Majanduslikult keerukatel aegadel, mida me oleme viimastel aastatel läbinud ja mis on loodetavasti nüüd seljataga, kasvab alati surve riigile, sest valitseb ootus, et turujõudude vastu on vaja astuda konkreetsete sammudega. Riigil on loomulikult oma moraalne roll kodanike abistamisel ja õiglase keskkonna tagamisel, kuid elu liigsel reguleerimisel on ohud, mida peab arvestama. Kui näiteks toodete hinnad tõusevad, siis süüdistatakse selles ettevõtjaid ja kasvab surve, et riik ettevõtjad kuidagi korrale kutsuks. Seetõttu on kiusatus seada sisse üha uusi regulatsioone.
Maailmast võib tuua mitmeid näiteid sellest, mis juhtub, kui riigi poolne regulatsioon järjest suureneb. Kuna keegi peab regulatsioonide täitmist ka järgmina, toob see omakorda kaasa haldusaparaadi suurenemise. Mingil hetkel hakkab ametnike armee kasvama suuremaks reaalselt majandusse lisaväärtust loovatest töökohtadest. Värvika näite võib tuua Ameerikast, kus pärast Suurt Depressiooni sisseviidud hindade regulatsiooni aastatepikkust rakendamist leidis süsteemi auditeeriv James Landis, et otsuste venimine on saanud märksõnaks ja administratiivpersonali oskused jätavad soovida. Hinnati, et „ühel konkreetse ametkonnal kulub juba menetluses olevate hinnavaidluste lahendamiseks ainuüksi 13 aastat. Võttes arvesse, et täiendavaid vaidlusi tuleb kogu aeg peale, ei saa vaidlusi mõistlikul ajal lahendatud isegi kui töötajaskonda kolmekordistada“.
Seega, kui regulatsioonide ja kontrolli džungel kasvab majandusest suuremaks, siis ole parim enam see, kes on objektiivselt edukaim , vaid see, kes suudab end paremini läbi haldusaparaadi ja bürokraatia manööverdada.
Ega ettevõtja toodete hinnad sellest odavamaks ei saa muutuda, kui ta peab pidevalt haldusorganitele oma tegevusest raporteerima; kui haldusorganitega suhtlemiseks tuleb tööle võtta uusi töötajaid; kui palgata tuleb hordide kaupa juriidilisi nõustajaid, kes ebamõistlikke otsuseid kohtus vaidlustaksid ja aastate pikkuseid protsesse menetleksid. Riik omakorda peab üleval pidama kohtusüsteemi, mille töö hulk suureneb ülereguleerimise puhul samuti kordades. Kõik see kokku tähendab nii ettevõtjatele kui ka riigile tohutut kulukoormat.
On üldteada reegel, et valitsususe sekkumine majandusse on nagu kulutuli, mis võtab üha suuremaid mõõtmeid. On erandeid, kuid üldjuhul toob riigi aktiivne sekkumine majandusse alati rohkem kahju kui kasu. Valery Giscard d’Estaing tõi näite 1960ndate Prantsusmaalt, kus ta pidi abirahandusministrina tegelema pika saia hinnaga. Tal oli terve armee ametnikke, kes iga päev kontrollisid igat Prantsusmaa pagaritöökoda ja vaidlesid siis pagaritega, kas saia hind vastab ettenähtud juhenditele ja metoodikale. Igasuguste regulatsioonide ohjamiseks on vaja suurt hulka ametnikke. Ja kindlasti toovad metoodikad, juhendid ja hinnaregulatsioonid kaasa hulgaliselt vaidlusi, mis ilmselt veelgi suurendavad kõiksugu reguleerimise ja kontrollimisega tegelevate ametnike armeed ja seeläbi riigi kulusid haldusaparaadile. Mida suurem on ametnike võim ja otsustusulatus, seda suuremad ka kiusatused. Ja lõppkokkuvõttes võib võidumees olla hoopis see, kes saab otsust kirjutava ametnikuga kõige paremini läbi, mitte see, kes oleks kõige efektiivsem või parima tootega.
Regulatsioonide rakendamised ja vaidlused haldusaparaadiga ei loo uut majanduslikku väärtust, tegemist on vaid ümberjagamisega. Loodan poliitikasse astudes selle kaine teadmise eest seista. Usun, et rahvast on aeg-ajalt alahinnatud, arvates et inimesed seda ei mõista. Mõistavad küll, eriti siin Eestis, mis on väike kogukond. Ettevõtjad on need, kes loovad töökohti, loovad majandusse lisaväärtust ja mille pealt riik reaalset maksutulu saab. Tulu millest maksta pensione ja aidata neid, kes ots otsaga kokku ei tule. Seega, eriti just valimiseelsete lubaduste virr-varris tasub endale ikka ja jälle meeldetuletada, et iga mistahes regulatsiooni vastuvõtmine või muutmine ennekõike võib-olla palju suurema tõenäosusega oht, kui lahendus.