2021. aasta riigieelarve kese peaks olema strateegiline vaade ja kriisi kasutamine reformideks. See eelarve määrab suuresti, kuidas Eesti majandus ja ühiskond koroonakriisist taastub, kui edukas on Eesti võrreldes konkurentidega ning kas me pärandame järgmistele põlvedele kasvava võlakoorma ja kõrged maksud või paindliku ja innovaatilise majanduse ning efektiivse riigi. Riigi, mis väärtustab kodanike ja ühiskonna heaolu nüüd ja ka tulevikus.

Aga meile täna esitatud eelarve kahjuks pole selline. Ka täna siin keskendus peaminister peamiselt kulude loetlemisele, mida valitsus teeb. Kulude loetelu ei ole eelarve. Aga valitsus kulutab nii nagu homset ei tulekski. Kuna kulude kokkuhoid on kavandatud alles peale järgmisi valimisi järgmise valitsuse jaoks, siis tundub, et on lähtutud põhimõttest, et „pärast meid tulgu või veeuputus“.

Riik ei toimi ainult ühe aasta, vaid peab toimima pikemalt ja jätkusuutlikult. Eufoorilises peomeeleolus raha ära kulutamine võib ühel õhtul tunduda tore, aga pohmelus saabub paratamatult. Riigi tulud on 11 miljardit, kulud aga 13 miljardit. Tegelik ühe aasta puudujääk on 2 miljardit, ehk 15,3 % sisemajanduse kogutoodangust.

Valitsus kiitleb sellega, et võetakse suures mahus laenu. Ühe eesti inimese kohta imikust raugani suurendatakse iga Eesti inimese laenukoormust 1800 eurolt 5000 euroni ainuüksi järgmisel aastal. Aga mis me selle eest vastu saame? Kus on investeeringud ja ühiskondlik arenguhüpe? Kus on reformid, mis muudavad riiki efektiivsemaks? Tänase seisuga ei toonud valitsus välja mitte ühtegi pikaajalist investeeringut või reformi, mis Eesti majandust ja konkurentsivõimet arendaks. Me ei investeeri piisavalt e-lahendustesse, rohepöördesse, ettevõtete innovatsiooni ja meie tööjõu kvalifikatsiooni tõstmisesse. Paisutatakse vaid tegevuskulusid, mis pärsivad erasektori arengut ja jätavad vähem raha prioriteetsetesse valdkondadesse nagu tervishoid, haridus, riigikaitse ja teadus-arendustegevus.

Peaminister ajab oma kõnes meelega segamini riigieelarve strateegia ehk neljaks aastaks planeeritud tegevused ja tuleva aasta riigieelarve. Ka suurima investeeringuna nimetatud Tallinna haigla on ainult liivale kirjutatud unistus, sest raha planeeritakse võtta eurorahadest ja haiglat pole isegi projekteerima hakatud. See kõik on pettus.

Peaminister ütleb, et eelarve on nii suurde miinusesse vaja ajada, sest vaja on kriisist kiiresti välja saada. Samas näeme statistikaameti avaldatud info põhjal, et maksulaekumised on kõigest 3,2% vähenenud. See ei õigusta kuidagi 15,3% suuruse defitsiidi tekitamist. Samuti ei näe me selles eelarves tegelikke kriisist väljumise meetmeid. Veelgi enam, kui vaadata valitsuse praegust tegevusetust seoses koroonakriisiga, siis muutub see jutt veelgi õõnsamaks. Majandust ja ettevõtlust tuleb toetada arukalt ja tulemuslikult. Ligipääs riiklikele toetusmeetmetele peab sõltuma ainult kokkulepitud reeglitest, mitte sellest, kuidas ettevõtte omanikud saavad läbi valitsejatega. Selline lähenemine ei sobi demokraatlikule riigile.

