Austatud kolleegid,
Tänases kriisis on riigil kolm peamist ülesannet:
1) hoida töökorras meie tervishoiusüsteem ja peatada koroonaviiruse levik;
2) pakkuda tuge ettevõtetele ja inimestele, et säiliksid töökohad ja sissetulekud;
3) koostada kriisist väljumise plaan, et pidurdada majanduslangust.
Ühtlasi on tänases kriisis kolm asja, mida valitsus ei tohiks teha:
- kuritarvitada kriisi ja proovida kriisi kattevarjus läbi suruda kriisiga mitte seotud egoistlikke unistusi;
- mitte ära kulutada kogu meie riigi rahalist võimekust ja tagavarasid kriisi esimestel kuudel ning jätta kulud kärpimata;
- suruda läbi ajutiste lahenduste nime all alatisi piiranguid.
Ma lootsin, et valitsus seda kriisi ei kuritarvita, aga arutusel olev seaduseelnõu näitab midagi muud. Me ei saa ühelgi hetkel ka selles kriisis unustada, et Eesti on parlamentaarne riik. Valitsusele täiendavate alaliste otsustusõiguste võtmine läheb sellega vastuollu. Pole mingit põhjust koondada haridusministri kätte nii suurt võimu koolieksamite otsustamise üle. Kõik saavad aru, et sel aastal eksameid tavapärasel kujul teha ei saa, kuid valitsus ei peaks siin üle pingutama.
Me ei saa ühelgi hetkel unustada, et Eesti on demokraatlik riik, mis austab inimõigusi. Demokraatia nõuab teatud protsesside ja arutelude austamist. Kiirustades ja tavapärasest menetlusest möödaminnes on see põhjendatud ainult eriolukorraga seonduvalt. Aga muus osas on vaja tavapärast debatti. Ei saa nõus olla sellega, et kriminaalmenetluses piiratakse isikute õiglast kohtlemist. Et antakse laialdased õigused isikute delikaatsete isikuandmete töötlemiseks, mis piiravad inimeste privaatsust.
Eesti on väike avatud majandusega riik. Meie ettevõtjad vajavad tööjõudu, samuti vajavad meie ettevõtjad eksporditurge. Ebademokraatlikel ja õigusriigile mittekohastel piirangutel välismaalastele töötamisel ei ole mingit seost eriolukorraga. See on vastuolus Eesti pikaajaliste majanduslike huvidega, ettevõtjate ja riigi huvidega.
Valitsus on kriisi käigus pidanud kiirustama ja saatnud Riigikogule kobarseaduse, kus on väga palju erineva mõjuga ja kestvusega seadusemuudatusi. On mõistetav, et Riigikogu peab langetama otsuseid paari päeva jooksul, sest muudatused on vajalikud selleks, et pakkuda võimalikult ruttu tuge inimestele, ettevõtjatele ja koroonakriisi eesliinil seisjatele. Kriis on erakordne aeg ja riigikogu mõistab seda.
Aga me loodame, et koostöö on kahesuunaline ja me näeme koalitsioonisaadikute koostöötahet, et võtta kriisiseadustest välja need muudatused, mis pole kriisiga kuidagi seotud. Kriisi ei tohi poliitiliselt kuritarvitada ja kasutada selliste seadusemuudatuste kiireks läbisurumiseks, mis on poliitilised soovunelmad, mitte kriisi sisuline lahendamine.
Soovin kõigile riigikogu liikmetele südamele panna, et parlamendi kohustus on seadusi muutes mõelda pikemalt kui praegune kriis. Me ei tohi mitte hetkekski unustada, et parlament peab olema valitsust tasakaalustav ja vabaduste ning põhiõiguste eest seisev institutsioon. Seega teen üleskutse lähtuda nii palju kui võimalik üldisest loogikast, et eriolukorra jaoks mõeldud piirangud, eriõigused ja suurem valitsuse otsustusõigus on automaatselt piiritletud eriolukorra kehtimise ajaga. Heal juhul võiks olla mingi ajaline puhver, aga kui teatud aeg on möödunud, siis need eriolukorraks mõeldud reeglid kaotavad kehtivuse. Erimeetmed ja piirangud on mõeldud kriisideks ja neist ei tohi saada uus normaalsus meie kriisijärgses elukorralduses.
Me ei tohi küsimusi küsimata, piiranguid ja vastutust täpselt paika panemata anda lisaõigusi jõustruktuuridele, suurendada riigi õigusi erinevate delikaatsete isikuandmete kogumiseks ja töötlemiseks, luua aina uusi võimalusi, kuidas riik saab piirata inimeste põhiõigusi, ettevõtlusvabadust ja eraomandit. Kuigi pikkadeks aruteludeks pole aega, ei saa Riigikogu ees olla „võtke-või-jätke“ pakett. Meile antud aega arutamiseks saab lugeda tundides. Ent me oleme selleks valmis, kui meid kuulatakse, inimeste demokraatlike õigusi ja parlamendi ülimuslikkust austatakse. Ka kiirustades peame hoiduma rumalustest ja võltslahendustest.