Kui elu on keeruline, peab maksusüsteem olema lihtne

nov. 24, 2017, autor Kaja

Alates sellest, kui kirjutasin oma blogis uue maksusüsteemi keerukusest, olen saanud inimestelt palju kirju.

Need kirjad on karjuvas vastuolus selle vastusega, mille sain peaministrilt, kus ta toob välja numbrid, milline peaks olema kuupalk, et saada maksumuudatustest kasu. Vastuolu peitub eelkõige selles, et valitsus ei arvesta töötamise uue reaalsusega ehk sellega, et enamus inimesi ei tööta ühe kindla kuutasu ja töölepinguga ühe tööandja juures (kirjutasin sellest pikemalt siin: https://kajakallas.ee/blogi/tootamise-uus-reaalsus/). Valitsusel ei tundu olevat arusaama sellest, kuidas tegelik elu käib.

Ma arvan, et kõik on ühel nõul sellega, et suurema töötasuga inimesed peavad ka rohkem makse maksma. Nii oli see ka siiani, sest üksikisiku tulumaksu maksame oma palgast 20 protsenti. Kui suurem palk, siis ka suurem makse. Nagu ka Jürgen Ligi välja tõi, siis aga peetakse nüüdsest „tööinimeseks“ ainult kuni 1776 eurot teenivat kodanikku ja teistelt tuleb maksuvabadus ära võtta. Inimesed tunnevad, et see ei ole õiglane.

Ka sellega on kõik nõus, et neid, kes endaga ise toime ei tule, peab ühiskond järele aitama. Aga erinevus praeguse valitsuse ja Reformierakonna vahel on see, et meie soovime, et inimesed saaksid vaesuse lõksust välja ja hakkaksid rohkem teenima. Näiline sissetuleku suurendamine, mis käib kokku tegeliku heaolu ja ostujõu vähendamisega (mis tuleneb peamiselt sellest, et hinnad tõusevad ja elu läheb seeläbi kallimaks), ei aita neid inimesi. Sellest on kasu ehk ainult valitseva koalitsiooni poliitikutel, kes kõlavatele loosungitele viidates saavad trummi taguda, justkui aitaks nad neid inimesi.

Tõele vastab see, et uue seaduse kohaselt läheb madalapalgaliste töökohtade (kuni 500 eurot teenivad inimesed) piirmaksumäär alla, mis peaks soosima pikalt tööturult eemal olnute tööturule tagasipöördumist. Aga üle keskmise teenivate inimeste piirmaksumäär läheb üles, mis vähendab nende inimeste motivatsiooni rohkem teenida. Nagu kirjutas mulle üks üksikema: „Mul on üks põhitöökoht, kus palk nimetatud piirmäära ei ületa, aga saan lisaks ka erinevate tööotsade eest honorari, et ära elada. Ma ei tea ju seda ette, palju aasta jooksul laekub.”

Nagu ma ka alguses mainisin, siis päriselu ei ole nii mustvalge, kui valitsus arvab. Kogu maailm liigub aina enam paindlike töövormide suunas ja ega meiegi jää sellest puutumata. Paljud töötajad Eestis ei ole kindla töötasu saajad. Töötasu makstakse tunnitasu alusel, lisaks makstakse preemiaid, mis sõltuvad töötulemustest.

Töötasu muutused on seotud ka töötatud päevade arvuga kuus, ületunni tasudega, haiguspäevadega, puhkuse- ja muude lisatasudega. Iga selline muudatus töötasus muudab ka tulumaksuvaba miinimumi või kaotab selle üldse. Hea ja tubli töötaja ei saa aru, miks ta sel kuul töötatud ajaühiku eest vähem sai ja miks maksude summa seekord suurema summa temalt viis.

Teise teemana koorub mulle saadetud kirjadest välja see, et uus süsteem suunab inimesi bluffima ja riiki petma. See on ikka see Ida-Euroopa mentaliteet, millest me lihtsa ja selge maksusüsteemiga juba eemaldusime. Kuid nüüd langeme tagasi sinna, kuhu me tegelikult minna ei taha.

Mõned näited inimeste muredest:

“Meie ettevõtte raamatupidajad ja finantsistid käisid Maksuameti poolt korraldatud koolitusel jõustuvate maksumuudatuste kohta. Seal ütlesid Maksuameti esindajad ausalt vastates saalitäiele raamatupidajate, finantsjuhtide ning ettevõtjate paljudele küsimustele, et nad ei tea veel, kuidas. Järgmisele küsimusele, et seda peaks veel täpsustuma, järgmistele ja järgnevale ja veelgi järgnenud küsimustele, anti teada, et jälgige informatsiooni maksuameti poolt korraldatavate seminaride ja koolituste kohta.

Maksuametnike soovitus, et ärge arvutage töötajatel maksuvaba miinimumi lubatud maksimumi määra alusel, vaid arvutage endiselt vana, ehk 2017 maksuvaba miinimumi alusel. Siis väldite, et töötaja peab hakkama mingeid summasid deklareerimise järgselt tagasi maksma. Ja sellest peab hea ja tubli töötaja aru saama! Ja jälle tegeleme teadliku ja planeeritud pettuse ja valega. Kuna süsteem seda suisa nõuab.

Aga hea ja tubli töötaja ei ole kõrgema matemaatika kursust läbinud, ta pole finatsist, ja temalt ei saag nõuda finantsisti arusaamist. Peaministri lähenemine, et digilahendus arvutab, näitab, et tema teadmised uue maksussüteemi tegelikust arvutuslikust poolest ei saa olla piisavalt head. Iga inimene, noor ja vana, tahab oma raha ise lugeda. Kuidas tema enda töötasu ja makstud maksud muutuvad. Tööandja annab teada, et maksime sulle ju sellel kuul, näe enamgi. Kuid, kui mingi digilahendus arvutab kord nii, kord naa, seda ei saa iga inimene kunagi mõistma. Ta on segaduses ja õnnetu selle paratamatusega. Kibedus ja jama ja mõistmatus, miks jälle nii. See jääb töötajaile hinge. Ja tekib ka kahtlus, et küllap see ettevõte ka võis ju eksida.”

Meditsiiniõde: ”Olen meedik. Õde. Mu töökoormus on 200+ tundi ja meile ei maksta 1,5x ületundide eest. Rabame selleks, et teenida vähegi enam palka, et elada inimväärset elu. Nüüd võetakse seegi ära. Kui seni saime haigusel olija asendusega 1,5x tunnitasu, siis tegime seda hea meelega, nüüd ilmselgelt enam mitte. Miks peaks, kui kaotame. Rabame ja teenime vähem.”

Ettevõtja: “Meil on Pärnus juba üle 10 aasta tootmisega tegelev perefirma. Eile käisin neile tutvustamast valitsuse uut maksusüsteemi lähemalt, sest pōhikohaga töötajad peavad ise otsustama, milline saab olema tema igakuine maksuvaba summa alates järgmise aasta jaanuarikuust. Meil on töölistest ca 85% vene rahvusest ning nad ei saanud midagi aru. Lisaks tuleb ettevōtjana meil esmakordselt soetada ka programm töötasude arvestamiseks, sest vana hea Exceli tabel enam siin ei aita.”

Raamatupidaja: “Ettevõtja ja raamatupidajana saan ma 2018.a kehtima hakkavat tulumaksu seadust silmas pidades soovitada vaid ühte: kui teie bruto töötasu näitab aasta viimastel kuudel (kui oluliselt varem, on isegi parem – vähem tagasi maksta) märke, et läheneb 25 200 piirile, võtke heaga aasta lõpuni „palgata puhkus“ või arveldage ümbrikus. Sest juhul kui teie kuu sissetulek on võimaldanud kinnipidada maksuvaba miinimumi kasvõi nt 100 eurot (teie bruto töötasu kuus on jäänud alla 2100 eurot) siis kohe, kui kukub 25200 – tuleb kogu senine (ja seaduslik) vähem arvestatud tulumaks 2019.a märtsi füüsilise isiku deklaratsiooni põhjal kenasti riigile tagasi maksta.

Ja seda sõltumata sellest, et reaalselt on kogu palgaarvestus ju õigesti tehtud ja arvestatud. Piisab ühest „õnnetust“ kuust, kus teile makstakse kõigi seltsimeeste suureks põlastuseks nt tulemustasu või lisatasu või koguni preemiat – ja see õnnetu summa viib teid nt novembri alguseks kenasti suurimate riigivaenlaste ja roiskuvate rikkurite nimekirja, ehk teie aasta töötasu kokku on 25200 ja isegi kui te suures meeleparanduses saate novembris ja detsembris töötasu vaid miinimumi (490€) ja isegi kui raamatupidaja ei arvesta sentigi maksuvaba isegi sellelt õnnetult miinimumilt – tee maksate kogu aasta vältel saadud maksuvabamiinimumi võrra vähem makstud tulumaksu riigile tagasi. Ja pole vahet, kas tagasi tuleb maksta 10, 100 või ka nt 1000 eurot – küsimus on selles, et maksuvaba miinimum kehtib reaalselt vaid osadele.

Kui muidu oleks ju see astmeline tulumaks (maksuvaba miinimum väheneb alates 1200 eurost kuni 2099 euroni) arusaadav, siis aastatulu mõiste ja sellest tulenev raha tagasinõudmine ka juhul, kui üksikute kuude kaupa on justkui seaduslik alus maksuvaba miinimumi rakendada, näitavad selgelt, et see seadus on tehtud vaid ühe ühiskonna grupi tarbeks. Ja kui arvestada seadusesse kirjutatud topeltamaksustamine (nt üüritulu, millelt korralikult tulumaksu olete maksnud, suurendab teie aastatulu nii, et seni palgalt seaduslikult arvestatud maksuvaba miinimum peaks tegelikult olema vaid 0 eurot ja taas tuleb kogu vähem makstud tulumaks riigile anda), siis on mul küsimus, kuidas on selline seadus läbi lastud ja kellele otsustajates on see olnud taskupärane, et muidukardetud EL nõuetele võrdse kohtlemise ja topeltmaksustamise vältimise osas lihtsalt laias kaares kaela lastakse?”

Arvestades, et meil on järjest enam töökäsi puudu, siis paindlikkus töötamisel on ülioluline. Aga just seda uus süsteem lõhub. Näiteks kirjutab üks töötav pensionär: „Olen küll pensionil, aga mul on lisaks ka töökoht, kust teenin pensionile lisa. Nüüd selgub, et tänu sellele olen ma rikas, kellelt hakatakse maksuvabastust ära võtma. Miks riik mind niimoodi kohtleb?“

Ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu ebavõrdsele kohtlemisele, kus töövõimetuspension on maksustatav tulu, toetus aga maksuvaba.

Lõpetuseks tooksin siia tsitaadi ettevõtja Raivo Heina arvamusest Äripäevas: “Ettevõtjad otsustavad palgata kõrgepalgaliste asemel hulga madalapalgalisi töötajaid, nii on seaduslik viis makse kokku hoida. Pangad hakkavad maksma dividende aina suuremas osas välja, sest nii on maksukoormus kõige väiksem. Kasvule orienteeritus muutub mõnusaks tiksumiseks soojades pükstes. Kõrgepalgalised lõpetavad pingutamise, sest see ei ole soositud. Pihta saavad nii töötavad pensionärid kui ka mitmest kohast tasu saavad tavalised töötajad. Tunnihinna aluselt töötavad inimesed. Riigihaldus ise ka, sest kogu selle sodi-podi haldamiseks on vaja ju inimesi juurde.” Kui elu on keeruline, siis peab maksusüsteem olema lihtne.

