“Ära unusta, et sa oled advokaat 24 tundi seitse päeva nädalas“. Need olid esimesed õpetussõnad, mis vanem kolleeg mulle andis, kui advokaadieksami olin sooritanud. Põhimõtteliselt oleks sellega kogu õpetus võinud piirdudagi, aga lisaks oli advokatuuris olemas ka eetikakoodeks, mis andis suuniseid erinevate olukordade lahendamise kohta. Eriti uutele tulijatele ja noortele advokaatidele oli eetikakoodeksist palju abi. Leian, et riigikogu eetikakoodeksit on vaja.

Võib väita, et ebaeetilist inimest ei muuda ükski eetikakoodeks eetiliseks. Tõsi ta on, et inimeste eetilised standardid on erinevad. Tegevus, mis ühele tundub enesestmõistetavalt eetiliselt lubamatu, ei pruugi teisel silmapilgutustki teenida. Aga just sellepärast oleks vaja mingid suunised paika panna, et kogemata ja teadmatusest rikkujaid oleks vähem. Kindlasti aitaks see ära hoida pisieksimusi, mille pärast riigikogu maine kahjustada saab.

Arvestades viimasel ajal meedias kajastust leidnud mõjuvõimuga kauplemise juhtumeid, mis juriidiliselt on paljuski vaieldavad, sisustaks eetikakoodeks ka seda väga laia juriidilist konstruktsiooni. Seega võiks eetikakoodeks sedastada, kuidas huvigruppidega suhtlemine korraldatud peaks olema. Kas saadik võib käia lõunal ärimehe kulul, kel on menetletava eelnõuga seonduvad huvid? Mida teha siis, kui saadikul endal on osalus äriühingus, kes tegeleb menetletava seaduse reguleerimisalas? Kas riigikogu liige peaks komisjonis teistele liikmetele teada andma oma seotusest reguleeritava valdkonnaga? Kuidas talitada, kui sa põhjaliku eeltöö tulemusena oled toetamas seisukohta, mis langeb kokku mõne huvigrupi seisukohaga? Kartus teadmatuses tehtud eksimuste ees võib viia selleni, et parlamendisaadikud lõpetavad huviliste ja huvigruppidega suhtlemise sootuks, see aga kaugendab riigikogu rahvast ning kindlasti ei ole resultaadiks parimad võimalikud seadusandlikud lahendused, sest oma huvide esindamine on demokraatia lahutamatu osa.

Eetikakoodeks võiks selgemaks kirjutada paljusid segaseid valdkondi. Näiteks võiks paika panna ka suhted kolleegidega. Mind isiklikult väga häirib lugupidamatus, millega sageli koheldakse riigikogu kõnepuldis esinejat. Inimene on ettekandega vaeva näinud, esitab oma valijate muresid, aga teda ei kuulata. Pidev jutuvada häirib neid, keda kõnepuldis esitatu huvitab. Loomulikult on olulised parlamendisaadikute omavahelised kõnelused ja pole minagi jutustamise patust päris puhas, aga see ei ole ilus ning võiks kokku leppida, et vestlusi peetakse väljaspool suurt saali või vaheajal, mil keegi ei esine. Samuti võiks eetikakoodeks anda juhiseid suhtluses täitevvõimu ja ametnikega. Nii mõnegi täitevvõimu esindaja huviks on riigikogu kummitempli staatus. Uutele tulijatele on lihtne öelda, et asjad käivad nii ja nii on alati tehtud. Aga kas ikka on ja kellele see kasulik on? Eetikakoodeksiga saaks ära hoida või vähemalt vähendada manipuleerimist täitevvõimu ametnike poolt. Loomulikult ei ole siintoodud loetelu ammendav.

Küsimus sanktsioonide kohta vajab läbimõtlemist, aga usun et väga suures osas on selgete reeglite kehtestamisel preventiivne mõju. Tuues taas näite advokatuurist, siis eetikakoodeksi rikkumismenetluste käik toodi ära kõigi poolt huviga loetavates advokatuuri aastaraamatutes ja sellisesse häbiposti ei soovinud keegi sattuda. Riigikogu puhul toimib samalaadselt avalikkuse kõrgendatud huvi. Sellega ei taha ma öelda, et kontrollmehhanisme ja karistusi ei ole ette näha vaja, küll aga seda, et regulatsioonil ei tohiks olla mitte karistamise, vaid rikkumiste vältimise eesmärk.

Kuivõrd parlament on riigis kõrgeim poliitiline esinduskogu, siis võiks riigikogu eetikakoodeks olema juhindiks kõigile poliitikas tegevatele, ka näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil. See aitaks kasvatada uut poliitilist kultuuri, mida võetaks eeskujuks poliitikasse sisenemisel juba varasemates staadiumites.

***
Aga et mitte jääda paljasõnaliseks, olen valmis eetikakoodeksi projekti koostamisel kaasa lööma ja kui muid vabatahtlikke ei leidu, siis isegi esimese projekti aruteludeks välja töötama.