Et pered oleks hoitud

jaan. 28, 2019, autor Kaja

Laste saamisel kõrval peame tähelepanu pöörama ka perede tervisele

Riigi peamine eesmärk on see, et Eesti rahvas, kultuur ja keel kestaks. Selleks, et rahvas kestaks, on vaja, et lapsi sünniks. Soovin, et Eesti perepoliitika vaataks laste saamiselt ka kaugemale ja pingutakse selle nimel, et meie lapsed kasvaksid hoitult.

Et lapsi sünniks

Reformierakonna juhtimisel leppisime pärast 2003. aasta valimisi ühiskonnana kokku, et väärtustame laste kasvatamist ning tagame läbi vanemahüvitise perede turvatunne laste esimestel eluaastatel. See julgustab emasid ja isasid lapsi saama, kartmata perekonna sissetuleku vähenemise pärast.

Reformierakond vedas lastetoetuste tõstmist 19 eurolt 60le ja lõime kolmanda lapse toetuse, mis on toonud kaasa kolmandate laste sündimise buumi – 2018 sündis 500 kolmandat last rohkem, kui tunamullu.

Kui ma loen konkurentide perepoliitikat, siis ma näen, et käib vastutustundetu võistlus – kes lubab lastetoetuseteks ebareaalsema summa. Mulle tundub justkui nende arvates naised ei olegi inimesed, vaid sünnitusmasinad. Paned aga raha sisse ja laps potsatab välja. Aga ei naised ega mehed ole masinad. Kui me tahame, et lastest kasvaksid õnnelikud ja rahulolevad kodanikud, peavad ennast hästi tundma emad-isad ja pered tervikuna. Ja selleks on lisaks toetustele vaja ka häid teenuseid.

Näeme, et riik saaks vastsete emade eest paremini hoolitseda. Praegu piirdub naise roll justkui sünnitamisega. Vähem küsitakse, kuidas toetada naise füüsilist ja vaimset tervist pärast sünnitust, et ta jaksaks beebi eest hoolitseda ja olla ka rohkemat kui ema. Heaks eeskujuks võiks siin olla Prantsusmaa, kus naistele võimaldatakse sünnitusest taastumiseks füsioteraapiat ja ämmaemanda kui tugiisiku konsultatsioone, mille fookus on just ema tervisel ja toimetulekul. Võiks olla, et nii palju, kui hoolitsetakse beebi eest, hoolitsetakse ka ema eest.

Noortel emadel on vaja tugiisikuid, kellega saab nõu pidada. Paljud nn emade grupid tekivad ise, aga näiteks Taanis organiseeritakse kohe peale sünnitust 5-6 liikmelised grupid paari- kolme kuu sees sünnitanud naistest, sest kõik ei ole ise nii pealehakkajad ja head suhtlejad. Vaadatakse, et need grupid oleksid tasakaalus nii, et grupis on nii esmasünnitajaid kui ka kogenenumaid emasid. Grupp kutsutakse esimesel korral kokku ämmaemanda poolt, kuid edasi organiseerub juba ise. Käiakse korda mööda üksteise kodudes, lapsed kasvavad koos ja koos saab jagada nii muresid kui rõõme. Sellised grupid märkavad reeglina ise, kui ühel neist on raskusi või kodus pole kõik päris korras. Nii saab murekohtadele varakult jaole ja emade kogukond ise aitab üksteist. Alternatiiv on ämmaemandate poolt juhitud grupid, kus kogenud professionaal saab emasid nõustada.

Teine kategooria teenuseid, mida pered vajavad, on seotud laste hoiuga. Igale lapsele peab olema tagatud kodulähedane lasteaiakoht. Meil on ühiskonnas kokkuleppe, et kõigile lastele peab olema tagatud võrdne ligipääs haridusele, selleks on meil tasuta kooliharidus. Uuringute kohaselt arenevad lapsed koolis võrdselt, suuremad vahed laste arengus tulevad sisse siis, kui lapsed koolis ei käi – vaheaegadel ja enne kooli. Need lapsed, kellega tegeletakse, kellega käiakse muuseumides ja kelle kodu on täis raamatuid, arenevad kiiremini, kui need, kel seda kõike pole. Koolis need vahed ühtlustuvad. Kuna kool algab meil (võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega) hiljem, siis peab olema eesmärk, et kõik lapsed osalevad alushariduses ja seda vahet tulenevalt erinevatest võimalustest sisse ei teki.

On aga ebaloogiline, et meil on üks lapse eluetapp, mille eest vanemad peavad maksma. Kui laps läheb lasteaeda, tuleb vanematel hakata tasuma lasetaia kohatasu. Mida rohkem lapsi, seda kulukam see on. Ma olen seisukohal, et see oleks õige signaal kõigile emadele ja isadele, et me riigina võtame lasteaia kohatasu kulu enda kanda. See annab vanematele kindluse, et riik panustab lapse sündi vanemahüvitise abil ning lapse kasvades tagab talle tasuta lasteaiakoha ja haridustee.

