Prantsusmaa president Emmanuel Macron käis eile Euroopa Parlamendi liikmetega arutlemas Euroopa tuleviku üle.
Kui aus olla, siis mul on Macroni suhtes vastakad tunded. Ühelt poolt on ta väga hea kõneleja ja tema kirg Euroopa vastu on tuntav. Euroopal on särasilmset visiooniga juhti vaja. Samas, arvestades, et Macron toetab mitmekiiruselist Euroopat, mis baseeruks Prantsusmaa ja Saksamaa liidul, närib mu hinge kahtlus: milline oleks Eesti-suguse väikeriigi roll sellises Euroopas? Kui väga me reaalselt saaksime otsuste tegemises kaasa rääkida?
Ma toon kaks näidet, mis minu jaoks seda probleemi ilmestavad.
Esiteks, digitaalse majanduse maksustamine (Komisjoni hiljutine ettepanek). Ma toetan ideed, et digitaalset majandust tuleb maksustada. On tegelikult absurdne, et need ettevõtted teevad Euroopas käivet ja saavad kasumit, aga makse siin ei maksa. Erinevalt Prantsusmaast on Eestil aga Komisjoni ettepanekut raske toetada, kuna oma väiksuse tõttu jääksime me enamus maksudest ilma! Nimelt seab Komisjon oma ettepanekus maksustamise eelduseks „märkimisväärse digitaalse kohaloleku“ liikmesriigis maksustataval perioodil, mis tähendab, et peab olema täidetud üks tingimustest – kas käive üle 7 miljoni euro, kasutajate arv üle 100 000 või ärilepingute arv üle 3000. Prantsusmaa-suurusel riigil on ühe või ka mitme kriteeriumi täitmine lihtne, Eestil aga peaaegu võimatu.
Minu hinnangul on digitaalne maksustamine ainult osa vajalikust reformist. Koos digitaalse maksuga on vajadus ka üleeuroopalise maksude tasumise platvormi järele. Seadusandjana peame me looma tingimused, mis toetavad ettevõtlust, mitte ei takista seda. Praegu paraku aga näeme, et ettevõtted ei ole aktiivsed piiriüleses e-kaubanduses ja seda eriti keeruliste ja erinevate käibemaksureeglite tõttu. Selle tagajärjel jääb kas käibemaks sootuks saamata või siis ettevõtjad loobuvad teenuse osutamisest või kauba müümisest teise liikmeriiki. Olen sellest varasemalt kirjutanud siin: https://kajakallas.ee/blogi/uleeuroopaline-maksuplatvorm/
Teiseks, mitmeaastane finatsraamistik (Komisjoni ettepanek tuleb maikuus). Sisuks siis lihtsustatult see, kui palju liikmesriigid ELi kassasse maksma peavad ja milliste kriteeriumite alusel see liikmesriikidesse tagasi investeeritakse. Senini on primaarseks kriteeriumiks raha tagasisaamisel olnud riigi SKT, mis on Eestile kasulik olnud, kuna oleme saanud raha mitmekordselt tagasi. Mitmete suurriikide algatusel arutatakse aga nüüd, et ehk peaks kriteeriume laiendama – lisades tööpuuduse määra, pagulaste integreerimiseks tehtavad kulutused jms. On selge, et Eestile need täiendavad kriteeriumid kasulikud pole. Samas on selge ka see, et „kes maksab, see tellib muusika“ loogika kehtib ka Euroopas ja me peame sellevõrra aktiivsemalt enda eest seisma. Eurorahaga seoses ei saa ma rõhutamata jätta, kui oluline on ühenduste finantseerimiseks mõeldud summasid mitte käest lasta. Samas on siin oluline vahe – kas me küsime raha konkreetse infrastruktuuriprojekti jaoks või püsikulude finantseerimiseks. Viimaste puhul on esiteks küsimus, kas see üldse lubatud on, ja teiseks – kuidas saame hakkama, kui rahad lõppevad?
Mulle meeldis Macroni kujund, et me ei tohi olla generatsioon, kes käib unes, minevikku unustades, me peame oma demokraatiat kaitsma. Turvaline Euroopa tundub meile enesestmõistetav. Turvaline Eesti tundub meile enesestmõistetav. Aga ajad muutuvad ja Eestile on Euroopa julgeoleku tugevdamine vajalik. Olin isegi üllatunud, et tema selle teema tõstatas. Minu kogemus Euroopas on see, et Kesk-Euroopa riigid pigem tunduvad rahu ja vabadust pidama iseenesestmõistetavaks ning meie nõukogudeaegne kogemus ja mälu tekitab pigem elevust ja huvi. Kui kuulata selleteemalisi arutelusid, siis sageli on tunne, et Euroopas on unustatud Euroopa Liidu algpõhjus – majanduslik ja poliitiline allianss, mis tagaks rahu.
Keerulised küsimused ei saa taanduda „ei-jah“ vastustele, meil peab olema konstruktiivne arutelu. Kritiseerida on alati lihtsam kui lahendusi pakkuda, aga just viimane on valitsejate ülesanne.