Augustis teatas Maailmapank, et toiduainete hinnad maailmaturul on jõudmas kõigi aegade rekorditeni, tõustes juulis võrreldes eelmise aasta juuliga 33 %. See on väga karm hinnatõus. Paraku oleme ka meie üks pisike osa maailmamajandusest, seega ei lähe hinnatõus meist mööda. Seega on toiduainete hinnatõusust kujunemas järjest tõsisem probleem.
Millest hinnatõus on põhjustatud?
Toiduainete turg toimib nagu iga teine turg, seetõttu tekivad hinnatõusud peamiselt sellest, et nõudlus ületab pakkumise. Osaliselt on toiduainete tootmist seganud halb ilm, mõnes riigis ulatuslik saagi ebaõnnestumine ja muud ebasoodsad faktorid nagu näiteks Jaapani tuumakatastroof, mille tagajärjel ei juletud enam osta Jaapani kala ja seal toodetud riisi. Samuti mõjutasid toiduainete hindu poliitilised rahutused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kus segaduste tekkides kadus tootjatel kindlus tuleviku suhtes ja seetõttu toodeti vähem.
Üheks oluliseks sisendiks on kütus, seega mõjutab toiduainete tootmist otseselt kütuste ja energia kättesaadavus ja hind. Kui see tõuseb, siis paratamatult tõusevad ka lõpptoote hinnad. Kuid näiteks vilja puhul on veel üks täiendav põhjus – nimelt, maailmas on suurenenud biokütuste tootmine ja kuna need konkureerivad kütustega, on nende hind on seotud otseselt kütuse maailmaturu hinnaga, mitte vilja kokkuostu või müügi hinnaga. See aga ajab üles ka vilja ning õliviljade hinda üldiselt, kuigi kütusteks kasutatava vilja kogus kogumis ei ole suur.
Tavapärase turuloogika kohaselt, kui tekib suurem nõudlus, siis suureneb ka pakkumine, mis olukord reeglina normaliseerib, kuid nagu me kõik teame, vajavad saadused aega kasvamiseks ning ületootmist saab näha alles mõne aja pärast. Food outlooki raporti kohaselt on peaaegu kõikides toiduainete sektorites pakkumine suurenenud. Kuid hoogustunud on ka tarbimine. Erandiks on vaid Euroopa piirkond, kus subsiidiumite toel toimub toiduainete pidev ületootmine. Väidetavalt toodeti Euroopas toiduaineid eelmisel perioodil 30 % rohkem, kui tegelik nõudlus. Kuivõrd tegemist on üldjuhul kiiresti rikneva kaubaga, siis söödetakse inimestele ettenähtud toitu loomadele, seda lihtsalt hävitatakse, samas on puudustkannatavad inimesed. Seetõttu peaks Euroopa Liit väga põhjalikult ikkagi üle vaatama põllumajandusele makstavate toetuste süsteemi. Ma ei hakka praegu rääkima ebaõiglusest, mis valitseb nn vanade ja uute liikmesriikide põllumeeste vahel, ütleksin vaid üldiselt – kui toiduainete hinnad on jõudnud sellisele tasemele, et turg iseenesest toimib, siis tuleks toetused üldse ära kaotada. Meie põllumehed on esinenud seisukohtadega, et nemad oleksid võimelised konkureerima ja oma tooteid pakkuma ka ilma toetusteta, loomulikult tingimusel, et ka teistele peale ei maksta. Vastasel juhul ei ole nende toodete hinnad konkurentsivõimelised. Aga see ei ole sugugi lihtne ega kindlasti mitte kiire protsess.
Kuivõrd kõrgete toiduainete hindadega maadlevad kõik riigid, siis on maailmast tuua erinevaid võtteid, kuidas hindu on püütud ohjeldada. Venezuela juht (ja tuntud populist) Hugo Chavez näiteks hakkas hinnatõusude pidurdamiseks natsionaliseerima toiduainete importijaid (Venezuela on toiduainete osas netoimportija) ja farme ning seadma hindadele piire. Kuivõrd tootmine ei tasunud enam ära, siis tekkis defitsiit, mis on meilegi tuttav nõukogude ajast. Inflatsiooni takistamiseks devalveeris ta boliivari (tänaseks juba teistkordselt), kuid ka sellest ei olnud abi ning käesolevaks ajaks on Venezuela ikkagi olukorras, kus toiduainete hinnad endiselt tõusevad (osadel toiduainetel on tõusnud isegi juba 48%). Pikaajaliselt hinnapiiride kehtestamine lihtsalt ei toimi. Mõnel pool on mindud ekspordikvootide kehtestamise teed, kus toiduainete eksporti piiratakse ja püütakse sunniga hoida toiduaineid vaid siseriiklikuks müügiks. On alandatud ka toiduainete käibemaksu määra, aga ka see ei ole toonud kaasa soovitud tulemust hindade alanemise näol, vaid pigem jätavad vahendajad vahe endale.
Kas hinnatõusust võiks leida ka midagi positiivset?
Öeldakse, et iga probleem on teisest küljest võimalus. Kui toiduainete hinnatõusu selle külje pealt vaadata, siis võiks see anda tõuke meie põllumajanduse arenguks. Meil on maad, mida harida ja põllukultuure, piima ja liha, millega maailmaturul konkureerida. Ja meil on ka teadmine, kuidas loomi kasvatada ja maad harida. See aga võiks elavdada maapiirkondade elu. Positiivseid näiteid võimaluste leidmisest ei maksa kaugelt otsida. Näiteks sai Tere Põlva tootmisüksus suve alguses Halal-sertifikaadi, mis võimaldab tal oma toodete eksportimist islamimaadesse. Mahud on küll ilmselt väikesed, aga algus on tehtud ja eeskuju ka antud.
Lohutusena võib kõlada seegi, et tõenäoliselt nälg meid siinmail siiski ähvardama ei hakka. Sel samal eeltoodud põhjusel, et meil on maad, mis vilja kannab ja meil on oskused, kuidas toitu toota. Oma kartulit, porgandit ja sibulat on ikka kasvatatud ja sellega talved üle elatud ka siis, kui toiduaineid poelettidel sootuks puudusid. Loodame siiski, et need ajad kunagi ei naase ja põllukultuuride kasvatamise ja loomade pidamisega saavad tegeleda need, kes soovivad ja seda ei ajenda väline sund.
Kas midagi saab teha hinnatõusude ohjeldamiseks?
Kindlasti tuleks suurendada konkurentsi. Kui suhkru maaletoojaid on üks või kaks, siis nemad dikteerivad ka hinna ja sellest ümber saada on keeruline. Kui pakkujaid on rohkem, toimib hinnakonkurents paremini.
Euroopa tasandil tuleks jätkata võitlust põllumajandustoetuste ühtlustamise või ärakaotamise eest. Kui turg toimib ka ilma toetusteta, siis pealemaksmine ei peaks enam olema vajalik. Aga see on pikk ja vaevarikas protsess, mis lühiajaliselt positiivseid tulemeid ei anna.
Ka inimesed ise saavad üht-teist ära teha. Näiteks võiks püüda vähendada vahendajate hulka toiduaine tootja ja lõpptarbija vahel. Põllumehed kurdavad, et neid küll süüdistatakse hinnatõusus, ometi saavad nad kätte vaid pisikese osa lõpptoote hinnast. Kui aga toote tarbija saab osta toodet otse tootjalt, siis jäävad vahendajate juurdehindlused ära ja toode on odavam. Tean üht head näidet Tallinna lähistelt, kus samas piirkonnas oli piimatoodete tootja, kuid pood pakkus müügiks vaid suurtootjate tooteid. Elanikud nõudsid, et poepidaja võtaks kohaliku tootja tooteid otsemüüki ja järjekindla tegevuse tagajärjel nad selle lõpuks ka saavutasid. Võitis tootja, müües otse poodi ning võitsid tarbijad ostes odavama hinnaga tooteid, mille päritolu oli selge ja kodune.
Kahjuks toiduainete maailmaturu hindade langustrendi ei ole lähitulevikus näha, seetõttu jääb see probleemiks, millega rinda pista, veel pikaks ajaks. Seetõttu on oluline aidata puudustkannatavaid isikuid, keda hinnatõus kõige valusamalt lööb. Lisaks riigile, on see ka iga üksiku ühiskonna liikme kohustus, kel läheb paremini kui teistel. Seetõttu osalegem aktiivselt ka sellistes algatustes nagu „Toidupank“ ja heategevuslikud liikumised, mis abivajajaid aitavad. Teiste aitamine toob alati kuhjaga rõõmu ja heaolutunnet tagasi.
Globaalselt vaadates on lisaks nimetatule toiduainete hinnatõusu taga veel asjaolu, et maakera elanike arv on kasvanud juba mõnda aega kiiremini kui põllumajanduslik tootmine. Tootmist vist väga ei annagi enam kasvatada, sest väga palju ei ole enam maad mida saaks põllu alla panna ning olemasolevatest põldudest õnnestub pigem vähem kui rohkem välja pigistada.
Viiekümnendatel alanud “Rohelise revolutsiooni” tõttu saavutatud toiduainete suurem tootmine on tänaseks suurema elanike arvu poolt “kompenseeritud”.
Nii, et vastavalt loodusseadustele peaks toiduainete hind tõusma nii kõrgele, et hakkab takistama populatsiooni kasvu ja kriiside korral kahandama populatsiooni vastavaks toiduainete tootmisvõimsusele. Näiteks kui elanike arvu kasvu läbi saavutab meie tarbitava toidu hulk täpselt maakera tootmisvõimsuse ehk varusid ei suuda me enam luua, siis tähendab 1% saagi ikaldumine umbes 70M inimese näljasurma.
