Siseminister tegi täna ettepaneku, et võiks olla „kodakondsusaken“, kus kõik, kes soovivad, saavad kodakondsuse. Ma ei ole sellise ettepanekuga nõus. Põhjendan, miks:

• Kunstlikke tõkkeid Eesti kodakondsuse saamiseks ei ole ka praegu. Tuleb vaid ära õppida eesti keel ja teha selgeks põhiseadus. Vanematele inimestele on ettenähtud leevendatud keelenõuded. Kuna eesti keelt räägib maailmas väga vähe inimesi, siis peame seda keelt hoidma nagu silmatera ja tegema kõik võimaliku, et rohkem inimesi seda õpiks ja oskaks. Kodakondsuse saamine on selge motivaator eesti keel selgeks õppida. Lisaks leian ma, et keele tundmine on lugupidamisavaldus riigile, kus elad. Minu arvates on see väike asi paluda kodakondsuse eest.

• Kui jagame kodakondsust lihtsalt sooviavalduse alusel, siis pole see aus nende suhtes, kes on teinud pingutusi ja kodakondsuseks vajaliku keeleeksami. Väga paljud Eestis elavad muukeelsed inimesed on meie keele ära õppinud ja on väga tublid ja püüdlikud selles osas. Peaksime pigem tunnustama neid ja seadma neid eeskujuks teistele, mitte ütlema, et nende pingutused on olnud asjatud.

• Kodakondsuse valimisnännina jagamine puudutab eelkõige minevikupärandit. Meil ei ole vaja mineviku teemasid uuesti avada, vaid peame tegelema rohkem tulevikuga. Nimelt, eestlased on suured maailmarändurid ja üle maailma elab umbes 200 000 eestlast. Sageli tekivad neil väljaspool Eestit perekonnad, kuhu sünnivad ka lapsed, kelle üks vanem on eestlane ja teine ei ole. Neil lastel on seega kahe riigi kodakondsus. See tekitab absurdse olukorra, kus täisealiseks saamisel nad peavad valima nende kahe vahel. Kannatajaks osutub just Eesti kodakondsus, millest loobutakse mõne suurema riigi kodakondsuse kasuks. Väljaspool Eestit kasvanud lapsed on sageli väga suured Eesti patrioodid, sest nad hindavad ja teavad oma juuri. Me ei tohi neid lapsi Eestist ära tõugata, seetõttu peab topeltkodakondsus olema lubatud sünnijärgsetele kodanikele.