Toitumistavadest

apr. 27, 2016, autor Kaja

Kui eestlane tuleb välismaal elavale sõbrale külla, siis tavaliselt ei tule ta ilma kingituseta. Nii juhtub ikka, et kui keegi endale Eestist külalist ootab, kuuleb ta küsimust, mida külakostiks tuua. Tavaliselt kõlab vastuseks: «Palun too musta leiba!» Iga välismaal elanud eestlane ilmselt teab tunnet, kui tuuakse seda päris õiget Eesti leiba – saab avada leivakoti ja hingata sisse ehtsa musta leiva lõhna. Loomulikult on ka välismaal slaavi poed ja skandinaavia poed, kus pakutakse rukkileiba, aga päris sellist kodust, millega harjunud oled, saab ainult Eestis.

Päris samu asju välismaa poodidest ei leia, aga püüame säilitada samasuguseid toitumisharjumusi, nagu olid kodus. Lapsed on toidu osas tavaliselt suuremad konservatiivid kui vanemad, seega peab toit maitsema harjumuspäraselt. Niisiis on teave selle kohta, milline on meie hapukoorele kõige sarnasem koor või kust saab enam-vähem õigeid kaerahelbeid, lausa kulla hinnaga.

Tänapäeva inimeste suure liikuvuse tõttu on mitmel pool toimunud kohaliku toidukultuuri ja harjumuspärase toidu ühildumine. Liigub huvitavaid lugusid selle kohta, kuidas mõningad road, mida me arvame olevat teatud köögi lahutamatu osa, on sinna ilmunud hoopis sissetulijate ja kohaliku toidu segamisel. Üha kuulsama näitena võib ehk tuua India köögi klassika hulka arvatud roa kana tikka masala, mille vürtsid tundusid Indiat koloniseerinud brittidele liiga teravad, nii et nende mahendamiseks hakati söögile lisama jogurtit. Sellisena sai roog populaarseks nii Indias kui ka mujal maailmas. Ka itaallaste kuulus lasanje pole algupäraselt Itaalia, vaid hoopis Kreeka toit. Kohalike söögitavade segunemine kodust kaasa võetud retseptidega käib tasapisi. Kui ikka pidevalt ei leia poest õiget kapsast, siis teed ühepajatoitu kapsa asemel sellega, mida siin palju on, näiteks roheliste ubadega.

Eesti vanarahvas olla öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele. Meie peres on hommikune korralik toit alati väga tähtis olnud, pigem pole me suured õhtused sööjad. Siin kultuuriruumis on aga vastupidi, hommikusööki ei peeta väga oluliseks ja suurem söömine läheb lahti alles õhtul. Ometi on prantslastel sarnane ütlus: «Il faut manger comme un roi le matin, comme un prince le midi, comme un pauvre le soir» (hommikul peaks sööma nagu kuningas, lõunal nagu prints ning õhtul nagu vaene) … millest nad ilmselgelt ei juhindu. Ehk on põhjuseks tõsiasi, et prantslased ei taha üksinda süüa ja seetõttu naudivad pigem söögikordi, kus ei pea kiirustama, ent hommikusöök nende hulka ilmselgelt ei kuulu. Võib-olla toimub pikaajalise eemaloleku tõttu ka siin tavade lähenemine ja peagi on meiegi põhiline rõhuasetus hoopis õhtusel söömisel.

Selle kohta, kas tervislikum on süüa hommikul rohkem ja õhtul vähem või vastupidi, on lõppude lõpuks igaühel oma arvamus ja teooria, kuid mulle tundub, et üldiselt pööravad Eestis emad oma laste toitumisele palju rohkem tähelepanu kui siin. Eestlased püüavad lapsi eemal hoida nii liigsest suhkrust kui ka keemilistest lisanditest. Eesti toit on üldiselt väga puhas. Tihti teame, kes ja kuskohas on selle kasvatanud. Meie metsad on puhtad ja oleme harjunud korjama ise seeni ja marju, lisaks oskame neid esivanemate kombel säilitada.

Kui räägin siinsetele kolleegidele, et käisin metsas seenel, ei jõua nad ära imestada, et kuidas me küll teame, missugused seened kõlbavad süüa. Aga ka tavalises poes saada olevad toiduained on meil sageli puhtamad kui Belgias. Näiteks oli mul siin alguses tükk tegemist, et leida hakkliha, millele poleks lisatud ühtegi säilitusainet. Poes ma niisugust hakkliha ei näinudki, kuid kord nädalas võib turult seda siiski leida. Positiivse külje pealt pean tõdema, et tänu sellele paranes tunduvalt mu söögitegemisoskus, sest lihtsad hakklihatoidud ei tulnud enam kõne alla.

Kui oleme pikalt Eestist ära olnud, lähen koju jõudes mõnuga poodi ja imetlen pikalt piimatoodete lette. Milline valik kohukesi, jogurteid, kohupiimakreeme, kodujuuste ja muidugi mõista hapukoort! Poleks arvanud, et kodumaised maitsed on need, millest hakkame eemal olles puudust tundma.

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 26. märtsil 2016.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad