Strateegia „Eesti 2035“

nov. 25, 2020, autor Kaja Kallas

Kõne strateegia „Eesti 2035“ arutelul Riigikogus

Minu nägemuses peaks strateegia aluseks olema visioon Eestist ja kui see on paigas, siis kaardistatakse see, mis meid selle visiooni poole viivad. Otsused ja sammud, mis viivad meid visioonile lähemale – neid me teeme, otsuseid ja samme, mis viivad sellest visioonist kaugemale, ei tee. Strateegia võiks vastata küsimustele, mida me üritame teha, kuidas me üritame seda teha ja kuidas me teame, et me oleme liikumas oma eesmärgi suunas. Kui mõõdik ütleb, et me oma eesmägi suunas ei liigu, siis mida me teeme selleks, et suunda muuta.

Meie ees arutlusel oleva dokumendi esimene osa puudutab probleeme, mis meie ees seisavad ja teine osa ütleb, et keegi peaks midagi tegema.

Minu loogika ütleks, et kõik alamstrateegiad erinevates tegevusvaldkondades ehk arengukavad peaksid minema kokku selle suure strateegiaga. Näitama konkreetse suuna kätte. Aga ometi – alles eile kuulasime siin samas saalis põllumajanduse ja kalanduse arengukava esitlust maaeluministri poolt – see on näiteks aastani 2030, mitte 2035. Kuidas need asjad omavahel klapivad? Miks selline segadus?

Lisas on toodud mõõdikud, mis peaks näitama, kas oleme strateegias toodud sihtidele lähemale liikumas. Paljude sihtide juures mõõdikud puuduvad või on lihtsalt öeldud, et uue metoodika tõttu lisatakse algus ja sihttase alles järgmisel aastal. Miks seda ei saa kohe paika panna? Aga kuidas sa mõõdadki sihte nagu „hoolivus ja koostöömeelsus“ või „ühiskonnarühmade vahelised kontaktid“?

Dokumenti lugedes ei saa paratamatult üle ega ümber kognitiivsest dissonantsist, mis tekib. Ühelt poolt on ju kõik õige. Kes siis ei tahaks, et „Eesti oleks loov, vastutustundlik ning avatust ja kogukondi väärtustav ühiskond, mis hoiab ja edendab Eesti identiteeti ning tagab mitmekesise, ligipääsetava ja ajaga kaasaskäiva elujõulise kultuuriruumi“? Või et eesti keel peab püsima elujõulisena? Või et Eesti julgeoleku tagatiseks on liikmelisus ja panus NATOs ja Euroopa Liidus ning tihe koostöö liitlastega? Või et „Eesti oleks konkurentsivõimeline, teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik“? Kõik me kirjutame nendele aluspõhimõtetele alla, aga kui vaadata valitsusliikmete tegevust, siis tundub, et nende kohta see ei käi. Nemad jooksevad risti vastupidises suunas.

Või strateegilised sihid: „3.2.1 Eestis elavad arukad, tegutseda ja tervist hoidvad inimesed.“ Loomulikult! „Arukas inimene hindab teadmisi, hoiab ennast, teisi ja elukeskkonda ning suhtub toetavalt kõikidesse ühiskonnagruppidesse“. Jällegi saab absoluutselt nõus olla. Aga kui vaadata valitsuskoalitsiooni tegevust – soovi iga hinna eest ühiskonda lõhestada läbi vähemuste vaenamise, siis jälle tekib küsimus, et kas nende kohta see ei käi?

Või „3.2.2 Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud.“ Ilus. Aga valitsus tegeleb lisaks vähemuste vaenamisele ka välismaalaste seadusega, mis vastupidi ühiskonda sulgeb ja pisemaks muudab. Tundub, et valitsus ei usu ka ise sellesse, sest mõõdikuid ei alg- ega sihttaseme kohta toodud pole.

„3.2.3. Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne, vastutustundlik“. Seda tahaks küll, aga tegelikkuses näeme teistsugust trendi. Eile alles kirjutas Ahti Asmann, et suuri investeeringuid Eestisse enam teha ei saa. Kui vaadata mõõdikuid, siis nende sihtide saavutamine tundub utoopiline – teadus-arendustegevuse kulud erasektoris eesmärk praeguselt 0,6%-lt 2%-le 2035.aastaks. Aga kuidas? Oludes, kus teaduse rahastamine pigem väheneb ja midagi selle jaoks ei tehta. Või siis teine majanduse mõõdik – tööjõu tootlikkus osakaaluna Euroopa keskmisest. Praegu on see 78,6%, aga eesmärgiks on 110%. Kuidas ometi? Mis me selle jaoks teeme? Pigem näen teistsugust trendi. Strateegia sissejuhatuses kirjeldatakse, et oleme vananev ühiskond. Samuti seda, et tootlikkust suurendab tehnoloogiate kasutuselevõtt, aga see on Eestis kesine. Teame, et praegune valitsus on piiranud nii tööstusele kui põllumajandusele ka täiendava tööjõu kasutamise. Kust tuleb see tootlikkuse kasv? Mis on need sammud, mis me sinna suunas astuma peame?

Öeldakse, et ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita oma eelarvet ja ma ütlen sulle, mis su prioriteedid on. Strateegiat tuleks vaadata koos eelarvega. Ka dokument ise ütleb, et strateegiliste sihtide saavutamist peavad toetama riigi fiskaalpoliitilised otsused. Kui me aga kõrvutame strateegiat ja valitsuse fiskaalpoliitilisi otsuseid, siis ühelt poolt ütleb strateegia, et Eestis on suur hariduseta inimeste osakaal ja seda tuleks parandada, teistelt poolt neljaks aastaks ette planeeritav riigieelarve strateegia ei näe aga ette õpetajate palgatõusu. Kes neid hariduseta inimesi harib kui õpetajaid pole?

Eraldi tahaks veel välja tuua, et lause „Eesti riigieelarve on jätkusuutlik ja makromajanduse tasakaalustamisele suunatud“ tundub nagu mingist paralleelmaailmast pärit, sest me teame, et praegune valitsus ja paraku ka eelmine ei ole teinud midagi selle jaoks, et eelarve oleks jätkusuutlik ja makromajanduse tasakaalustamisele suunatud.

Kokkuvõttes dokumendis on palju ilusaid sõnu ja sihte, aga kui valitsus ühelt poolt lepib kokku, et need on olulised sihid, mille poole peab liikuma, aga teiselt poolt hakkab tegema kiireid samme täpselt vastupidises suunas, siis pole sellest ilusast dokumendist midagi kasu ning vastuseks on kakofoonia. Siht on üks, aga teod on paraku teised. Kuna strateegiadokumendiga on palju vaeva nähtud ja ideaalis saame ilusate sihtidega kõik nõustuda, siis on mul ettepanek ka päriselt nende sihtide suunas samme ja otsuseid teha, mitte kapata suure galopiga vastassuunas.

  1. Finantsasutus aitab teid

    Rahalaenu saate meilt

    Kõigi oma rahalaenu vajaduste jaoks.
    Pakume eraisikutele ja äriorganisatsioonidele rahalaene intressimääraga 3%.
    Pakume laene kuni 800 000 000 eurot.

    Lisateabe saamiseks võtke meiega ühendust.

    E-post: infos.kredit700@gmail.com

     Whatsapp: +33 7 55 17 86 25

    Aitäh

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad