Selle aasta sünnipäeva lugu pean alustama reedest 17. juunist. Nimelt pidime sel päeval sõitma Brüsselist Tallinnasse läbi Helsingi. Aga nädal enne sõitu selgus, et Stenil on koolis kevadpidu ja mõtlesin, et oleks kahju, kui ta sellest ilma jääb. Lennuk pidi minema 11.40, pidu aga algas juba 8.30, seega leidsin, et saame küll nii korraldada, et jõuame. Ainult, et kuna koolis on väga kõva turvakontroll, siis suurte kohvritega meid kooli poleks lastud. Seetõttu leppisin kokku tuttavatega, kes elavad kooli lähedal, et jätame kohvrid sinna. Kui jätta kõrvale see, et suurte ummikute tõttu hilinesime tibakene peole, siis kõik sujus. Ka lennujaama jõudsime õigeaegselt ja ka lennuk tundus olevat õigel ajal. Pagasi äraandmisel arvas Sten, et anname tema Ämblikmehe kohvri ka seekord ära, sest tal on seal ainult riided. Olgu, ongi vähem vedada.
Lennuk läkski täpselt õigel ajal välja ja jõudsin mõelda, et täna vist tõesti kõik laabub (meil nimelt on lennukitega viimasel ajal olnud üksjagu jamasid). Kuniks hakkas rääkima lennuki kapten, kes teatas, et meie lennukis ei ole ühtegi kohvrit, sest Brüsseli lennujaama pagasiteenindajad olid otsustanud hakata streikima. Me ei tea, kas nad streigivad päeva või terve nädala, seetõttu ei tea me, millal te oma kohvreid näete. No tõesti, aitäh! Aga mis seal ikka. On nagu on. Vähemalt jõudsime ise.
Sünnipäeva hommiku alustuseks sain telefonikõne lilleärist teatega, et mulle on lilled saadetud. Hetke pärast olidki nad ukse taga ilusa buketiga, mille oli saatnud hea sõber Šveitsist. Aitäh!
Telefon andis muudkui märku õnnesoovide saamisest. Püüdsin kõigele vastata, aga mingi hetk enam ei jõudnud, sest pidin hakkama tegelema sünnipäeva peoks riiete laenamise ja muu korraldusliku poolega. Õnneks on mul suurepärased sõbrad ja pere, kes häda korral aitavad.
Lõuna paiku võttis vend mu peale, et haarata emale lilled ja liikuda edasi suvemaja poole, kuhu pidi tulema TV3-st Anna-Maria Veidemann-Makko tegema sünnipäeva intervjuud. Kui nad suures vihmas laekusid, siis sellise tordiga. See pidavat kujutama Kaja, kes tõuseb merelainetest Kaldale. Tordiga oli tõeliselt vaeva nähtud – väidetavalt oli seda tehtud 11 tundi. Sellel oli mitu korrust, peal suhkrust tehtud merelained ja all küpsisepurust tehtud liiv. Intervjuu oli lõbus ja peaks eetrisse minema kolmapäeval.
Ja juba oligi aeg minna õhtu oodatuima osa juurde – õhtusöök sõpradega maalilise vaatega MerMeri kodurestoranis. Söögid-joogid oli suurepärased, naerda sai kõvasti, vestelda ka. Vaatasin enda ümber ja mõtlesin, et selline peabki üks õige sünnipäev olema – oled keset sõpru ja peret, kes tunnevad end hästi. Selle tundega saan purjetada jälle aasta aega.
Kuna unustasin külalistele öelda, et ärge lilli tooge, sest pean esmaspäeval lendama tööasjus Mehhikosse, siis toodi palju lilli, mille õnneks sain kõik emale edasi anda, et need rõõmustavad nüüd vanemate kodu. Ja loomulikult sain ka kingitusi, mis on samuti tore.
Lõpetuseks tahan öelda, et inimesed – tähistagem oma sünnipäevi! On küll organiseerimist ja vaeva, aga see kõik tasub end kuhjaga ära positiivsete emotsioonidega, mis tagasi saad. Ma tänan kõiki, kes erinevate elektrooniliste vahendite kaudu õnnitlusi saatsid ja vabandan, et kõigile isiklikult ei ole jõudnud vastata.
Ps. pühapäeval sain telefonikõne lennujaamast, et meie kohvrid on jõudnud! Positiivne üllatus, et ei läinudki nädalat :).