Jah, ma olen Eesti patrioot. Jah, ma olen mures, kas keskerakondlik valitsus suudab Eesti huve kaitsta.
Me oleme siiani saanud uskuda, et kaitseküsimustes saame toetuda NATO’le. NATO puhul sõltub paraku palju USA presidendist. Washington Posti kolumnist leidis hiljuti, et „Trump ei usu Euroopa Liidu ja NATO jätkuvasse pühadusse ega ka USA kohustustesse nende ees“.
Millesse Trump usub või ei usu, peaks selginema lähinädalatel, mil kavas on nii NATO tippkohtumine kui Trumpi kohtumine Putiniga. Eriti see viimane kohtumine teeb meie liitlasi ärevaks. Muuhulgas kardavad meie liitlased, et Putin võib veenda Trumpi vähendama USA sõjalist kohalolekut Euroopas, ka Eestis. USA juba analüüsivat vägede väljaviimist Saksamaalt. USA ja Euroopa suhted ei ole praegu soojad, see ei tule kellelegi üllatusena. Mida suuremad on erimeelsused Euroopa ja USA vahel, seda ebatõenäolisem on, et USA prioriteet oleks Euroopa (Eesti) aitamine. Meie liitlaste kartused on põhjendatud.
Kus paikneb Eesti sellel USA – Venemaa teljel, arvestades, et meie peaministri parteil on kehtiv koostööleping Ühtse Venemaaga? Arvestades, et sellest koostööst taganemist ei pea Keskerakond vajalikuks, kuna „kõik asjad ajas muutuvad“? Arvestades, et Keskerakond ei ole nõus tunnistama, et NSVL okupeeris Eesti?
Meie ajakirjanduses on viimasel ajal aina kõlavamalt esile tõusnud mõte, et Venemaa on ikkagi meie naaber, pealegi suur ja võimas – teda tuleb mõista, temaga tuleb sõbrustada (viited Hõbemägi ja Väli artiklitele ja Tallinna TV „Meedia keskpunkt“ saadeteke). Nendesse lugudesse on sisse kirjutatud teatud grupi inimeste arusaam, et Keskerakonna koostööleping ei ole sugugi külmutatud, raugenud, mittetoimiv, vaid sobival hetkel vägagi kasutatav. Sellepärast seda lepingut senini pole lõpetatud ja ilmselt ei lõpetatagi.
Ka välismeedia näeb meie peaministri parteid läbi koostöölepingu Ühtse Venemaaga (näited siin, siin ja siin). Mõtleme selle üle korra – välismaailm näeb, et Eesti teeb koostööd Putini juhitava Venemaaga. Teiseks näeb välismaailm, et meie piirkonnas on õhus sõjaliste konfliktide tekke oht. New York Times kirjeldab stsenaariumit, kus Venemaa võtab sõjalise jõuga Eesti üle.
Vaatame eeltoodut kogumis – kui Eesti-Vene koostöö paigas on, keda siin välismaailmal kaitsta on? Miks peaks keegi kolmas tulema koostööd rikkuma? Eriti kui sellel kolmandal on Venemaaga seoses hoopis teised plaanid, näiteks Hiina suunal. Hiljuti rääkis Trump võimalusest, et USA tunnustab Krimmi Venemaa osana. Keskerakond kasutab sama retoorikat kui Putini administratsioon, et Ukrainas toimuv on kodusõda, kuigi on tõendatud, et seal võitlevad Vene väed. Juhus või kokkusattumus?