Ilmselt nii mõnigi minu vanem kolleeg soovitaks mul see artikkel kirjutamata jätta. „Ega sa avalikkuse arvamust muuda”, „Asjata võtad tule enda peale”, ütleksid nad. Aga minu arvates on riigikogu liikmete halvustamine ja töö nende tähtsusetuna näitamine läinud liiga kaugele, seetõttu ei saa mitte vaiki olla.

Välja on käidud idee, et riigikogu liikme töö peaks olema poole kohaga ja riigikogu liikmete põhitöökoht peaks olema mujal, sest parlamendis ei ole ju niikuinii midagi teha. Olles selle tööga nüüd üle poole aasta kokku puutunud, teeb sellise arvamuse kultiveerimine tuska. Võin öelda, et see on täiskohaga töö ja rohkemgi veel.

Ehk tuleneb avalikkuse arvamus sellest, et inimesed tegelikult ei tea, milles see töö seisneb? Välja paistavad vaid nn „suure saali” istungid, kuid peamine töö toimub väljaspool suurt saali, mis avalikkusele silma ei paista. Püüan pisut avada parlamendiliikme töö tagamaid nagu mina sellega kokku puutunud olen.

Iga riigikogu liige kuulub mõnda alalisse komisjoni ja paljud osalevad ka erikomisjonide töös. Komisjonides valmistatakse ette eelnõusid, aga korraldatakse ka näiteks parlamentaarseid kuulamisi, mis on head tööriistad mingi valdkonna regulatsiooni kitsaskohtade tuvastamiseks. Ehk siis teisisõnu – arusaamiseks, mis riik saaks teha, et antud valdkonnas esinevaid probleeme ületada ning inimestele ja ettevõtjatele elu kergemaks muuta. Parlament on koht, kuhu saab erinevad osapooled seisukohtade vastandamiseks kokku kutsuda. Kuulamiste ettevalmistamine nõuab aega, lisaks nõuab aega ja süvenemist ka esitatud materjalide läbitöötamine.

Eelnõudega töötamine tähendab lisaks kõige lihtsamale seaduse ja eelnõu teksti läbilugemisele küsimuste esitamist eelnõude koostajatele ning suhtlemist nende isikutega, keda eelnõu regulatsioon puudutab arusaamaks, mis ikkagi on antud juhul õige otsus. Hea õigusloome tava eeldab kaasamist, kaasamine toob aga reeglina kaasa palju tööd, sest asjassepuutuvatel on täiendavad ettepanekud, mida ei saa üks-üheselt aktsepteerida, vaid peab vaatama laiemat konteksti. Kui ettepanek on vastuvõetav, siis tuleb ta ka komisjoni poolt muudatuseks vormistada, mis seadusesse kirja läheb. Normitehnilises osas on abiks Riigikogu kantselei ametnikud, kuid nemad ei saa teha poliitilisi otsuseid. See vastutus lasub parlamendi liikmetel.

Nii nagu advokaatidelt eeldatakse kõikide seaduste tundmist, eeldatakse ka riigikogu liikmelt kõikide vastuvõetud seaduste ja otsuste tagamaade teadmist. Seega lisaks oma komisjoni(de) tööle, pead olema valmis vastama mistahes küsimusele mõne eelnõu kohta, mis ei ole sinu komisjoni pärusmaa ehk mille detailsete arutelude juures sa olnud ei ole. Paljuski nõuab see kolleegide usaldamist, kes teistes komisjonides materjali põhjalikult on läbi töötanud.

Riigikogu liikmetelt oodatakse, et nad seletaksid rahvale otsuste sisu lahti. Seega eeldab riigikogu liikme töö lisaks ka arvamusartiklite kirjutamist ja inimestega kohtumisi. Artiklite kirjutamine vajab keskendumist ja aega, mida koosolekute vahel on raske leida. Kohtumised toimuvad reeglina peale tööd õhtuti ja on üsna pingelised. Lihtsam on rahva ees esineda opositsiooni esindajal, kes saab lihtsalt kriitikaga nõustuda, ega pea põhjendama, miks üks või teine otsus on tehtud.

Lisaks tavapärasele riigikogu tööle toimub rida konverentse ja seminare, kuhu riigikogu liikmeid esinema palutakse. Kuivõrd konverentsid on harilikult mingi kindla suunitlusega, siis selleks, et esineda 20-minutise ettekandega ja olla valmis ka küsimustele vastama, peab korralikult ette valmistama tehes endale valdkonna põhitõed selgeks. Näitena võin tuua, et eelmine aasta tuli mul paari kuu jooksul ettekandega esineda metsandus-, merendus-, meditsiini-, energeetikakonverentsidel. Tavaliselt on publiku ootused kõrged ja kui siis eksid mõne termini kasutamisega, on risk automaatselt olla tembeldatud ebapädevaks. Kasutasin metsanduskonverentsil rääkides sõna „palk”, hiljem sain kriitika osaliseks, et tegemist pidavat olema hoopis „ümarpuiduga”. Parlamendi liige ei saagi ühtki valdkonda nii detailselt teada kui selle valdkonnaga igapäevaselt tegelevad isikud. Kuulajad eksimusi tihti ei mõista ja andeks ei anna. Selliste vigade miinimumini viimiseks tuleb palju lugeda ja meelde jätta, mis taaskord nõuab aega ja süvenemist.

Siin kohal on paslik juhtida tähelepanu asjaolule, et erinevalt paljude riikide parlamentidest, ei ole riigikogu liikmetel abisid. See tähendab, et kõik pead sa tegema ise – töötama eelnõudega, käima koosolekutel, tegema taustauuringuid, koostama ettekandeid, vastama ajakirjanikele ja valijate küsimustele. Muide, nii ajakirjanikud kui ka valijad soovivad vastuseid koheselt. Juhul, kui sa oled arvutist eemal ja seetõttu soovitud kiirusega ei jõua vastata või palud küsimusi meilitsi, riskid sattuda pahameele alla. Erinevalt mistahes muust töökohast, kus ärritust väljendatakse sulle endale või äärmisel juhul sinu tööandjale, naelutatakse riigikogu liige sellise teguviisi eest avalikku häbiposti.

Kui nüüd minna kaasa ideega, et parlamendi töö on poole kohaga töö ja riigikogu liikmed võiksid jätkata oma nn „päristöökohal”, siis toob see muuhulgas kaasa teatud elukutsete diskrimineerimise. Riigikogu liikme staatuse seaduses on kirjas, et parlamendis töötamise ajal on keelatud nn vabad elukutsed. Muuhulgas ei tohi töötada näiteks advokaadina. Selline piirang on minu hinnangul arusaadav, sest vastasel juhul on huvide konflikt kerge tekkima – kas sa esindad riigi või kliendi huve? Lisaks saavad ilmselgelt eelistatuks sellised töökohad, mis erilist mõtlemist ja materjalidega töötamist ei eelda. Kas see ka õigusloome kvaliteedile kaasa aitab, on iseküsimus.

Siit ja sealt on kosta kurtmist, et riigikogus pole enam suuri mõtlejaid ja kõvasid tegijaid nagu vanasti. Tublid tegijad on aga igal pool hinnatud ja seda ka rahaliselt. Kas pidev ilkumine riigikogu liikmete tasude ümber ei või viia selleni, et neid tublisid tegijaid ja suuri mõtlejaid ongi järjest vähem, sest neil on ka paremat teha? Nende vähesus aga suurendab rahva rahulolematust parlamendiga veelgi. Mis paneb omakorda veel rohkem nurisema parlamendi liikmete palkade üle. Ja kas ei või see omakorda viia olukorrani, et parlamendiliikmetele hakkab tasu maksma keegi teine – olgu see siis erasektor või mõni teine riik. Kes maksab, tellib ka muusika. Sain enne Riigikogu liikmena tööle asumist suuremat palka, kui praegu. Ma usun, et selliseid inimesi on parlamendis veel ja nemad ei tee seda tööd mitte raha pärast, vaid selle pärast, et tahavad Eesti elu ja kulgemist mõjutada.

Parlamendis, nii plenaaristungitel kui ka komisjonides peetakse pidevalt olulisi ja huvitavaid väitlusi. Mis parata, meelelahutussaadete ja –rubriikidega need enamasti võistelda ei suuda ja jäävad seetõttu ka märkamatuks.

Arusaam, et tulge korra aastas kokku ja võtke need seadused vastu viitab sellele, et polegi vaja parlamentaarset debatti. Kes seadused ja otsused ette valmistab? Valitsus, see tähendab ametnikud? Kas otsuseid tegevate inimeste vähendamine muudab otsused kvaliteetsemaks ja ühiskonnale vastuvõetavamaks?

Kui tuima järjekindlusega kultiveerida seisukohta, et riigikogu on üks muidusööjate kamp, siis võib see nii mõneski tekitada minnalaskmismeeleolu – mida ma siin rabelen ja pingutan, kui kõik niikuinii arvavad, et me midagi ei tee. Eriti need, kellel on muu valikuvõimalus, võivad kalduda sinna, et hea küll, kannatan selle aja ära, aga järgmine kord enam ei kandideeri.

(avaldatud ajalehes “Postimees” 18.01.2011)