Korraldasime Hollandi saadiku Marietje Schaakega eelmisel nädalal seminari tutvustamaks Aleksei Soldatovi ja Irina Borogani raamatut The Red Web – the struggle between Russia’s digital dictators and the New Online Revolutionaries. Toortõlge on umbes selline: “Punane võrk – võitlus Venemaa digitaalsete diktaatorite ja online revolutsionääride vahel”. Kuigi kogu üritus oli laiem kui lihtsalt raamat, keskendun siiski hetkel peamiselt raamatule.

Raamat räägib põhimõtteliselt kahest asjast. Esiteks sellest, kuidas Venemaa kasutab internetti ja telekommunikatsioonivahendeid jälgimiseks ja teisitimõtlejate tuvastamiseks ning teiseks sellest, kuidas seda propagandaks tarvitatakse. Pisut on juttu ka sellest, kuidas internet võimaldab valitsusvastast kriitikat levitada ja kuidas Maidani protestid algasid Facebooki üleskutsest, kuid esitlusel keskenduti peamiselt kahele esimesele.

Jälgimine

Alustuseks on muidugi tarvis mõista, et Venemaa tuleb ikkagi Nõukogude Liidust ja sealt on pärit ka paljud tavad ja kombed, mis on rasked kaduma. Me kõik teame ütlust “see pole telefonijutt”, mis tuleb nõukogudeaegsest uskumusest, et kõiki kuulatakse pealt. Väidetavalt oli Nõukogude ajal KGB-l võimekus kuulata pealt ainult 300 telefoni ja mitte rohkem, ometi uskusid kõik, et just nende telefoni võidakse pealt kuulata. Selle uskumuse levitamine ja süvendamine aitas inimesi hirmutada, selle tagajärjel ei saanud ka tekkida ulatuslikku vastupanuliikumist.

Kui lääne väärtusruumis on pealtkuulamine korraldatud selliselt, et telekommunikatsioonioperaator peab saama vastava taotluse ja alles siis lülitatakse pealtkuulamisseade tööle, siis Venemaal kasutatakse sellist süsteemi nagu SORM, mis teeb seda praktiliselt automaatselt ja eraldi luba pole vaja taotleda. Huvitav oli väide, et selle süsteemi kasutuselevõtt ei toonud endaga kaasa telekommunikatsioonitööstuse erilist vastupanu. Väidetavalt on seesama SORM süsteem kasutusel paljudes endistes Nõukogude Liidu riikides nagu Usbekistan, Kõrgõstan, Ukraina ja Valgevene.

Mul tekkis otsemaid võimalus küsida autoritelt ja seminaril kohal olnud Ühendkuningriigi pealtkuulamisseadmete eksperdilt, kuidas on nende riikidega, mis olid küll Nõukogude Liidus, aga kuuluvad nüüd Euroopa Liitu? Aleksei Soldatov ütles, et kuna SORM süsteem tuli kasutusele 80ndate lõpus ja lõplikult 1992-1995 aastatel, siis ELi liikmesriigid olid selleks ajaks juba Nõukogude süsteemist lahkunud, mistõttu seal on kasutusel ETSI süsteem, mis nõuab pealtkuulamiseks luba. Seda kinnitas ka Eric King Privacy Intrnationalist.

Rünnakud ja propaganda

Teine, suurem osa raamatust puudutab propagandat ja on mõnevõrra detailiderohkem. Sellest ajast peale, kui televisiooni ja ajalehti ulatuslikult tsenseerima hakati, toimub põhimõtteliselt suur võidujooks Vene võimude ja internetikasutajate vahel. Siis kolis vaba mõte ja kriitika internetti koos rea töötute ajakirjanikega. Alguses olid internetikasutajad Kremlist ees. Näitks Gruusia konflikti ajal said Vene lugejad Yandexi otsingumootori vahendusel lugeda Gruusia uudistekanalite kajastust sealsetest sündmustest ja see erines tunduvalt Kremli ametlikust versioonist.

Reaktsioonina vaba mõtte levikule püüdis Kreml veebiplatvorme oma kontrolli alla saada. Näiteks ostis 2006. aastal kremlimeelne oligarh Usmanov ära gazeta.ru. Seejärel hakati kokku ostma ka sotsiaalmeediat, näiteks Venemaa Facebookiks peetava Vkontakte (vk.com) ostis ära seesama oligarh ja sõi firmast välja selle looja Pavel Duranovi, kes keeldus Maidani protestijate andmeid FSB-le üle andma. Siin tasub ehk ka mainida, et Venemaa on viimasel ajal asunud survestama ka välisriikide veebiplatvorme: näiteks paluti Facebookil eemaldada Navalnõi protsessi vastasele protestile üles kutsuv grupp, mida FB ka tegi.

Küberünnakuna on tuntud DDOS rünnakud (dedicated denial of service), mida ka meie mäletame 2007. aasta aprillirahutuste ajast. DDOS rünnakud tähendavad sisuliselt seda, et valitud internetisaidid saavad korraga nii palju nõudeid, et lihtsalt lülituvad välja. Need saidid, mida oma kontrolli alla saadud ei ole, langevad endiselt sageli DDOS rünnakute ohvriks.

