Eesti julgeolekus ei ole ruumi võbelusteks

dets. 05, 2018, autor Kaja

Olin Euroopa Parlamendis neli aastat EP Ukraina delegatsiooni asepresident ja käisin seal korduvalt pärast Krimmi annekteerimist ja Donbassi sõja algust kohal. Seetõttu nägin ka lähedalt, kui erinev oli Euroopa eri riikides ja poliitilistes erakondades suhtumine Venemaa tegevusse ja Ukraina kriisi.

Paremäärmuslased (EKRE sõsarparteid) näiteks arvasid, et peaks tegema Putiniga leppeid, et Venemaa võtaks osa Süüria pagulastest endale ja n-ö vastutasuks Euroopa loovutaks osa Ida-Euroopast Venemaa mõjusfääri. Neid ei heidutanud sellist juttu ajamast ka ida-eurooplaste meeldetuletused, et 1939. aastal Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud sarnane pakt tõi meie osale Euroopast kaasa suuri kannatusi.

Nende riikide esindajad, mil on laiad ärihuvid Venemaal, olid pigem sanktsioonide vastu või nende tühistamise poolt. Lisaks valitses nn vana Euroopa esindajate seas libauudistest tulenev segadus – levis jutt, et Venemaaga liitumine oli Krimmi elanike vaba tahe, et seal tegutsevad rohelised mehikesed pole Vene väed jne.

Ukraina suhtes on kogu aeg vähemaks jäänud ka tähelepanu. Uued kriisid tulid peale ja Krimmi annekteerimine ei olnud enam nii aktuaalne. Siis hakkasid kõlama seisukohad, et unustage Krimm, oluline on, et Venemaa edasi ei tungi. Mõtlesin selliseid jutte kuulates ja neid arenguid vaadates sageli, et mis juhtuks, kui Vene väed tungiks või imbuks meil üle piiri. Venemaa hakkaks tõenäoliselt algatuseks levitama häma, et pole üldse selge, kus see piir siin läheb ja me polegi piiri ületanud. Euroopa küsiks, et kuidas teie omavahelised kokkulepped on? Aga meil pole Venemaaga kehtivat piirilepingut. Ahsoo?! Siis ei saa te ju üheselt väita, et piir on ületatud…

Teiseks, Ida-Virumaal on enamus elanikke vene emakeelega. Ei imestaks, kui kuuleksime jutte, et need elanikud ise tahtsid, et Venemaa väed tuleksid neid päästma. Taoliste vaidluste ja segaduse külvamise käigus süveneks nii mõnegi meist kaugemal asuva eurooplase hinges kahtlus, et ei tea, mis ikkagi on tõde ja kellel on õigus. Nüüd aeg muudkui läheb. Uued kriisid tulevad peale. Ja ühel hetkel öeldakse, et unustage see Ida-Virumaa, vaatame, et uued jamad ei tule.

Kõik see meenus mulle, kui esmaspäeval hääletas Riigikogu Ukraina resolutsiooni ja 28% peaministri partei fraktsiooni liikmetest ei andnud sellele avaldusele allkirja ega väljendanud oma toetust ka hääletusel. Kui selle fraktsiooni nimel esinenud väliskomisjoni liige Enn Eesmaa ütleb, et “kutsume üles austama Aasovi mere ühiskasutuse lepet ja loodame, et täiendavad kokkulepped ja tasakaalukas diplomaatia välistavad edaspidi sellised üliohtlikud konfliktid.”

Ühiskasutuse lepingu teemadel tasub vaadata esmaspäevast “Välisilma” saadet, et aru saada, millest on jutt. Samalaadne teema võib meil tekkida, kui Venemaa ütleb näiteks, et Nord Streami gaasitorust ei tohi laevad üle sõita. Kas me siis ütleme ka, et peame saavutama kokkuleppe ja enne ei tohi keegi sõita? Aga kui Venemaal pole mingit soovi seda kokkulepet saavutada, siis jääb ju peale Venemaa soov, et seda väina ei kasutataks.

Teine viide kõnest: “Detsembrikuus toimuval Euroopa Ülemkogul ei saa sanktsioonide lõpetamine kõne alla tulla. Samas tõdeti me fraktsioonis nii Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherinile kui ka Euroopa mitmele riigijuhile viidates, et edasistes sanktsioonides pole rahvusvaheliselt kokku lepitud, mistõttu tekitas küsimusi ka Riigikogu avalduses väljatoodud üleskutse sanktsioonide laiendamiseks.” Keskerakonna fraktsion arvab, egt Venemaa võib rahvsuvahelist õigust rikkudes ja Teise maailmasõja järgses ajas täiesti pretsedenditult muuta Aasovi mere oma sisemereks, takistada Ukrainal omaenda sadamid kasutada ja see ei vääri isegi uusi sanktsioone?

Julgeolek on meie riigi püsimajäämisele eluliselt oluline. See ei ole teema, kus on ruumi mingiteks võbelusteks. Kui me võbeleme siin, siis püüame mõelda ennast positsiooni, kus meie oleme need, kes abi vajavad. Me ju ei tahaks kuulda, et meile oluliste sõprade hulgast ei tulnud seda toetust, millega me olime arvestanud.

Meie fraktsiooni inimesed andsid kõik küll avaldusele toetusallkirja, ent kolm liiget erineval põhjusel lõpphääletusel ei osalenud. See on kahetsusväärne, kuid mitte tahtlik. Oma selget toetust avaldusele on kõik siiski väljendanud. Ometi teeb Delfi loo meie ühest puudujast, mitte aga sellest, et üle veerandi peaministri fraktsiooni liikmetest tahtlikult Ukrainat ei toeta.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad