Kandideerin kohalikel valimistel Viimsis, sest tahan lüüa Viimsi tegemistes kaasa ja selle valla käekäik läheb mulle korda. Viimsis asub minu lapsepõlve- ja vanemate kodu. Olen Riigikokku valitud Harju- ja Raplamaa saadikuna ja Viimsi on üks suuremaid omavalitusi selles valimispiirkonnas, seega mõnes mõttes on kandideerimine ka oma valijatega sideme hoidmine. Samuti saab valija anda tagasisidet seni tehtud tööle Riigikogus. Kui avaneb võimalus Viimsi volikogu töös osaleda, siis luban seda ka teha.

Võimalus võib avaneda eelkõige kahel juhul: 1) kui ma järgmistel valimistel Riigikokku valituks ei osutu (siis jääb volikogu töös osaleda veel 2 aastat) või 2) kui muudetakse ära seadus, mis keelab Riigikogu liikmetel volikogude töös osaleda.

Arvan, et Riigikogu liikme ja volikogu töö ühildamise piirangu ära kaotamine oleks Eesti inimestele ja ühiskonnale kasulik.

Esiteks seoks võimalus oma valimipiirkonna kohaliku tasandi volikogu töös osaleda saadikut rohkem tema piirkonnaga. Võib öelda, et saad ju käia kohtumas oma valijatega ja kuulata nende muresid, aga see ei too otsest vastutust kaasa. Näitena: on lihtne riigi tasandil kaotada ära maamaksu, kui ei pea andma üheski volikogus aru, kust me selle raha asendamiseks võtame.

Inimesed, kes töötasid volikogudes ajal, kui piirangut veel ei olnud, ütlevad, et sel ajal olid riigi ja kohaliku tasandi otsused paremini seotud ja kohalikud omavalitsused olid aktuaalsemalt riigi tasandil toimuvaga kursis.

Riigikogu liikmete lubamine kohalikul otsustustasandil kaasa lüüa suurendaks kohalike omavalitsuste kaasarääkimise võimalusi. Kohalikel omavalitsustel on seaduse kohaselt küll autonoomia, kuid tegelikult on see mõiste suhteliselt sisutühi, sest riik ja kohalik omavalitsus ei ole läbirääkimiste laua taga võrdsed partnerid. Ei ole sisuliselt ühtegi hooba, millega kohalik omavalitsus saaks riiki survestada. Kui aga otsustavad inimesed osaliselt kattuksid, ei saaks kumbki pool lahendamist vajavate küsimuste arutamisel pugeda ühe või teise institutsiooni kaitsva varju alla. Vastutada tuleb ikkagi konkreetsetel inimestel. Iseküsimus on, kas Eesti riigi suuruses riigis üldse peaks neid tasandeid nii väga eristama? Oluline on ju, et inimesed saaksid teenuseid, mida nad vajavad seal, kus nad elavad. Neil on üsna ükskõik, kas teenuste osutamise taga riik või kohalik omavalitsus.

On väidetud, et otsustustasandite segunemine rikuks võimude lahususe printsiipi. Minu arvates ei ole see teema. Esiteks selle pärast, et võimude lahusus tähendab kohtu, täidesaatva ja seadusandliku võimu lahutamist. Kohalikud volikogud on võrdsed aga kohaliku tasandi seadusandjaga, seega on tegemist lihtsalt ühe võimu erinevate tahkudega. Teiseks üks inimene ei ole automaatselt riik ja kohaliku omavalitsuse volikogu koosneb siiski palju enamatest üksustest.

Mujal Euroopas ei ole reeglina nii karme poliitiliste tasandite eraldusreegleid. Näiteks Prantsuse valitsuse pikaajaline minister Alain Juppé on ühtlasi Bordeaux linnapea. Nii mõneski riigis pigem soodustatakse erinevate otsustustasandite lähenemist.

On väidetud, et Riigikogu liikmed ei jõua volikogude töös osaleda. Volikogude töö toimub niikuinii tavalise tööaja kõrvalt, seega mistahes teisel töökohal peaks jõudma, miks siis riigikogus ei jõua?

Vastuväide on ka, et volikogud toimuvad riigikogu istungite ajal. Ennemuiste, kui parlamendi liikmed veel võisid volikogudes osaleda, korraldati volikogud selliselt, et istungid toimusid neljapäeva õhtul või reedel või istungivabal nädalal, et ka riigikogu liikmed saaksid osaleda. Seega on see puhtalt korralduslik küsimus.

Tuleb muidugi märkida, et pealinna peab kindlasti vaatlema eraldi, et ei tekiks ohtu, et Tallinna volikogust saab nö miniparlament, kus 2/3 liikmetest on ühtlasi riigikogu liikmed.

Piirangu kaotamine nõuab ainult ühe paragrahvi muutmist, seega kui üldine toetus sellele on olemas, peaksime sellega edasi liikuma.