Mis siis tuleks meie arvates selle eelarvega teha:

1. Teadus peab jõudma majandusse. Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige viimane ettevõtete osakaalu poolest, mis toovad turule uusi innovaatilisi tooteid või teenuseid. See näitab, kui kehvasti toimib meil teadmussiire majandusse ja kui kaugel oleme teadmistepõhise majanduse poole liikumisel tegelikult. Kriis annab nii raha kui ka võimaluse selles vallas otsustavalt tegutseda. Rakendusuuringute keskuse loomine ja selle kaudu raha suunamine erinevateks arendustegevuseks aitaks motiveerida ettevõtteid tegelema senisest aktiivsemalt tootearendusega. Nii saab väiksema riskiga investeerida uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja kasvatada ettevõtete konkurentsivõimet.
   
2. Vähendame ravijärjekordi ja hoolduskoormust. Eesti tervishoid-ja sotsiaalvaldkond on jätkuvalt abivajajat liigselt väntsutav. Ravi-ja sotsiaalteenused on killustunud tervishoiu, sotsiaalvaldkonna, haridusvõrgu ja omavalitsuste vahel. Samal ajal kulub arstidel ja teistel spetsialistidel liiga palju tööaega bürokraatiale ja aruandlusele. Nurisevad arstid ja nurisevad patsiendid. Seega tuleb investeerida targematesse tervishoiu-ja sotsiaalvaldkonna IT-lahendustesse. Kindlasti vajame kvaliteedihüpet ka inimeste hoolduskoormuse vähendamisel. Ümberkorralduste tulemusena peavad arstiabi ja sotsiaalteenused olema inimestele mugavamalt kättesaadavad. 
   
3. E-teenustega teeme riigi kokkuhoidlikumaks. Me peaksime investeerima e-Eesti, erinevate IT-tugiteenuste ja interneti püsiühenduse kättesaadavuse parandamiseks. Kiire internetiühendus peaks olema välja ehitatud igas Eestimaa paigas.
   
4. Turismi- ja teenindussektori muutus. EAS-i juurde tuleks luua rahastusprogramm, mille eesmärk on toetada teenindus-ja turismisektori digitaliseerimist ja seeläbi vähendada tööjõu osakaalu neis majandusvaldkondades.
   
5. Kliimapoliitika on präänik meie konkurentsivõimele. Kliimapoliitika on tegelikult meie ettevõtete konkurentsivõime küsimus. Tulevikus on ilma kahtluseta edukamad need ettevõtted, mis suudavad toime tulla ühe karmistuvate keskkonnanõuetega.Meie ühiskondlik heaolu sõltub sellest, kui kiiresti ja väikeste kuludega suudavad meie ettevõtjad Euroopa kliimaeesmärkidega kohanduda. Seega on iseenesestmõistetav, et suuname raha läbi spetsiaalse kliimafondi meie ettevõtluse ja ühenduste digitaliseerimisse, majanduse roheinnovatsiooni ja konkurentsivõime tõstmisse.
   
6. Ida-Virumaa vajab uut majandusmudelit. Vananev ja vähenev rahvastik, kliimapoliitikaga karmistuvad keskkonnanõuded mõjutavad Ida-Virumaad järsult ja pikaajaliselt. Ida-Virumaa majandus, tööhõive ja omavalitsuste tulubaas sõltub palju põlevkivisektorist. Nüüd, kui põlevkivitööstus tõmbub paratamatult koomale, tuleb Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamiseks teha investeeringuid ja meelitada siia investeeringuid, mis seda muutust aitaksid väiksema sotsiaal-majandusliku kuluga kaasa tuua.

Opositsioon teeb kindlasti oma ettepanekud eelarvele ja palub arvesse võtta Eesti panga ja eelarvenõukogu ettepanekuid, et arulagedat kulutamist ohjeldada. Samas me teame, et sellele valitsusele on omane lähtuda ainult Martin Helme tarkusest ja kõik teised arvamused maha teha. Aga me ei ole siiski lootust kaotanud.