Mu vend andis mulle Katharine Grahami „Personal History“ sõnadega: „Sa pead seda lugema, nii palju võitlusi on sarnased nagu sul.“ Lugesin seda raamatut kaua, sest aega on vähe, kuid kuna pere on koolivaheajal, jõudsin lõpule.

Katharine Graham oli kauaaegne ajalehe Washington Post väljaandja, juht ja omanik. See raamat on tema isiklikud mälestused. Grahami aega jäid nii Vietnami paberite avaldamine ning võitlus sõna- ja meediavabaduse eest (millest on tehtud ka film „The Post“), Watergate’i skandaal (millest on tehtud film „All The President’s Men“) kui ka suured streigid ja meediamaastiku ümberkujundamised ning Washington Posti börsile viimine.

Raamat on väga huvitav sissevaade ajakirjanduse arengusse ja toimimisse, aga minu jaoks oli eelkõige huvitav see stardipositsioon, millest Katharine Graham alustas. Nimelt – kuigi ajaleht kuulus tema isale, andis isa selle üle tema abikaasale. Kui Katharine’i abikaasa sooritas enesetapu, pidi ta kõik üle võtma. Väga sisuliselt kirjeldab ta neid võitlusi, mida naised on siiamaani sunnitud meestekeskses maailmas pidama. Kui kõik sinus kahtlevad, on väga raske olla enesekindel. Ja see on omamoodi nõiaring – kuna teised kahtlevad, hakkad ka ise ja kui ise kahtled, siis esinedki halvemini ja usaldad kõiki muid kui oma kõhutunnet ja sisemist häält. Huvitav oli jälgida, kuidas Katharine õppis end usaldama.

Katharine Grahamile langesid järgemööda suured kriisid ning ta pidi pinge all tegema suuri otsuseid ja vedama ettevõtte sellest läbi. Ning ta sai sellega hakkama.

Ajakirjanduse ja meediavabaduse arutelu on samuti huvitav. Tema abikaasale kuuluvad sõnad, et ajakirjandus kirjutab ajaloo esimese mustandi. See, kuidas Nixon hakkas Washtington Posti kiusama Watergate’i paljastuste pärast ning kasutama oma mõjujõudu, et võtta ära nende televisioonilitsentse – Nixon ei mõistnud, et ajakirjanduse roll ei ole kaitsta valitsust, vaid riiki ja kodanikke.

Miskipärast sellest kiusust lugedes meenus, kuidas EKRE oli valitsuses ja Martin Helme rahandusministrina luges pressikonverentsil üles nimesid, kellele ta intervjuud ei anna ning kavatsustest ERR-i kohitseda. Kuna nad on ajakirjanduse kõige sõjakamad kriitikud, siis ajakirjanikud hakkavad käituma alalhoidlikult ja mitte enam kritiseerima. Siis ongi ilma igasugu väliste jõudude või reegliteta tegelikult saavutatud see, et ajakirjandus ise ennast piirab. Ja see on juba ohuks demokraatiale.