Minu 4 aastat Euroopa Parlamendis on läbi saanud. Üllatavalt kiiresti on läinud see aeg. Muidu ei saaks aru, et see aeg oli pikk, kui mu kõrval ei oleks seda perioodi kaasa teinud laps, kes meie sinna minnes oli vaid kahe ja poole aastane, nüüd aga juba asjalik noormees.

Kui ma Euroopa Parlamenti kandideerisin, tuli nii mõnigi inimene tuli ütlema, et mis sa sinna lähed, sa oled üks 751-st inimesest, sinust ei sõltu ju midagi. Aga Euroopas vaadatakse seda hoopis teistmoodi. Seal vaadatakse, et 751 inimest 507 miljonist inimesest ei ole ju suur number. Seda illustreerib minu kokkupuude üürileandja ja maakleriga, kes küsis, et kas teeme pika või lühikese lepingu? Kui ütlesin, et teeme pika, olen siin viis aastat, vastas ta, et teeme ikka lühikese, võib-olla saate kolme aasta pärast ametikõrgendust ja saate minna Luksemburgi. Ma pööritasin silmi ja ütlesin vaikselt, et ma ei saa ametikõrgendust, sest olen Euroopa Parlamendi saadik. Sellepeale tõmbasid kõik kõhud sisse ja toon läks väga lugupidavaks. Seal suhtutakse parlamendisaadikusse suure austusega. Ja kui sa oled aktiivne, siis sinust võib palju sõltuda.

Mis ma siis selle nelja aasta jooksul suutsin korda saata? Esiteks peab muidugi ütlema, et kui kohalikus poliitikas oled inimese muredele kõige lähemal – inimesel on probleem kanalisatsiooni puudumisega ja sa saad oma otsusega selle kohe lahendada, siis parlamendis liigud inimese muredest kaugemale ning sinu otsuste tagajärjed avalduvad hiljem. Euroopa Parlamendis on otsustel pikaajaliselt eriti suur mõju, aga nende vastuvõtmine võtab rohkem aega ning nende mõju avaldub veelgi hiljem. Seetõttu ei näinud ma enamus asjades oma töö lõpptulemust sel ajal, kui olin Euroopa Parlamendi liige ning ei saa veel panna sõrme peale, et just see oli minu töö tulemus, et see asi nüüd inimesel paremaks läks. Mõne üksiku asjaga on tööviljad siiski käes, nii näiteks osalesin telekommunikatsiooni paketi triloogidel, kus lõplikult otsustati rändlustasude kadumine. Seda tunneb oma rahakotis iga inimene, kui välismaal reisib ja omadega vabalt suhelda saab.

Kokku olin kas raportöör või variraportöör 32 raportis (VoteWatch). Raportöör on see inimene, kes vastutab kogu Euroopa Parlamendi positsiooni kokkupanemise eest ning hiljem esindab Euroopa Parlamenti kolmepoolsetel läbirääkimistel (triloogidel) Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjoniga. Variraportöörid määratakse teistest fraktsioonidest, kes raportööri positsiooni ei saanud ning nemad osalevad kõikidel läbirääkimistel, mis puudutavad muudatusettepanekuid, kompromisside sõlmimist ja kokkuvõttes seda, mida hääletusele pannakse. Kuna äärmused ei ole reeglina aktiivsed, on iga raporti peale 4 või 5 inimest, kelle vahelistest läbirääkimistest kõik sõltub. Kui sa oled pidevalt üks nendest inimestest oma valdkonnas, siis saad sa protsesse ja tulemust üsna palju mõjutada. Kirjutasin sellest lähemalt ka siin.

Minu valdkonnad jagunesid suures plaanis kolmeks:

1) digi- ja tehnoloogiaga seonduv

2) energeetika

3) siseturg

Eestil on väga tugev digikuvand ja see oli üks põhjuseid, miks ma digivaldkonnas Euroopa Parlamendis otsustajate hulka tõusin. Kahjuks paljas kuvand tööd ära ei tee, muidu oleksid kõik Eesti saadikud selles vallas mõjukateks osutunud.

Raportööriks või variraportööriks saamiseks on erinevaid võimalusi. Mina valisin selle lähenemise, et tegin asju, mida keegi ei tahtnud teha ning vastukaaluks küsisin raporteid, mida kõik tahtsid teha.  Nii juhtuski, et olin pea kõikides olulistes digitaalvaldkonda puudutavates algatustes kas raportöör või variraportöör. Kokku tuli selles valdkonnas raporteid 14. Eeskätt digitaalvaldkonnas tehtud töö eest valis ajakiri Politico mind ka 40 mõjukaima Euroopa Parlamendi liikme sekka. Kõige raskemad olid läbirääkimised digitaalse ühisturu strateegia üle, kus olin raportöör ja mis seadis noodi kõikidele teistele digitaalvaldkonna algatustele. See oli alles kaardistamata territoorium, kus kõik tahtsid tekki erinevasse poolde kiskuda, samas aga sõltus sellest edaspidises väga palju ja seetõttu pidi olema väga täpne.

Selle raskete läbirääkimiste tagajärjel sündinud raporti alusel valmisid teised raportid, millest eraldi tooksin välja kolm algatust:

• elektroonilise side koodeks, mis harmoneerib telekommunikatsiooniturgu. Seal saavutasime kokkuleppe ühtsete raadiosageduste jagamiseks, mis võimaldab 5G-d kasutada nii, et üle piiri sõites ühendus ei katke, sest seade peab vahetama sagedust, mis näiteks telefonikõnede puhul on mugav, aga isesõitvate autode puhul eluliselt oluline. Regulatsiooni tagajärjel on ka telefonikõned ja SMS-id üle Euroopa praktiliselt sama hinnaga, mis kodus ning see soodustab investeeringuid võrkudesse. See sai triloogidel kokkuleppe juunis, seega nüüd jääb üle jõustumist oodata.
• Digitaalsisu puudutavate lepingute reeglid, mille eesmärk oli ühtlustada äppidega seotud tarbijaõigusi, et kogu Euroopa turg oleks ühtselt ligipääsetav äpiarendajatele ning inimesel oleksid äppidega seoses ka tarbijaõigused (mida praegu ei ole). Triloogid hetkel käimas ja minu asendaja peaks selguma lähiajal.
• E-privaatsus ehk reeglid, mis puudutavad internetisuhtluse konfidentsiaalsust, küpsiseid, krüpteerimist. Triloogid pole veel alanud ja asendajat pole määratud.

Energeetikas oli kõige suurem seadusandlik algatus elektriturudisaini regulatsioon ja direktiiv, mis peaks looma aluse Euroopa Liidu ühtse elektrituru toimimiseks. Kuigi paljude liikmesriikide vahel on elektriühendused, siis ometi piiravad riigid teise riigi elektri turuletulekut kuna nii saavad kaitsta oma tootjaid. See aga pole kindlasti tarbijate huvides, kes selle tagajärjel maksavad rohkem. Selle paketiga on oluline ka fossiilsetelt kütustelt ülemineku kergendamine, mis esialgu oli mõeldud vaid söele, kuid minu pealekäimise tagajärjel laiendati ka kõigile tahketele fossiilsetele kütustele. See tähendab, et ka Ida-Virumaa ning põlevkivi saavad osa projektidest, teadmistest ja rahast, mis võimaldavad toime tulla väljakutsetega, mis paratamatult kaasneb üha suuremale taastuvenergeetikale üleminekuga. Samuti ajasin pidevalt elektrivõrkude desünkroniseerimise asja, et Eesti elektrivõrgud saaksid sünkroniseeritud Kesk-Euroopa sagedusalasse. See on oluline selleks, et me ei oleks sõltuvad Venemaa elektrivõrkudest ega sellest, kuidas nemad oma pinget hoiavad. Probleem on praegu selles, et Venemaa on desünkroniseerimisega liikunud kiiremini kui Euroopa ja seda tuleb endiselt tagant tõugata.

Sellest, kuidas hinnata saadiku mõju, olen kirjutanud siin. Kuigi võiksin ka lihtsalt väita, et olin parim nagu mõni mu kolleeg on ajakirjanduse vahendusel teinud, lasen siiski sõltumatutel vaatlejatel rääkida. Nii valisid Euroopa ajakirjanikest koosnev grupp mind 40 mõjukaima Euroopa Parlamendi saadiku hulka, pannes mind seal 30. kohale. Samuti nimetati mind 15 mõjukaima eestlase hulgas Brüsselis (ainukesena Euroopa Parlamendi saadikutest). Digitaalses ja tehnoloogia valdkonnas paigutati mind 6. kohale kõikide 751 saadiku seas. VoteWatch valis mind korduvalt kõige mõjukamaks Eesti saadikuks.

Kui poliitika on kompromisse kunst, siis Euroopa parlamendis õppisin seda pidevalt. Inimlikult vaatasin paljusid kolleege imetlusega nende terava mõistuse ja oskusliku läbirääkimiste taktika poolest. Sain palju sõpru ja meeletu võrgustiku erinevatest mõjukatest poliitikutest, kellest nii mõnigi liikus oma riiki tagasi ministriks, mõni isegi peaministriks. Nii näiteks on Horvaatia peaminister Andrej Plenkovich, kellega koos juhtisime parlamendi Ukraina delegatsiooni ja Belgias on minister Philip de Backer, kellega koos tegime tööd teadus-tööstus-energeetikakomisjonis.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et arenesin selle aja jooksul palju, sain palju häid sõpru ja sain olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Kui sõitsin viimast korda ära Strasbourgist, siis tikkus isegi pisar silma mõtte peale, et siia enam samas ametis tagasi ei tule.