Nende hulka kuuluvad mitmed liberaalsed online-väljaanded nagu näiteks Live Journali blokeerimine, mis oli populaarne blogijate hulgas. Alguses kasutati DDOS rünnakuid eelkõige valimispettuste kajastamise peatamiseks, hiljem ka protestiaktsioonide info levitamise takistamiseks. Seejärel kolisid teisitimõtlejad Facebooki ja muudele saitidele, mille üle Venemaal kontroll puudub. Ehkki ka siin üritavad nad, vahel edukalt, survet avaldada, eelpool mainisin Navalnõi juhtumit.

Etteruttavalt pean ütema, et alles paar nädalat tagasi tuli Venemaa välja seadusandliku algatusega, mis kohustab kõiki Venemaal tegutsevaid saite, sh Twitterit, Facebooki hoidma Venemaa kasutajate infot Venemaa serverites. See kannab just seda sama eesmärki, et võimudel oleks võimalik sinna küüned taha saada. Näis, kuidas see läheb.

Trollimine

Üks raamatu autoritest Irina Borogan kirjeldas, kuidas Krimmi ründamise ajal oodati ulatuslikke DDOS rünnakuid, kuna Ukraina infokanalid on nõrgad ja sellele vastu ei pea. Ometi seda ei juhtunud. Miks? Sest taktikaks oli hoopis trolle ja propagandat kasutada. Esimesena langes trollimise ohvriks The Guardian, järgnesid Prantsusmaa, Itaalia, Ameerika ajalehtede veebiväljaandeid. Trollimise mõte on raamida sõnumeid ja sellel on kolm peamist alust, mis väga viljakale pinnasele langevad:

1) Läänesuunaline nurisemine, negatiivsed tunded seoses läänemaailmaga

2) Teise maailmasõja pärand

3) Ebaturvalisuse tunne ja veriste sündmuste hirm.

Väited võivad olla valed, kuid need on kindlasti emotsionaalsed, sageli vürtsitatud piltidega, millel ei ole tekstiga mingit seost.

Sõnumid tuginevad poliitlisele teadmatusele, mis tugineb kolmele üldlevinud arusaamale:

1) Poliitikud on korrumpeerunud.

2) Poliitikud esindavad läänemaailma huve, mis toetub eelpool mainitud läänemaailmaga seonduvatele negatiivsetele tunnetele

3) Mõlemat eeltoodut korraga.

Trollimisel kasutatakse lekkinud telefonikõnesid ja emaile. Tuletame meelde meie välisminister Paeti ja EL kõrgeima välisesindaja Catherine Ashtoni omavahelist telefonikõnet Ukraina sündmuste aegu, mida Vene meedia ära kasutas.

Kogu trollimise eesmärk on diskrediteerida avalikku debatti ja väidete esitajaid ning läbi sisestatud ebakõlade seada kahtluse alla kogu tõde ja seeläbi tekitada tõdede paljusus, kus inimesed ei tea enam, mida uskuda. Trollimist on keeruline identifitseerida, sest see levib väga kiiresti ja toob endaga kaasa pikaajalised muutused avalikus arvamuses. Autorid leiavad, et see on suur probleem riikides, kus on suur Vene vähemuse osakaal. Tekib kahetasandiline ühiskond, kus igal tasandil on oma faktide kogumik.

Keeruline on tuvastada, kust läheb propaganda ja trollimise piir. Selles osas ei saanud ka seminaril lõplikku selgust, kuigi Euroopa välisteenistuse ekspert selgitas, et paljud kardavad trolle ja seetõttu nad ei osale avalikus debatis ja see ongi trollimise üks eesmärk. Ta tõi näiteks, kui me olime lapsed ja kartsime vood all elavat kolli, siis meie vanemad kinnitasid meile, et neid ei ole olemas ja neid ei pea kartma. Samasuguse suhtumise peaksid avaliku arvamuse liidrid võtma trollide suhtes. Sealt tuli ka huvitav definitsioon selle kohta, mis vahe on Venemaa siseriiklikul meedial ja Venemaalt välja saadetaval informatsioonil – esimese puhul püütakse pigem arvamuste paljusust lämmatada ja kehtestada üht, “ametlikku” tõde ja teisel puhul on peamiselt tegemist propaganda ja trollimisega.

Me kõik teame, et hirm on suurepärane relv. Raamatu autorid rääkisid, et Sotši olümpiamängude ajal avaldasid nad artikleid sellest, kuidas SORM süsteem töötab ja kuidas seal kõiki varjatult jälgitakse. Selle asemel, et seda minna ümber lükkama, esinesid võimud hoopis avaldusega, et jah, see vastab tõele, aga see on kõik teie kaitseks. Nii pöörati avalik arvamus enda poolele ja samuti saadeti kõikidele teisitimõtlejatele taaskord sõnum, et “see pole telefonijutt”.

Igal juhul on raamat huvitav ja tasub lugemist. Kui Venemaa huvi on süvendada veendumust, et kõik poliitikud on korrumpeerunud ja esindavad kellegi teise huve, siis mis mõtteid see Eestis toimuvate sündmuste valguses tekitab?