See kõlab küll karmilt, aga samas on näljasurm olnud täiesti normaalne surma põhjus kogu inimkonna 200 000 aastase ajaloo jooksul ja on seda ka täna suures osas Aafrikas ja Aasias.
Ressursside raiskamine. Meeldiks näha riikidevahelist koostööd elamiskõlblike planeetide koloniseerimiseks, kahjuks kipub õhuke tsiviliseerituse kiht kiirelt kaduma, kui primaarsed vajadused rahuldamata.
Ka mina mõtlesin loogiliselt, et rahvaarv kasvanud ja seetõttu puudus ja hinnatõus. Minu üllatuseks näitasid Food Outlooki raportid ületootmist peaaegu kõikides toiduainete kategooriates. Seega maailmas toodeti rohkem, kui ära tarbiti. Kuigi jah teada on see, et Aafrikas on näljahäda, kuigi mujal ületootmine. Seega küsimus selles, miks need kaks poolt kokku ei saa. Jällegi turuloogikast lähtuvalt taandub see ilmselt sellele, et ei olda võimelised toiduainete eest küsitavat hinda, mis kataks ka transpordikulud jms, katma.
Tere
aga leht kirjutab et Eestis on masu või siis reformi jne majanduspoliitika tapnud viimastel aastatel ca 35 000 inimest. See on siiski, kui see tõele vastab, päris karm hind. Aga kuna teie kuulute sinna esimesse Eestisse siis mida esindab reform, siis vaevalt teil on mõtet sotsiaalprobleemidega jne tegelda. Satute veel partei viha alla kui ‘pööblile’ kes ‘peost suhu elab’ liiga palju tähelepanu pöörate. Internetikommentaarides on lugeda et kellel tuba külm, kellel pole talveriideid või süüa. Loomulikult nagu ütles üks minu tuttav, eestis ei ole vaja elada ja piirid on meil lahti. Vingujad ja rahulolematud kadugu kus kurat. Endal pole sellega probleemi, ja mulle üldse ei meeldi Põhjamaa kliima ega ka põhjamaa inimese natuur, aga räägin siin üldiselt. Piinlik on kui peab nt soomes kuulma kommentaare aga teil Eestis söövat lapsed puulehti. Eesti sugusele väiksele riigile peab olema iga inimene oluline, hoolimata tema nö elujärjest. Eestis ei ole niipalju inimressursse et väga palju valikuvõimalusi oleks. elanikkonna vananemine ja negatiivne iive, samuti väljaränne hakkavad Eestit üha rohkem laastama juba lähitulevikus.
Hinnad hindadeks, aga oluline on ka see, mida nimelt mulle ka selle kallima hinna eest sisse söödetakse. Kaja üllatuks senisest rohkemgi, kui näeks oma silmaga, KUIDAS tänapäeval meie igapäevast toitu toodetakse.
Monsanto on oma GMO-ga tekitanud olukorra, kus farmereid kotitakse igal sammul, neid ähvardatakse kohtuga, vintsutatakse mööda kohtuid ja nad lihtsalt on sunnitud seda GMO jama tootma. Naiivsed oleme arvates et suurkorporatsioonide survele vastu saaksime. Meid võib päästa ainult asukoht ja väiksus, mistõttu neil lihtsalt on ükskõik, mida me siin kohapeal toodame.
Lihatootja toidab põlist rohusööjat viljaga, süstib karjale hormoone ja antibiootikume, kalatootja toidab oma kasvanduses kala jumal teab millega ning on GMO tehnoloogiast vaimustuses, sest tema forell kasvab nüüd poole kiiremini.
Siin pole küsimus enam selles, et kas mul on õigus teada, mida ma söön ja kuidas minu toit minuni jõuab. Tarbija tegelikud valikuvõimalused kaovad sama tendentsi jätkudes tulevikus üldse ära. Euroopa punnis vastu, mis jõudis, aga nüüd istume ikka üha sügavamalt selle GM teravilja sees. Juba praegu on toodetavast maisist, sojast 80-90% GM vili. Trendi tugevusest saab aimu, kui lugeda poes, millest meil müüdavad toiduõlid tehtud on. Ja meie räägime siin, et Haigekassa ei suuda enam kõike kinni maksta…
Keegi ei imesta, et bensiinikütust tarbiv auto diisliga ei sõida, millegipärast imestatakse, et toidulaadset toitu sööv inimene pidevalt tervisega hädas on.
Pretty section of content. I just stumbled upon your site and in accession capital to assert that I get actually enjoyed account your blog posts.
Any way I will be subscribing to your feeds and even I achievement you access consistently fast.
Thanks for sharing your thoughts. I truly appreciate your efforts and
I am waiting for your further post thank you once again.