  1. Loodan, et Kaja Kallas on järgmine peaminister ja seda varem kui uued valimised . Vastasel juhul riigi majandusvankrit enam kraavist välja ei punnita.

  2. Täiesti nõus väitega, et tänased valitsuse arhitektid ei saa päris hästi aru, mida nad teevad. Ma saan ju täitsa aru, et kõik “tasuta” asjad vajavad katet. Ja et raske on olla maksureformi tegemisel objektiivne, kui oled harjunud musta raha saama. Kuid kas tõesti 2100 eurot kuus on üldse see summa, millest alates võiks inimest nimetada jõukaks? Nõustun Merikesega, et see nali võiks saada ootamatu lõpu.

  3. Mina arvan, et see on suhtumise küsimus, kuidas maksusüsteemi võtta. Elan kümnendat aastat Norras, kus on astmeline tulumaks ja inimesed ennustavad oma sissetuleku tulevaseks aastaks ette. Samuti on seda võimalik kasvõi iga päev muuta. Inimesed teevadki seda ja saavad hakkama, miks peaksid eestlased kehvemad olema. Maksam ettevõtjana palka umbes 35-40 inimesele ja näen ka siin, et tulumaksu suhtumine on erinev, kui tegu on eestlase või kohalikuga. Eestlase suhtumine on tavaliselt selline, et ükskõik kui palju teenida, siis alati on vähe. Norrakas maksab makse suurima heameelega, et riik saaks neile rohkem pakkuda. Suhtumist tulumaksu näitab ka see, et eestlane arvab palgaks netosissetulekut, mitte brutosissetulekut. Isegi pangad hindavad Eestis inimese sissetulekuna netosissetulekut. Ühesõnaga, kui Eestis lepitakse kokku kuupalgaks 1000 eurot neto ja kui inimene maksudeklaratsiooni põhjal raha tagasi saab, siis peaks ta selle tööandjale tagasi maksma, kuna see raha on ju antud juhul tööandja kulu.
    Kirjutate oma blogis, et rohkem teenivaid inimesi karistatakse. Kas siis tulumaks on karistus?
    Minu kommentaar ei puuduta otseselt uut eesti maksusüsteemi, vaid üleüldist suhtumist tulumaksu.

    • Tere! ma ei ole sellega nõus, et meil on üleüldine suhtumine tulumaksu negatiivne. Ma arvan, et kui inimesed armastavad oma riiki ja tunnevad, et nad oma maksuraha eest ka head valitsemist vastu saavad, pole ka mingi probleem maksude tasumisel. Karistamise all mõtlen seda, et tegelikult kaob ära motivatsioon palku tõsta üle selle 1776 euro, sest siis on tööandja kulu liiga suur ja töötaja kokkuvõttes ei võida. Uus süsteem tekitab lihtsalt ebaõiglust. Näiteks siiani oli nii, et kui tööandjal on kaks töötajat, kellest üks on täiskohaga ja teine poole kohaga, siis loogiliselt sai täiskohaga töötaja 2x suuremat palka, nüüd aga saab poole kohaga kätte proportsionaalselt rohkem. Või ka töötavatelt pensionäridelt raha äravõtmine ei ole õiglane. Nii näiteks kirjutas mulle üks töötav pensionär: “palk, mida igakuiselt kätte saan on 1020€. Paar aastat tagasi liitus kuusissetulekule ka vanaduspension netos 476,55 €, sinna lisandub ka SEB panga II samba kogumispensionifondilt igakuiselt ( neto) 42,70 €. Kokku tuleb summa netos 1539,25 €.” Uue süsteemi kohaselt kaotab ta sissetulekus 68 eur, kuigi ei saa nende summade järgi kuidagi öelda, et tegemist on suure sisseutlekuga inimesega. Samas aga üle 2 korra rohkem palka saav minister kaotab ainult 36 eurot kuus. See ei tundu ju õiglane.

    • Tere. Ideaalset süsteemi ei olegi olemas, aga ma leian, et suund on õige. Ma arvan, et Eestis on üksikisikutulumaks liiga väike ja tööandja kulu liiga suur. Minu arvamus on, et palgatööga ei peagi rikkaks saama. Eestis on palkade erinevus väga suur ja ühetasemeline tulumaks ainult aitab sellele kaasa. Norras saab peaminister umbes kolmekordset keskmist palka, Eestis on vahe umbes viiekordne. Miks? Eelmises ettevõttes oli meil direktori ja koristaja palga vahe umbes kolmekordne ja mõlemad olid rahul. Eestis oleks see vahe pigem kümnekordne. Samatasemelise tulumaksuga saavad rikkamad rikkamaks ja vaesemad jäävad vasemaks. Lihtsustatult öeldes, kui palk tõuseb 10% viissada eurot teenival töötajal, siis samamoodi on 10% muutus ka viis tuhat teenival inimesel. Rikkamad inikesed võiksid ja peaksid aitama vähem teenivaid inimesi nö järgi, sest raha jagunemine ühtlasemalt aitab kaasa ka majanduse arengule.

  4. Olen töövõimetuspensionär ja saan miinimumpalka ja nüüd siis riik maksustab minu 260eurot, palju õnne talle!

    • Леа, если вы получаете минимальную зарплату , то у вас ничего не высчитают. Вы ее получите полностью. Вам нечего переживать. Люди которые получают до 1700 потеряют 40 евр. Эти деньги не очень большие для них , а вот кто получал до500 евр., тот выйграет 40 евр , а для этой категории людей эта сумма очень существенная! Я не согласна с Каллас!

    • Елена, я почему тот кто получает например 1700 на 2-х работах и какой нибудь бездарь популист из парламента, который имеет протирая штаны из бюджета и свои “халтуры” на стороне, получает например 8000 в месяц, тоже потеряет только 40 евро?? Получается, что получая 1700 в сумме, чел потеряет столько же сколько получающий 8000. Но 40 евро имеют более высокую стоимость, чем ниже доход, как вы же и написали. Получил 8000 – отдавай 200, а то как то не видно прогрессивности. Понятно, что политиканы сделали под себя любимых поправочки, и наверняка там был/будет пункт, по которому доходы политиков, даже не напряму а через всевозможные компенсации всё равно не пострадают. Правильно Каллас пишет, выплачивая 20% налога, все платили соразмерно заработанному – больше сделал больше вычитают, и это было честно (если о государстве вообще так можно сказать!). Теперь государство засучив рукава, пятернёй лезет в карман тем людям которые вкалывают, чтобы что то в своей жизни улучшить. Это проблема некомпетентных управленцев в парламенте (в т.ч. министерству экономики привет), а не проблемы работяг. Зачем прикрывать брешь и выходить за заболевшего напарника в смену, если ещё и потеряешь в деньгах? За спасибо??

  5. “See on ikka see Ida-Euroopa mentaliteet, millest me lihtsa ja selge maksusüsteemiga juba eemaldusime.”
    Lääne Euroopa, progresseeruv Ida Euroopa, lihtne maksusüsteem
    ja keeruline maksusüsteem
    Riik Üksikisiku tulumaks Riik Üksikisiku tulumaks
    Austria 21–50% Bulgaaria 10%
    Belgia 25–50% Eesti 20%
    Hispaania 0–42% Gruusia 12%
    Holland 0–52% Läti 25%
    Iirimaa 20–41% Rumeenia 16%
    Itaalia 23–43% Slovakkia 19%
    Kreeka 0–40% Tšehhi 15%
    Prantsusmaa 10–50% Ukraina 13%
    Rootsi 28,89%–59,09%  Venemaa 13%
    Saksamaa 15–45%
    Suurbritannia 0,20,40%
    Taani 38–63%

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad