Saatuse müstilised keerdkäigud

okt. 05, 2017, autor Kaja

Üle pika aja sõitsin lennukis üksi ning minu kõrvale pandi Varssavi-Brüsseli suunal istuma üks vanaproua.

Proua rääkis, et on 92-aastane ning sündinud Poolas, aga 12-aastaselt kolinud Belgiasse, sest isa sai kaevanduses tööd. Töö pidi olema ajutine ja peatselt pidid nad pöörduma tagasi oma kodulinna, mis asus 10 kilomeetri kaugusel Saksa piirist. Siis aga tungis Hitler Poola ja nad ei läinudki tagasi. Sõda algas, kui ta oli 15 ja lõppes kui ta oli 20. Ta rääkis sellest, kui halvasti poolakaid Belgias vastu võeti ja kuidas kohalikud lapsed olid tema vastu julmad.

Kuulasin teda ja paratamatult läksid mõtted oma vanavanematele. Kui mu vanaisa oli ligi 90-aastane (kahjuks tal jäi oma 90ndast sünnipäevast paar kuud puudu), siis juhtus selline lugu: olen tema juures Viljandis ja vaatan aknast välja ning näen, et maja ette keerab mingi Volvo. Küsin vanaisalt, kas ta ootab külalisi, aga tema ei ootavat. Volvost tuleb välja kepsakas vanaproua poppides tennistes, juuksed moodsas soengus ja sammub reipalt maja poole. Avan ukse ja selgub, et tegemist on vanaisa kunagise pruudi Mirandaga, kes enne sõja algust emigreerus Rootsi. Nüüd tuli ta Eestisse oma vanaduspõlve pidama ja otsis oma vanad sõbrad üles. Vaatasin neid kahte ja mõtlesin, kui erinevalt on elu kahte inimest kohelnud. Mu vanaisa oli küll väga positiivne ja elurõõmus inimene, kuid selleks ajaks juba täiesti pime. Miranda nägi välja nagu 70, tegeles hobidega (ratsutas) ja sõitis ringi oma valges Volvos. Mu vanaisa saadeti Siberisse vangilaagrisse ja hiljem liitus mu vanaema ja emaga, kes olid küüditatud Siberisse, Miranda elas aga Rootsis ja jäi sõjast ja sellele järgnenud õudustest suhteliselt puutumata. Justkui oleks üks elanud apelsinimahla peal, kui teisele ei jätkunud isegi puhast vett.

Olen selle peale ka varem mõelnud, et kuidas ikka meie vanavanemate põlvkond pidi kannatama. Neil oli kõik: vabadus, teed valla, nad olid noored inimesed, tulevik oli alles ees ja siis tuli sõda ja võttis neilt kõik selle. Kuidas inimeste saatus oli erinev sõltuvalt, kas sattusid olema sõja alguse ajal Poolas või Belgias või Eestis või Rootsis ja kuidas su elu siis edasi kulges.

Mina olen täpselt vastupidisest põlvkonnast. Meil ei olnud nõukogude ajal midagi: ei olnud vabadust liikuda väljapoole Nõukogude Liitu, vähe oli vabadusi suhelda välismaailmaga, vähe oli valikuid areneda, isegi süüa ei olnud valida, vaid sõid seda, mida oli. Vabaduse taastamisega (olin siis teismeline) me äkitselt saime tagasi kõik selle, mis meie vanavanematelt ära võeti. Kas me oleme sellest ikka piisavalt teadlikud? Kui tihti me tegelikult mõtleme meie eakate inimeste peale, kes nii sõja kui ka Nõukogude aja tõttu on pidanud nii palju läbi elama? Kuidas me saaksime nende elu nüüd ilusamaks teha?

Kibelesin meeletult lugema põnevat raamatut, mis mul parasjagu pooleli oli, sest ma ei sõida sageli üksi ja lennureis on lugemiseks ideaalne paik, kuid proua muudkui jutustas. Mingil hetkel võttis ta välja väikese mapikese, kus olid mustvalged pildid temast noorena, lastest, sõpradest. Ja siis meenus mulle mu vanaema, kelle juures käies vaatasime alati mustvalgeid albumeid tema noorusajast ja tema rääkis vahvaid lugusid müstilisest Eesti ajast. Panin oma raamatu kõrvale ja mõtlesin, et kuulamine ja oma aja pühendamine nii vanale inimesele on ilmselt üsna väike ohver, mida ma saan tema heaks tuua. Ma ei saanud küll kõigest aru, sest vestlus toimus inglise-prantsuse-saksa segakeeles, aga mõistsin, et ta ei vajagi niivõrd vestluspartnerit, kuivõrd head kuulajat. Reisi lõpuks ta nõudis, et tuleksin talle külla ja andis isegi oma telefoninumbri.

Ehk on just kuulamine see väike asi, mida saame teha, et meie oma eakad inimesed tunneksid end paremini? Minna neile külla, võtta kaasa koogitükk, panna kõrvale telefonid, lihtsalt kuulata ja juua tassike teed.

*Kolumn ilmus Postimehe Arteris 23. septembril 2017

  1. Aitähh, ilus lugemine! Ka minu vanavanemad on surnud ja elus on meil ainult üks eakas sugulane-minu vanatädi-kes saab kohe 95 aastaseks. Oleme temalt ikka veel küsinud ja asju üles kirjutanud, sest vartsi tõesti ei ole enam, ke mäletaks sõda ja enne ja pärastisi aegu. Meie pere oli nii vaene, et küüditamisest pääsesid nii ema vanemad kui isa vanemad aga ka nendelt võeti varad, kui loodi kolhoosid. Üks asi aga oli küll- minu emapoolne vanaisa-tema jättis oma naise ja kaks väikest tütart ja läks metsavennaks, tal oli varandust, kuna ta oli poepidaja , siis kartis Siberisse saatmist. Ta kadus aastateks ja keegi temast midagi ei teadnud. Peale sõda elas kaua vale nime alla, kuni lõpuks otsis ikka oma tütred üles. Selle tõttu oli minu 3 vanaisa, sest vanaema läks kokku elama ühe mehega, kes aitas üles kasvatada nii minu ema, kui tema õe. Tema oli nagu präsi vanaisa- see kes hiljem ema üles otsis, me suhtlesime ikka- sünnipäevad ja nii aga tema nagu jäi meile ikkagi võõraks. Kuigi mina olin esimene lapselaps ja ta hoidis mind hirmsasti. Ema kasvas väga vaeselt, ülikooli minnes oli tal üks kleit. Ja veel meenub et kuna minu vanaemal oli pearätik-sinisel põhjal valged lilled mustade südametega, siis vanaema pandi kartsa, oli vist 5 päeva vangis ja minu ema ja tema õde-olid sellel ajal ihuüksi kodus- üks oli vist siis 5 aastane, teine 4-ne. Sellest oli juttu. Aga üldiselt välditi neid teemasid , Eesti ajast eriti ei räägitud, ilmselt ei juletud rääkida. Samas ma ei mäleta et ma oleks puudust tundnud oma lapsepõlves… Aga see juba teine jutt.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad