Avaldan esiteks, et 10 aastat tagasi oma varasemas karjääris advokaadina olen nõustanud nii Vardar Eurust kui OÜ’d Nelja Energia. Kuid antud asjas omab see tähtsust ainult nii palju, et olen hästi kursis Eesti elektrituru arengu ja probleemidega.
Hetk tagasi (29. mail) avaldati uudis, et riigile kuuluv ettevõte AS Eesti Energia ostab enamusosaluse taastuvenergiaettevõttes OÜ Nelja Energia. Ma leian, et rahandusminister ei oleks pidanud seda tehingut heaks kiitma. Kuid, kui ta on juba heaks kiitnud Eesti Energia plaani laieneda tootmisettevõttena nagu pressiteatest tundub, peab ta tegema otsuse eraldada Eesti Energia kontsernist jaotusvõrgu varad. Põhjendan.
AS Eesti Energia kuulub 100% riigile. Kui elektriturg avanes, siis oli selle eesmärk mitmekesistada Eestis elektritootmiseks kasutatavaid energiaallikaid ja ka tootjaid, et tekiks reaalne konkurents elektri pakkujate vahel. Turule tuligi juurde uusi pakkujaid ja hinnad läksid alla. Nüüd, kui Eesti Energia läheb ostma suurt konkurenti, siis liigume me konkurentsiolukorras vastassuunas ehk tugevdame turgu valitseva ettevõtja seisundit. Jah, vastu võib väita, et AS Eesti Energia tegutseb Põhjamaade elektriturul, kus on palju konkurente, kuid see ei muuda siiski olematuks fakti, et Eesti väiksel turul konkureerivad pakkujad kaovad ära.
Ka energeetikaalases debatis kaovad ära konkureerivad arvamused, sest kogu teadmine on monopoliseeritud Eesti Energia kätte. Eesti Energia toetab ülikoole ja need omakorda toetavad Eesti Energia poliitikaid. Energiaalase tõe monopol asub Eestis Eesti Energia käes.
Kui tuli uudis, et Eesti Energia pakkumine on osutunud parimaks Nelja Energia ostul, siis oli minu esimene mõte, et järelikult Eesti Energia läks pakkuma ettevõtte eest kõrgemat hinda, kui erasektor oleks pakkunud. Väga huvitav oleks teada, kui kaugele maha jäi järgmine pakkumine, et mõista kui suurelt Eesti Energia üle pakkus.
Eesti Energia läheb ettevõtet ostma kõrgema hinnaga kui teised erasektori pakkujad arvavad, et on ettevõtte väärtus. Ja miks? Sellepärast, et nende varade portfellis on ka jaotusvõrgu varad, mille risk on teatavasti 0%. Kliendid on sunnitud ostma jaotusvõrgu teenust, sest muidu elekter lihtsalt nendeni ei jõua. Vertikaalselt integreeritud (nii tootmist kui ka elektri jaotusteenust osutava) ettevõttena on neil võimalik pakkuda varade eest rohkem, sest nende riskid on maandatud jaotusvõrgu varadega.
Advokaadina nägin juba 10 aastat tagasi mitme projekti juures, kuidas Eesti Energia tuli pakkuma selgelt rohkem, kui ükski erasektori ettevõtja pakkus. Ometi on see ju kokkuvõttes maksumaksja raha, mida selliselt kulutatakse. Vägisi tekib tunne, et riigile kuuluv ettevõtja saab alati ajada käe riigi näiliselt lõputusse rahakotti ja raha ei loeta nii, nagu seda erasektori ettevõtjad teevad. Olen sellest varasemalt kirjutanud juba 2013. aastal. Panen siia kohe vastused tol korral esitatud vastuväidetele, mis kindlasti ka nüüd teemaks tulevad.
https://kajakallas.ee/blogi/moned-motted-seoses-eesti-energia-jarjekordse-infosojaga/
https://kajakallas.ee/blogi/vastus-eesti-energiale-vol-2/
https://kajakallas.ee/blogi/vastus-eesti-energia-pressiteatele/
2018. aastal on siia juurde lisandunud veel argument, et tänapäeval on võim selle käes, kes omab andmeid. Andmed nii tootmiste kui tarbimiste kohta on jaotusvõrgu käes. Kui tahta pakkuda uusi teenuseid nagu näiteks energianõudluse juhtimine (demand-response), siis peab andmeid omav platvorm olema neutraalne kõikidest tootjatest. Vastasel juhul neid teenuseid lihtsalt ei teki, sest see ei ole suurima tootja huvides. Samas on sellised teenused ilmselgelt tarbijate kasuks, sest võimaldavad tarbijatel oluliselt säästa ja teatud juhtudel isegi teenida.
Seega kokkuvõtvalt peab nüüd konkurentsiamet otsustama, kas ikka saab heaks kiita Nelja Energia ostu, arvestades, et see tugevdaks turgu valitsevat seisundit ja laiendaks riigile kuuluva ettevõtte tegevust sinna, kus erasektor võib tegutseda. Lisaks peab rahandusminister kohe tegema otsuse, et Eesti Energia peab müüma ära jaotusvõrgud ehk Elektrilevi OÜ.
Vastasel juhul Eesti Energia turgu valitsev seisund tugevneb veelgi ning näeme ka edaspidi olukorda, kus jaotusvõrku ei investeerita piisavalt, samas aga tehakse tehinguid, kus võetud riske maandatakse jaotusvõrgu varadega.