kui teie otsustate vaikida, siistõesti ei ole meil enam lootust. Aga meil on lootust. Ma kutsun üles kõiki Eesti riigi kodanikke osalema meie riigi tulevikus. Rohkem kui kunagi varem sõltub see meist. Ärge kartke. Ärge vaikige. Seiske julgelt oma põhimõtete eest. Eesti on endiselt meie.

See kõne siin ei olnud teade alistumisest ja hüvastijätust. Mõne päeva pärast teatatakse siit puldist valitsemise algusest − mina teatasin just meie vastuseisu algusest. Ma olen endiselt valmis enamikega teist võrdsetel alustel Eestit valitsema, aga kuni seda ei juhtu, ei lase me Eestit hävitada. Me ei lase meie riiki vihkamisse ja seisakusse juhtida.

Meil kõigil on võimalus demokraatlikus Eesti riigis käituda vastavalt oma südametunnistusele ja julgusele. Hoidkem seda, et see võimalus säiliks ka tulevikus.

Aitäh!

 

 

 

 

  1. Austatud Kaja Kallas
    Kuidas Te saate kritiseerida uut võimalikku valitsust, kui nad ei olegi päevagi olnud selles positsioonis? Väga alusetud süüdistused ja hinnangud. Kas need langevad kokku Teie kunagi alustatud ja võib-olla ka lõpetatud eetikakoodeksiga? Millise hinnangu annaksite 17 aastat valitsenud Reformierakonnale? Analüütikud on andnud üsna hävitava hinnangu – paigalseis, reforme pole, kõigi aegade nõrgim peaminister Rõivas. Võib-olla peaksite peeglisse vaatama, enne kui sildistada koalitsiooni, kes pole veel ametisse astunudki. Ja võib-olla peaksite ka peeglisse vaatama, miks Teil läbirääkimised ei õnnestunud, miks vedasite alt oma poolehoidjaid. Tavaliselt võetakse sellisel juhul ka poliitiline vastutus. Milline see oleks?
    Soovin Teile edu edaspidiseks, et suudaksite “särada” (Teie enda väljend) ka Riigikogus, mitte ainult Brüsselis.

  2. SirjeTikk: võttes arvesse kõikide isikute tegusid ning väljaütlemisi enne valitsusse saamist on täiesti võimalik arusaada, millised on tegevused valitsuses – millised on väärtused. Võimule saades inimesed ei muutu kelleksi teiseks, nende “tegelik mina” lihtsalt võimendub veel kordades ning tuleb veelgi paremini esile.
    Ma ei saa tõesti aru, miks me endiselt lubame ja tolereerime oma ühiskonnas selliseid väljaütlemisi, mis on otseselt mõnda inimgruppi ründav või vihkav. See on ju lapsik?!
    Lennart Meri kunagi ütles, et eesti on veel lapse kingades – tõesti on. Meie vaimne areng on jäänud lapseikka kinni, kus liivakastis noritakse üksteisega, solvatakse ning arvatakse, et see on okei, kuigi ei arvestata, et need teod just sillutavad meie tuleviku ning suhted,

  3. Kõrgeaulisele pisut tagasisidet ühelt natsismist ja vihkamisest elatuvalt pööblilt…

    1. Kõne kohta niipalju, et paraku ma ei leia mitte ühtegi konkreetset ettepanekut selles kõnes. Emotsioonidele mängimine ON, sildistamine ON, loosunglik demagoogia ja populistlikud sloganid ON, süüdistamine ON, demoniseerimine ON, räuskav-feministlik poliitkorrektse ideoloogia presentatsioon ehk naise kui elukutselise tagakiusatud ohvri teesklemine ON. Uusi konkreetseid ideid EI OLE.
    2. “Uue võimuliidu mehed on asjatundjad väheses, kuid enda arvates eksperdid naiseks olemise alal. seetõttu käsivad nad meil sünnitada järjest rohkem lapsi, küsimata kordagi, millal naine tahab lapsi sünnitada.”
    Statistika näitab, et kõige egalitaarsemate, rikaste ja turvaliste riikide (Norra ja Rootsi) naised samuti ei sünnita. Ju siis naistel on väga raske ja ebakindel elu seal Norras ja Rootsis, nagu Eestiski. Keegi muudkui kiusab ja represseerib naisi egalitaasetes riikides. Hea, et tõelise kurjuse alge on Kallasel ja teistel feministidel nüüdseks paljastatud – valge heteromees kogu oma patriarhaadiga on kõiges süüdi. Minule tundub Kallase arusaam misandria musternäitena, aga eks ma olen isegi kurjuse kehastus (valge heteromees), seega minu arvamus pole tähtis.
    3. “Naised ei kõlba isegi selle laua taha, kus härrad arutavad naiste kehasid puudutavaid küsimusi. Naine on seisakuvalitsuse jaoks vaid sünnitusmasin. Meie elame 21. sajandis, mis sajandis elate teie?”
    Et siis mehed hoidku suu kinni kui kõrge europrintsess-kangelanna kõikide maade ühinenud amatsoonide eest kõneleb. Jeanne d’Arc? Pigem kõlab nagu soouuringute doktorikraadiga Marie-Antoinette 21. sajandis. Aga te poliitkorrektsed liberaalid tundke ennast oma ideoloogilises mullis rahulikult, sest minu kui tavalise natsistliku pööbli arvamus polegi tähtis (muide, ma ei valinud EKREt).

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad