Kõigepealt tänan Yana Toomi vastuse eest, mis on hulga sisulisem, kui siiani Jüri Rataselt saadud vastused.

Kuid siiski ei vasta ta esitatud kriitikale ja ammugi ei põrmusta kuidagi minu väiteid. Mina kirjutasin sellest, et kui elu on keeruline, siis peab maksusüsteem olema lihtne.

Aga püüan siis vastata esitatud väidetele. Yana Toom toob  väitele, et uus maksusüsteem sunnib inimesi riiki petma, vastuseks statistika ümbrikupalkadest, samas kui mina räägin sellest, et inimeste sissetulekute saamise olemus on muutunud. Rääkisin sellest, inimesed saavad sissetulekuid mitmelt poolt, see ei tähenda automaatselt, et nad saavad ümbrikupalka.

Aga hea küll, vaatame siis ümbrikupalku. Yana Toom väidab, et “Maksu-ja Tolliameti 2015.a andmete kohaselt tegi deklareerimata tööd Eestis alla 10% inimestest. Minu büroo tellimusel Saar Polli poolt tehtud uuringu tulemuste kohaselt ümbrikupalka sai jaanuaris 2016 Eestis 5,2% töötajatest.” See on ju kiitus eelmisele maksusüsteemile ja räägib pigem selle kasuks, et maksusüsteemi ei tohiks muuta, sest nii on inimestel ja ettevõtetel lihtne makse maksta. Küll aga ei räägi 2015. aasta ega 2016. aasta statistika midagi uuest aastast kehtima hakkavast tulumaksuseadusest.

Eesti Kaubanduskoja juht Mait Palts tõdes just hiljuti, et valitsuse maksumuudatused hakkavad süvendama ümbrikupalkade maksmist. Palts ütles, et inimesed ja ettevõtjad  saavad asjast niimoodi aru, et maksusüsteem läheb uuest aastast keerulisemaks ja seetõttu on neil tekkinud ka hirm, et maksuasju tuleb hakata rohkem arvestama, meeles pidama ja kalkuleerima, kuidas on kasulikum. ”See on selgelt üks probleem, mida praegu turul nähakse. Süsteem läheb keerukamaks ja see ei motiveeri kedagi ausamalt käituma ja neid riske võtma,” rääkis ta.

Temaga oli nõus ka maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja Rivo Reitmann, kes rõhutas, et ausalt maksude tasumisel on väga oluline komponent see, kui keeruline või lihtne on meie maksusüsteem. “Kui see läheb keerulisemaks, võib ka ümbrikupalga osakaal suureneda,” ei välistanud ta. See tähendab, et inimene saab osa palka ametlikult ja siis, et mitte minna üle barjääri, kus palgakulu suureneb nii, et inimene läheb kõrgema maksumäära alla, makstakse osa inimesele mitteametlikult.

Juba levivad jutud ka sellest, kuidas raamatupidajad teevad firmadele avaldusblankette, kus on klauslina sisse toodud ka punkt, et raamatupidaja ei vastuta selle eest, kui inimene oma tulusid õigesti ei prognoosi, et mitte ise pärast süüdistuste laviini alla jääda. Ja inimesed kirjutavad sellele alla, sest neil pole muud võimalust. Kas usaldamatuse suurendamine inimeste vahel suurendab ühiskonna sidusust?

Yana Toom väidab, et see, et inimestel on mitu sissetuleku allikat, ei vasta tõele. Ta viitab vastuses ainult sellele, et meie riigis töötab enam kui ühel töökohal vaid 5% inimestest. Mina ei räägi näidete varal ju ainult mitmel kohal töötamisest (kuigi, kui soovite, siis Eurostati statistika kohaselt on Eesti üks neid riike, kus mitme töökohaga inimeste arvu kasv on üks kiiremaid), vaid sellest, et inimesed töötavad paindlikult, saavad oma tulu erinevatest allikatest. Näiteks saavad pensioni ja töötavad lisaks. Või saavad põhipalka ja lisaks erinevatest tööotsadest honorari. Või saavad põhipalka ja üüritulu. Või saavad põhipalka ja aastalõpupreemiat. Või saavad põhipalka ja boonust heade töötulemuste eest. Või saavad põhipalka ja dividende mingist ettevõtmisest.

Yana Toom väidab, et praeguse tulumaksusüsteemi kohaselt ei maksa rohkem teeniv inimene palgast suuremat osa maksudeks. Lihtne arvutus ütleb, et maksab ju küll.

Kui koalitsiooni esindajad rõhutasid eelmise nädala „Foorumis“, et uue süsteemi keskmes on inimeste võrdsus, siis konkreetsed arvutuskäigud tõestavad vastupidist. Selgitan, miks.

Kui tõsta Jüri Ratase definitsiooni järgi tavalise „tööinimese“ töötasu näiteks 100 eurot kuus, siis ta hakkab uue maksureformiga saama igakuiselt raha netos vähem kätte kui tõsta 100 eurot palka neil kes teenivad üle 2100 euro kuus.

Arvutuskäik:

1360 eurosest brutopalgast saab inimene uue maksusüsteemi alusel kätte umbes 1170 eurot. Oletame, et tööandja tõstab tema töötasu 100 eurot kuus, see tähendab, et uus bruto töötasu on 1460 eurot ja kätte saab umbes 1239 eurot, mis tähendab siis 68,89 euro võrra suuremat netopalka.

Kui inimese palk on aga 2100 eurot, saab ta uuest aastast kätte 1680 eurot. Kui siis tööandja tõstab inimese töötasu 100 eurot, on uus brutopalk on 2200 eurot ja kätte saab ta iga kuu 1760 eurot. See on 80 eurot rohkem. (Kasutatud on maksukalkulaatorit, brutopalgast pole maha arvestatud kogumispensionit ja töötusmaksu). Kuidas saab väita, et need 100 eurot on hästiteenivale inimesele väärtuslikum kui keskklassile ja see on õiglane?

Jällegi illusteerimaks siia juurde näide päriselust, mida Delfi refereeris, kus töötav pensionär kaotab oma igakuisest sissetulekust peaaegu 80 eurot. Ja see ei ole see müstiline 36 eurot kuus, millest Ratas, Ossinovski ja ka Yana Toom räägivad. Kui me tahame, et inimesed oleksid kaua tegusad, kui tahame võimaldada paindlikke töövorme, mis tänapäeva eluga rohkem kokku lähevad, siis peaks maksusüsteem seda pigem soosima, mitte pärssima.

Yana Toom rääkis inimestest, kes töötavad mitmel töökohal. Mina rääkisin, et tänu uutele töövormidele töötavad inimesed paindlikult ja mitte enam ühe pika töölepinguga ühe tööandja juures. Töölepinguid kujundavate suundumuste hulka kuuluvad veel osalise tööajaga töö (mis samuti Eurostati statistika kohaselt pidevalt suurenenud) ja jagamismajanduse pakutavad töökohad. Vabakutseliste arv suureneb tempos, mis on võrreldav juhutöödel põhineva majanduse kasvuga. Eurofoundi uuringus tehti kindlaks järgmised ebatüüpilised tööhõivevormid, mille tähtsus üha suureneb: töötaja jagamine, töökoha jagamine, ajutine juhtimine, juhutöö, IKT-põhine kaugtöö, vautšeripõhine töö, portfellipõhine töö, rahvatöö, koostööpõhine töö.

Ma ei propageeri kuidagi maksudega bluffimist, seda ei ole vaja mulle omistada. Vastupidi olen kogu aeg olnud seda meelt, et inimestele tuleb maksude maksmine teha võimalikult lihtsaks, mis tähendab seda, et inimesel ja ettevõttel ei tule isegi pähe maksude pärast vangerdusi teha. Aga mulle saadavad inimesed selliseid kirju, sellist nõu antakse inimestele. See on tegelikkus. Koalitsioonipoliitikuna ma pigem ei alavääristaks inimeste muresid nii nagu Yana Toom seda oma vastuses teeb, vaid püüaks neid kuulda võtta ja leida lahendusi.

Öelda, et maksusüsteemi selgitamine on ettevõtjate ülesanne, on lihtsalt küüniline. Alati kui sa teed midagi, ei tee sa midagi muud. Kui ettevõtja peab oma aja raiskama selle peale, et lahti seletada uut bürokraatiat, siis ei tegele ta uute plaanide arendamise või uute klientide võitmisega. Üks näide siia illustreerimiseks juurde:

Kirjutab mulle üks personalitöötaja: “Me informeerisime oma töötajaid ja saatsime neile põhjaliku teavituse teemal, mis toimuma hakkab ja kuidas tuleks käituda – kõik näited puha juures ja nii puust ette ja punaseks kui võimalik. Tegime valmis ka avalduse põhja, et töötajad saaksid vaid vajaliku tulumaksuvabastuse määra lünka kirjutada ja meile tagasi saata. Täna sain ühe avalduse, kus jällegi oli tulumaksuvabastuseks märgitud ca 70 eurot suurem summa, kui töötasu võimaldaks. Kui saatsin töötajale tagasi palgakalkulaatorist Print Screen, kus tema võimalik maksimaalne tulumaksuvaba summa oli välja arvestatud, siis sain vastuseks, et ta vaatab üle, aga et ta lähtus teadlikult riigi tekitatud olukorrast, kus riik pakub 12 kuuks nö intressita laenu.“

Lisaks viitab Yana Toom halvustavalt maailma ja Euroopa trendidele, kui millelegi, mis Eestit sugugi ei puuduta. Siin tulebki jälle välja Reformierakonna ja Keskerakonna suur erinevus: meie vaatame tulevikku ning meie võtame arvesse seda, et Eesti on väike avatud majandusega riik, kes sõltub väga palju sellest, mis ümberringi ja muus maailmas toimub. On tark kasutada ära juba mujal toimunut selleks, et valmistuda ka meil nendeks muutusteks, mitte arvata, et see meid ei puuduta.  Ja meie soovime, et töötajatel oleks parem tulevik ja suurem palk, mitte ei tee samme, et palgatõusu takistada.

Uue tulumaksusüsteemi kehtima hakkamisel tunduvat täide minevat Jan Uuspõllu ütlus, et Eestis võid küll tööl käia, aga raha peab sul endal olema.