Ei saa korraga olla nii poolt kui vastu

juuni 15, 2020, autor Kaja

Eesti on väike avatud majandusega riik Euroopa Liidu äärealal. Seetõttu on meie huvi alati olnud tugev Euroopa Liit. See tähendab tugevat ja toimivat siseturgu, aga ka ühiseid samme kriisidega toimetulekul. Kui mõnel Euroopa riigil on keeruline, siis võib tugevuse hoidmine tähendada ka solidaarsust teiste riikidega. Praegune Euroopa päästepakett on suur poliitiline otsus, mis on meil hetkel arutlusel. See näitab EL jätkusuutlikkust ja aitab sellest täiesti ootamatust kriisist üle saada. Me ei saa silmist lasta suurt pilti.

Kuigi koalitsioonilepingus on kirjas justkui see, et valitsus toetab järjepidevat Euroopa Liidu poliitikat, siis tegelikkuses näeme midagi muud. Näeme Euroopa Liitu nõrgestavate avaldustega esinevaid ministreid ja näeme küsimusi oma Euroopa partnerite silmis, et Eesti poliitika on muutunud.

Mängides end ise väljapoole Euroopa Liitu justkui kõrvaltvaatajaks, rääkides „nendest seal Euroopas“, mitte „meist siin Euroopas“ nõrgestame me iseenda positsiooni läbirääkimiste laua taga. Miks peaks meid võtma tõsiselt, kui me oleme vaatleja staatuses ja meil ei ole oma nahka mängus?

Valitsuse põhiaur tundub minevat omavahelisele kemplusele, mitte sellele, et paketi tingimused saaksid paremad. Selleks enam jõudu lihtsalt ei jätku.

Taaskäivistu rahastamise võti on osalt loogiline (rahvaarv ja riigi jõukus) ja osalt mitte (tööpuudus 2015-2019 aastatel ei puutu asjasse). Eesti valitsus peaks kasutama oma jõuvarusid pigem Eestile soodsamate tingimuste läbirääkimistes, kui erinevates suundades jooksmisele.

Kuna valitsus tahab meeldida nii ühtede koalitsioonierakondade euroopameelsetele valijatele kui ka ühe koalitsioonierakonna euroopavastastele toetajatele püütakse seisukohtade järgi olla korraga nii poolt kui vastu. Vastust Siim Kallase lihtsale küsimusele, mille eest me Euroopas seisame, tegelikult ei tulnud.

Jüri Ratas nimetas kolm teemat, mis me tahame saavutada. Aga need on ju kõik lihtsalt deklaratsioonid!

1) Toimiv siseturg. Absoluutselt nõus, aga kas see tähendab, et me seisame siis tugevalt kasvava protektsionismi vastu, mida suuremad riigid vaikimisi peale suruvad ja mis on selgelt väikestele kahjulik?

2) Abi peaks olema kättesaadav kõikidele liikmesriikidele – printsiibis keegi ei vaidle ju vastu. Aga vajadused on selle kriisiga seonduvalt erinevad ja kui suuremat abi vajavad riigid seda küsivad, siis valitsus ju sellega nõus ei ole?

3) Peab toetama rohelist ja digitaalset üleminekut – deklaratsioonina tore, aga mida me siis tegelikult toetame, kui näiteks kolmandatest riikidest tuleva saastava elektrienergia kõrgemat maksustamist ei toeta?

Kokkuvõttes selgusetuks jääb, mis ikkagi on valitsuse seisukohad. Deklareeritud seisukohad ja esitatud tingimused on kohati teineteisega vastuolus. Lisaks Jüri Ratas räägib siin üht, aga me teame, et kui Euroopa Liidu tasandile lähevad Eestit esindama ka teised ministrid (näiteks rahandusminister), siis on jutt hoopis teine. Peaministril pole nii palju jõudu, et ta saaks oma valitsuse panna rääkima väljaspool Eestit ühel häälel ja ühte juttu. Koalitsioonileping ütleb üht, aga teod räägivad sootuks muust. Kui juba Euroopa Liidu asjade komisjon ei saa valitsuse seisukohtadest aru, millele mandaati küsitakse, siis milline on võimalus, et Euroopa liidus ja läbirääkimiste laua taga suudetakse oma seisukohti selgelt väljendada?

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad