Suur aitäh õiguskantslerile ettekande ja tehtud töö eest.

Õiguskantsler tõi välja mitu probleemi, mida me peame oma töös silmas pidama. Esiteks, see, et eelkõige on meie eesmärk inimeste elu paremaks muuta. Selleks peab meil olema ka julgus otsustada. Ning seda tehes peame me tuginema seadustele ja kokkulepitud reeglitele, kuid kordagi unustamata, et me teeme seda Eesti inimeste hüvanguks. Kui on näha, et valitsuse poolt vastuvõetud maksusüsteem karistab töötavaid pensionäre, lapsehoolduspuhkusel olijaid, koondamishüvitise saajaid, toitjakaotuspensioni saavaid isikuid, jne jne, siis tuleb see ebaõiglus lahendada. Kui tehti viga, siis on meie kohustus need vead parandada. Selleks on vaja julgust otsustada ja tahet inimesi aidata.

See toob meid teise punktini, mida õiguskantsler rõhutas – nimelt, nn eesliini ametnikud, nende puudus ja madal tasustamine. Need on logopeedid, spetsialistid, tugiisikud, hooldajad, kes suhtlevad ja tegelevad inimeste igapäevamuredega. See „ilmajäetuse tunne“, see tunne, et inimesed on oma muredega üksi, on suur probleem ja suurendab pettumustunnet ja tõrjutust riigi suhtes. Seaduses on kirjas, kuidas peab olema. Inimesel on õigused, aga teda justkui ei kuule keegi. Selle asemel, et neid eesliini inimesi leida, kes inimesi nende muredega päriselt aitaksid, tegeleb valitsus mingi kaheldava väärtusega sisekaitsereservi loomisega. Loodame, et järgmisel nädalal Riigikogule esitatavas eelarves on ettenähtud raha täiendavate tugispetsialistide koolitamiseks ning nn eesliini ametnike palgatõusuks.

Õiguskantsler pööras tähelepanu ka suurele probleemile, mis meie ühiskonnas on – lapsed katkistest perekondadest. Lisaks laste saamisele peab meie poliitika seisma hea perede hoidmise eest. Jah, perekondi on erinevaid – on traditsioonilisi, on kärgperesid, on üksikvanematega peresid. Ja kõik emad- isad ei jää kokku, kuid selle käigus peab vaatama, et lapsed ei kannataks ja inimlikud suhted kannataksid võimalikult vähe. Seetõttu oleme me ette näinud perede lepitusmenetluse enne kohtusse pöördumist. Õiguskantsler pakkus lahenduseks vahendusmenetluse, sest lepitust tihti pole võimalik, kuid lapsed ei tohi kannatada. Lapsel on vaja mõlemat vanemat, isegi kui need vanemad on lahus. Peame me ka ühiskonnana rääkima rohkem sellest, et laps kannatab, kui ta oma vanemaid ei näe. Kuidas me saame aidata neid lapsi ja perekondi, kes juba on selles olukorras?

Lahendusi pakkudes on meie kõigi kohustus kasutada ilusat, selget ja korrektset eesti keelt.

Lõpetuseks tasub meil Riigikogus lähtuda õiguskantsleri soovitusest tõmmata end heas mõttes trimmi. Tsiteerin: „Tunnustagem kõiki neid, kes räägivad loogilist, ausat ja selget juttu ja kelle teod on jutuga kooskõlas. Ja järelikult laitkem neid, kes lubavad väikese isikliku võidu nimel alatust, tüütamist, laiskust, valetamist , tõeväänamist ja inimeste ärakasutamist.“

Aitäh!