Foto: ekraanitõmmis, https://www.ysoserious.xyz/social-media/25-shocking-images-illustrate-sad-reality-everyday-life/

Ilmselt on kõik kuulnud ja ehk isegi välismaal uhkusega nentinud, et lisaks meie tugevale digikuvandile on Eesti maailmas kuulus selle poolest, et meil on ilusad naised.

Pidevalt Kesk-Euroopa ja Eesti vahel pendeldades olen hakanud mõtlema sellele, et kas me ehk välimust liiga üle ei tähtsusta?

Suvel Eestis olles ja erinevates Eestimaa paikades ringi sõites märkad, et noored ilusad kahekümnendates naised on end lisaks ehtinud veel kuntsripsmete ja -küüntega. Miks? Te olete ju niigi ilusad! Euroopas käies sellist pilti ei kohta. Ma tõtt-öelda ei mäletagi, et millal kohtasin kedagi, kellel olid tavalisel argipäeval kunstripsmed. Naised kasutavad mujal ka keskmiselt vähem meiki kui meil. Millest see tuleb?

Panen tähele, et ka ma ise käitun välimuse osas erinevalt Eestis ja Belgias. Belgias ma nädalavahetusel kunagi meiki ei kasuta ja ma tunnen end oma loomulikus olekus hästi, samas kui Eestis olles ei kujuta ma ette, et läheksin üle hoovi poodi ilma meigita. Miks?

Aastaid tagasi kohtasin Eestis üht kuulsa ärimehe naist, kes oli äärmiselt kaunis. Tema ilule lisasid hoogu veel kallid disainerrõivad ja ehted. Hiljaaegu nägin seda naist uuesti. Ta ei olnud enam noor, välimus hakkas närtsima, kuigi ta oli püüdnud seda erinevate vahenditega turgutada, aga millegipärast ei olnud ta enam ilus. Molière on öelnud, et ilus pale on kergestipurunev ehe. Ometi olen kohanud märksa vanemaid naisi, kes on kortsulised, aga endiselt ilusad. Nende sisemine ilu kiirgab välja.

Kunagi mõtlesin, et see sisemise ilu jutt on lihtsalt välimusega mitte-nii-õnnistatud inimeste lohutus, aga nüüd olen sellest hakanud aru saama. Kreeka luuletaja Sappho on öelnud, et kõik ilus on hea ja kes on hea, muutub varsti ilusaks. Talle sekundeeris Platon, kes ütles, et mis on hea, see on ilus. Headus paistab inimestest välja ja see hakkab eriti hästi paistma just siis, kui välimine ilu pole primaarne. Noored inimesed on kõik võrdselt kenad.

Tekib küsimus, kas meie välisele ilule keskendumine ehk sisemise ilu arvelt ei toimu? Selge on see, et alati kui sa teed midagi, ei saa sa teha midagi muud (naised küll pidid saama teha mitut asja korraga, aga ilmselt siiski mitte suurtes mastaapides). Kui sa keskendud oma välimise ilu tuunimise peale, siis samal ajal sa reeglina ei saa ennast harida ega lugeda ega maailma avastada ega teisi aidata. Kui kogu aeg läheb välisele, siis välise hääbumisel ei jää järgi ka sisemist ilu.

Olen vahel mõelnud, et kas inimesed, kellele kogu aeg öeldakse, et nad on ilusad, hakkavadki ennast läbi ilu defineerima? Et sa oledki “ilus tüdruk” või “kõige ilusam tüdruk”. Aga mis saab siis, kui peeglike seina peal ühel päeval ütleb, et seitsme maa ja mere taga on keegi, kes on veel ilusam? Ja mis siis saab, kui sa oled end läbi ilu defineerinud ja ühel päeval ilu enam ei ole, sest see oli kõigest kest? Kes sa siis oled? Kas see ei või tuua kaasa depressiooni?

Ja miks on siis ikkagi nii, et Euroopas välimusele nii palju rõhku ei panda? Ega need naised ei ole ju hoolitsemata ega koledad, ammugi mitte vähem naiselikud. Lugesin kunagi, et mida “matšom” kultuur, seda rohkem rõhuvad naised oma välimusele, sest tundub justkui oleks välimus nende ainuke väärtus ja tugevaim relv selles kultuuris toimetulemiseks. Kui liikuda Lääne-Euroopast ida poole ja jälgida naiste välimuse muutust, võib selle põhjal teha ühiskonna matšolikkuse kohta omad järeldused. See ei tähenda aga mitte seda, et naised oleksid läänelikus kultuuriruumis kuidagi vähem naiselikumad, kuid nad tunduvad olevat aktsepteeritud ka sellistena nagu nad on. Ilma tuunimata.

National Geographic kirjutas aga ühest teisest huvitavast uuringust, mis näitas, kuidas liigne fokuseerimine välimusele muudab naised vaiksemaks või sootuks tummaks. Kui sa alateadlikult tunned end objektina, siis ei kipu sa oma arvamust avaldama. Samuti viib oma välimuse pärast muretsemine mõtted sisult eemale ja ennast väljendada on keerulisem. Kas peaks siit ehk otsima põhjust, miks Eestis on naissoost arvamusliidreid vähem kui mehi? Kui me ei keskenduks nii väga välimusele, siis kas oleks võimalik, et aastate pärast teatakse Eestit maailmas selle järgi, et meil on siin eelkõige targad ja head ning mitte lihtsalt ”ilusad” inimesed?

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 3. septembril 2016