Meil võiks olla ka organiseeritud lapsehoidjate jagamisteenus (nagu nt UrbanSitter Belgias), kust vajadusel saab paariks tunniks lapsehoidja leida. See võrgustik võiks soovitavalt tekkida eraalgatuslikult. Riik peab looma tingimused, et lastehoiuvõimalusi (eriti just väikelaste hoiuvõimalusi) tekiks juurde. See annaks ka võimaluse vanematele kiiremini tööturule naasta.

Vanemate ja tööturuga seoses on veel 2 teemat, mille peale tihti mõelnud olen, mõlemad seonduvad meil ühiskondlike hoiakutega. Esiteks – selle asemel, et hukka mõista, leian, et ühiskonnana peame toetama ka väikese lapse kõrvalt töötamist. See, kui vanem lapse kõrvalt oma tööga jätkata soovib, ei tähenda kuidagi, et ta kehv lapsevanem oleks. Teiseks – loodan ja usun, et jõuame varsti järelele Skandinaavia riikidele vanemapuhkusele jäävate isade arvukuses.

Väga aktuaalne on töö ja pereelu parem ühendamine. Selle jaoks näeme ette muudatused tööregulatsioonides, mis arvestavad seda, kuidas inimesed tänapäeval töötavad. Selleks, et vanemad ei peaks pool päevast tegema laste logistikaga koolide ja huvikoolide vahel, vaid saaksid keskenduda oma tööle, võiks igas piirkonnas olla kogupäevakool, kus laste õppimine vaheldub huvitegevusega ning kõik see toimub ühes kohas. See muudab õppimise laste jaoks huitavamaks ning mängulisemaks ja ei too kaasa nii suurt vaimset väsimust. Lapsevanemad ei pea aga muretsema, kus laps on ja kuidas oma päeva veedab.

Et pered ei laguneks

Ma soovin, et Eesti perepoliitika vaataks laste saamiselt ka kaugemale. Kui ma paar aastat tagasi kirjutasin sellest, et vanemahüvitise süsteem suurendab palgalõhet, (https://kajakallas.ee/blogi/palgalohe-alged-on-vanemahuvitise-susteemis/ ja https://kajakallas.ee/blogi/kas-isadele-tehakse-liiga/ ja https://kajakallas.ee/blogi/moned-selgitused-seoses-palgalohega/), sain meestelt huvitavat tagasisidet, mis pani mind mõtlema, et miks meil nii paljud kooselud lähevad katki siis, kui lapsed on väikesed. Näiteks üks isa kirjutas: kui enne laste saamist olid nad mõlemad naisega tööalaselt hõivatud ja neil oli omavahel huvitav, siis nüüd, kus naine oli ainult lastega kodus, pole temaga enam millestki muust rääkida kui lastest ja mehe-naise suhe kannatab seetõttu. Ta tundis, et nad kasvavad lahku.

Pere hoidmise alustala on aga hea naise ja mehe suhe. Anatoli Nekrassov on kirjutanud raamatu „Emaarmastus“, mis räägib sellest, kuidas emad võivad liigse armastusega lapsi lämmatada ning selleks, et lapsed oleksid õnnelikud, peavad eelkõige olema õnnelikud nende vanemad ja vanemate suhe. Selleks, et pere toimiks, peavad ema ja isa leidma endiselt aega olla ka naine ja mees. Seetõttu pöörame erilist tähelepanu lapse heaolu ja arengut toetavatele peresuhetele. Näeme vanemlike oskuste koolituse, perenõustamise ja kriisinõustamise vajalikkust.

Sünnitusmajast antakse noorele perele beebiga kaasa pakk, kus on mähkmed ja sipupüksid. Aga võiks lisaks anda ka kinkekaardi või nõustamislubaduse, mida saab ükskõik millal kuni lapse 5- aastaseks saamiseni kasutada. Me peame aru saama, et need probleemid on tavalised ja keegi ei tohiks tunda end halvasti seetõttu, et ta abi palub. Kui tervisekeskused töötavad kui perekeskused, kus toimub ka perenõustamine, siis on seda abi ka lihtsam paluda.

Kui pere siiski laguneb …

Vaatamata abile ja nõustamisele, ei jää kõik emad- isad kokku, kuid selle käigus peab vaatama, et lapsed ei kannataks ja inimlikud suhted kannataksid võimalikult vähe. Kui ma käin koolides kohtumas, siis küsin õpetajatelt, mis on teie peamine probleem? Ja vastus on peaaegu alati – lapsed katkistest perekondadest. Mingi aeg tagasi kohtusin kohtunike ühingu liikmetega. Küsisin, mis on teie valdkonna suurimad mured. Nad vastasid, et katkised perekonnad. Kohus peab üha enam tegelema sotsiaaltöötaja ja lepitaja tööga, sest kohtus on järjest enam perekondade vaidlusi, mis võiksid olla olemata. Vaadates kohtute statistikat, siis tõepoolest 2017. aastal oli perekonnaõiguse asju maakohtutes 4467 ehk kõikidest asjadest kõige rohkem. Kui siia lisada ka hooldusõiguse vaidlused, mis on hagita menetlused, siis tuleb see number veelgi suurem.

Kui pered juba kohtusse jõuavad, siis ei ole leppimisest enam juttu. Aga laps armastab mõlemat vanemat ja tal on väga valus sinna vahele jääda. On raske näha, kuidas juba kohtus vaidlevad vanemad saaksid lapse hilisemas elus koos ära mahtuda lapsele olulistele sündmustele – olgu selleks siis lasteaia või koolilõpp. Seetõttu näeme ette erinevad perede nõustamise lahendused ning ka perede lepitusmenetluse enne kohtusse pöördumist.

Peresid on erinevaid, on traditsioonilisi, on kärgperesid ja on ka üksikvanematega peresid. 2016. aasta andmetel on Eestis ligikaudu 42 000 üksikvanemat, neist üksikemasid üle 90%.

2018. aasta märtsi seisuga on Eestis 9220 elatisvõlgnikku ning hetkel kohtutäiturite poolt sissenõudmisel olev elatiste kogusumma on veidi üle 60 miljoni euro. See tähendab, et iga neljas üksikvanema laps, kokku 9400 last kannatavad selle all, et nende vanemad ei makse elatist. Kui öeldakse, et tihti pole neilt isadelt midagi nõuda, sest neil on juba uued perekonnad ja uued kulutused, siis nende emade käest ei küsi keegi – nemad peavad lastega hakkama saama (ja saavadki), isegi kui isa toetust ei maksa. Seetõttu näeme ette, et riik peab üksikvanemaid rohkem toetama.

Perede vaimne tervis

Kipub nii olema, et enamus tänapäeva töökohtadest on seotud peaga töötamisega. See on toonud kaasa hoopis teistsuguse tööstressi, kus sa kannad oma tööd kogu aeg kaasas oma peas ja lõõgastuda ning välja lülitada on keeruline. Lisaks on tänapäeval suur surve olla kõiges ideaalne. Eestis on sageli veel ka meeste-naiste soorollid üsna stereotüüpsed – mehe roll on justkui perekonda üleval pidada ja naise roll on hoida pereelu ideaalsena. Lapsed peavad olema tublid, terved, targad ja aktiivsed.

Paraku ei ole maailm nii ideaalne ja sellest tulenevalt on paljudel tunne, et nad ei ole oma rollis õnnestunud ja et nad veavad teisi alt. Nii on meil üha enam vaimse tervise probleeme, mida me ei saa ignoreerida. Vaimne väsimus tuleb kaasa koju, kandub üle peresuhetesse, see antakse edasi lastele, see võib tuua kaasa suurema agressiivsuse ja depressiooni. Me peame pöörama rohkem tähelepanu vaimsele tervisele ning eraldama rohkem raha vaimse tervisega tegelemiseks. Samamoodi nagu oma füüsilise tervise eest hoolitsemine on vajalik, on vajalik ka vaimse tervise eest hoolitsemine.

Kuna meie perekonnad ei ole suured, samas on meid vähe, siis peame hoidma kokku. Me kõik peame õppima vaimse tervise esmaabi. Meil kõigil on vaja teada, mida teha, kui märkad, et töökaaslase meeleolu on langenud või ta on muutunud apaatseks ümbruskonna vastu. Õpetajatel peab olema oskus märgata lapsi ning nende muredele varakult jaole saada. Kui naabril on vaimne väsimus ja seeläbi lapsed kannatavad, saab ka väikeste sammudega neid aidata. Aga me peame lihtsalt avatult rääkima neist probleemidest ja märkama enne kui on liiga hilja. Muide, Suurbritannia valitsuses on tervise ja sotsiaalministri juures vaimse tervise ja enesetappude ärahoidmise asekantsler, kes ainult sellega tegeleb. Peame tajuma ka meie poliitilisel tasandil, et need on uue aja mured, millega tuleb tegeleda.

Üks ütlus on, et eluteel tuleb igasugu asju ette, aga alustame ja lõpetame me perega. Kui me riigina panustame peredesse ja lastesse, oleme õigel teel.

  1. Kõik oleks justkui õige, aga justnimelt …. oleks ja justkui. Lihtsalt kaks näidet: mida tähendab maapiirkonnas kodulähedane lasteaed ja kuidas laps sinna saab? ja mida tunneb “kogupäevakoolis” koolikiusamise ohver, kui see päev “sõpradega” poole pikemaks venib? Aga tegelikult ju vahet ei ole – ikka tingivas kõneviisis – võiks kõigepealt need laste tugiteenused kättesaadavaks muuta ja alles siis uusi lubadusi jagama hakata.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad