Martin Helme sõnastas oma visiooni Eestile, mis erineb oluliselt sellest Eestist, mida 30 aastat on ehitatud, kuid mitte oluliselt sellest, millest on rääkinud ka erakonna eelmine juht. Kõnest tuli välja, et see „moraalselt puhas“ Eesti, mida EKRE soovib ehitada, tähendab inimeste vabaduste piiramist. Siiani on Eesti olnud vaba riik, kus inimestel on vabadused, mida nad saavad realiseerida nii, et nad teiste vabadusi sellega ei riiva. Nüüd aga ütleb ainuvõimu ihalev erakond, et inimesed on teinud valesid valikuid ja nemad ütlevad, mis on õige. Nii näiteks ütleb EKRE, et ainuke „moraalselt puhas“ perekonna vorm on abielu, kuigi üle poole Eesti peredest elavad vabaabielus ja nendest kooseludest on sündinud ka lapsed.

Eesti on olnud avatud majandusega riik, nüüd soovitakse ehitada rahvuslikku majandust. Sellise retoorikaga võivad esineda suured riigid, kel endal suur sisetarbimine, aga seda ei saa üle võtta 1,3 miljoni elanikuga väikeriik, kelle peamine tulu tuleb ekspordist ja välisinvesteeringutest. Kui väliskapital ei ole siia oodatud, siis ei liigu me mitte ühiskondliku jõukuse, vaid Eesti inimeste elujärje halvenemise poole. Protektsionismiga kaasa minnes kaotavad eelkõige väikeriigid, sest suurematel on alati suuremad rahalised võimalused.

Eesti välis- ja kaitsepoliitika on siiani olnud ehitatud sellele, et meil oleksid tugevad liitlased ja me ei oleks kunagi enam üksi. Et Eesti oleks laua taga võrdsena otsuseid tegemas, mitte aga see, kes peab vaikides kellegi teise otsuseid täitma. Nüüd ütleb EKRE uus esimees, et Eesti peab olema nagu Šveits – ei ole Euroopa Liidus, kuigi maksab oma sissemakseid Euroopale ja järgib kõiki Euroopas kehtestatud reegleid ilma ise nendes kaasa rääkimata ning ei ole NATO-s – heade naabritega kesk-Euroopa riik saab endale seda lubada, Euroopa äärealal asuv väikeriik, kel on ajalooliselt vaenulik naaber, aga mitte.

EKRE soovib Eestist teha suletud provintsi, kus inimeste ja majandusvabadused on piiratud.

EKRE uus juht seadis eilsel parteikongressil igale erakonnale loogiliselt kõlavad eesmärgid – suurendada erakonna toetust, olla valitsuses juhtivjõud ja saada enda kätte peaministri tool. Seda öeldes ei soovi EKRE varjata, et näeb Isamaas ja Keskerakonnas poliitilisi konkurente kelle valijatele eilsega jaht välja kuultati.

Martin Helme ambitsioon saab teostuda üksnes Keskerakonna ja Isamaa valijate osalise või täieliku ülemeelitamisega. On ilmselge, et esimene EKRE sihtmärk on Isamaa. Selle nädala jooksul nägimegi juba võrdlemisi teravaid sõnavõtte kahe koalitsioonipartneri vahel ja küllap need jätkuvad. Eesti poliitikas pole tavaks nimetada ühe erakonna esimeest „kellekski Seedri nimeliseks vennaks“. See on teadlikult astutud ebaviisakas samm, mille eesmärk on jõuga enda poole meelitada Isamaa valija.

EKRE retooriline juhtpositsioon tugevneb selles valitsuses veelgi. Martin Helme võib küll teatud väärtuspoliitilisi väljaütlemisi pehmendada või looritada need ilusate sõnade taha, kuid seda armutumalt käituvad nad oma valitsuspartneritega. ERKE stiil on mängida jõulist mängu ja valitsuspartnerite „paika panemine“ on üks viis, kuidas oma kaubamärki poliitilisel turul tugevamaks teha.

EKRE ütleb, kuidas asjad on ja teised kaks partnerit peavad, kas sellega leppima või käivitama järjekordse ebausutava näopäästmisoperatsiooni. Jüri Ratasel pole enam poliitilisi valikuid. EKRE juhid teavad, et Keskerakonna karikas ei saa tegelikult täis.

Reformierakond on korduvalt öelnud, et oleme valmis poliitiliseks koostööks, et seada esiplaaniline Eesti edasiviimine, mitte poliitiline ärplemine. Nüüd kui EKRE on mustvalgelt sõnastanud oma eesmärgi saada peaministriparteiks, võiks Isamaa ja Keskerakonna juhid unustada jutud EKRE „kodustamisest“. EKRE-st on saanud valitsuse juhtivjõud ja seda saab muuta üksnes praeguse võimuliidu laiali saatmisega. Enne kui EKRE teeb seda omadel tingimustel.