Kinkimise rõõm või kingistress?

dets. 21, 2017, autor Kaja

Paar nädalat on jõuludeni minna ja praegu on just see aeg, kui inimesed hakkavad mõtlema kingituste peale.  Mõnel tekitab see suurt ärevust ja stressi. Mõnel aga meeldib väga kingitusi teha. Mu vennal on näiteks reeglina novembris juba kõik kingid varutud.

Ühest küljest on armas, et me tahame teineteisele rõõmu valmistada, aga teisest küljest on sageli see kinkimise rõõm asja juurest kadunud ning jäänud ainult see stress, et ma pean sellele või teisele midagi leidma. Ja lõpuks ostetakse lihtsalt midagi selleks, et oleks kingitus. Kui just hullupööra ei vea, et läks täppi, siis tihti pole sellisest kingist rõõmu ei kinkijal ega ka kingituse saajal. Palju poleemikat tõstatanud reklaam “Jälle raamat?” viitas ju tegelikult sellele samale probleemile, et kinkija ja kingisaaja ei tunne teineteist ja teineteise soove piisavalt hästi.

Mulle endale meeldib just kõige enam kingiks raamatuid saada. Sest kui ma ise raamatuid ostan, siis kipun ikka eelistama sama tüüpi raamatuid, mille sarnaseid olen juba lugenud. Kui aga keegi teine kingib, siis avab see reeglina minu jaoks täiesti uusi horisonte. Eriti kui see on mingi raamat, mida kinkija ise on lugenud ja tõepoolest julgeb soovitada. See ei tähenda alati, et mu maitse kinkija maitsega ühtib, aga see just ongi lahe, et saan lugeda midagi, milleni ise võib-olla  ei jõuaks.

Lugesin hiljuti raamatut “Hillbilly Elegy”, kus vaesest perest pärit J.D. Vance kirjeldab oma eluloo kaudu Ameerika valge töölisklassi probleeme. Tegemist on väga vaesest perest pärit mehega, kes läbi raskuste murdis välja Yale õigusteaduskonda, asus tööle advokaadina ja abiellus keskklassi perest pärit tüdrukuga. Ta teeb väga huvitavaid tähelepanekuid, kuidas tema pere erines sellest, mida ta nägi hiljem oma abikaasa pere juures. Muuhulgas kirjeldab ta kingituste tegemist jõulude ajal. Arusaadavalt polnud vaeses peres kingituste tegemiseks piisavalt raha, seetõttu oli jõulude aeg alati väga stressirohke. Ometi tema ema ostis tohutu hunniku kalleid mänguasju, mida polnud vaja ja mis käisid neil ka üle jõu. Raha võeti siis üüri või muude vajalike kulutuste arvelt.

Autorile tuli üllatuseks, et kui ta kohtus oma suhteliselt jõukast perest pärit abikaasaga, siis märkas, et selles peres tehti ainult üks väike tähenduslik kingitus nagu näiteks raamat, kuigi seal peres oli võimalusi teha ka palju kallemaid kinke või teha neid rohkem. Nad lihtsalt ei näinud vajadust, sest kinkimise mõte on miskit muud. Autor kirjutab, et on tuvastatud, et see tõepoolest on nii, et keeruliste perede vanemad teevad lastele jõulude ajal pööraseid kingitusi, mille tagajärjel kannatab kogu pere aasta eelarve, mis omakorda suurendab pingeid selles perekonnas. Selle probleemi lahendamiseks näiteks tegid Ameerika ühe kõrge kuritegevusega piirkonna kohtusüsteemi töötajad programmi, kus igaüks n-ö adopteeris jõuluajaks ühe lapse, kelle vanemad olid neil kohtusüsteemist läbi käinud. Programmi koordinaatorid lootsid, et kui keegi teine ostab lastele kingitused, siis lapse vanematel pole kiusatust sooritada selleks kuritegusid.

Sageli rikume ise lapsed rohkete kingitustega ära. Mulle meenub sõbranna tütar, kes oli peaaegu kolmene ja tahtis väga jõuludeks kummiga selga käivaid liblikatiibu. Loomulikult ta esimese kingiga need ka sai. Kui jõuluvana kutsus ta järjekordse kingi saamiseks uuesti välja, siis laps vastas, et aitäh, ma juba sain. Vanemad olid nõutud, sest kingid olid juba kuuse all, aga laps oli ilmselgelt rahul ainult ühega. Kas suruda talle peale ka teised kingid, kuigi ta ei soovi ja tekitades nii tuleviku suhtes ootuse, et alati peaks olema rohkem? Või anda need kellelegi teisele ja edaspidi tehagi üks kink? Kuidas sel juhul veenda vanavanemaid, kes kõik tahavad oma väikestele nunnudele kinke teha?

Meie jõudsime oma perega ühe kingini suhteliselt hiljuti ja oleme ka ära määranud, kes kellele kingi teeb. Ikka selleks, et kingi tegijal oleks lihtsam ja kink läheks õigesse kohta. Sest nii on kõigil jõuludest rohkem rõõmu ja vähem kaubanduslikku pealesurutud stressi.

 

 

 

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad