Pidude aeg

jaan. 11, 2016, autor Kaja

Detsembris on alati palju pidusid, nii suurtele kui ka väikestele. Brüsselis elades olen paljude muude kultuurierinevuste kõrval märganud, et isegi laste pidusid on võimalik ikka väga teistmoodi korraldada.

Eelmisel kevadel lõpetas mu laps Belgias sõime. Imestasin omaette, et kas lõpupidu ei tulegi. Selgus, et tuleb küll, aga see oli sootuks teistsugune kui lasteaiapeod meil Eestis. Otsast lõpuni laste pidu! Täiskasvanud võisid küll osaleda, aga kogu tegevus ja meelelahutus oli mõeldud lastele. Ei mingit esinemist vanematele, ei ühtki kõnet ega muud sellist.

Kasvatajad olid juba paar kuud koos lastega vaeva näinud ja maja ära kaunistanud. Hoov oli muudetud vaata et lõbustuspargiks, kus lapsed said takistusrajal ronida, batuudil hüpata, jäätist süüa, mängukalu õngitseda ja täpsust visata. Kõige lahedam oli aga safari! See tähendas, et üks kasvataja pani paar last korraga kärusse ja vedas neid sellega läbi maja. Teised kasvatajad olid loomakostüümid selga tõmmanud, tegid lastele nalja ja neid «loomi» sai siis kärust jälgida. Lastel rõõmu kui palju ja vanematel omakorda lusti seda rõõmu vaadates.

Oma lasteaia lõpupeost mäletan pinget laulude ja luuletuste esitamise pärast ning lõputuna tunduvat pingil istumist. Tuli ju kuulata suurte inimeste sõnavõtte, mis päädis kasvataja käepigistustega värsketele lõpetajatele. Kui keegi oleks andnud mulle siis võimaluse valida, oleksin igal juhul eelistanud tõsimeelsetele kõnedele lapsemeelset lustimist. Muidugi pärinevad minu mälestused enam kui 30 aasta tagant ja võib arvata, et meilgi on vahepealsed ajad lasteaiapidusid muutnud…

Euroopa koolis Brüsselis toimus aga eesti laste piparkoogihommik, mis oli samuti hästi vahva, kuigi sõime lõpupeost sootuks erinev. Seal esinesid lapsed vanematele, ja peab ütlema, et nad olid enne ikka põhjalikult harjutanud. Mis siis, et mõnele lapsele tundus suure seltskonna ees üles astumine raskusi valmistavat. Minul kui lapsevanemal oli väga hea meel sellest omamoodi kingitusest osa saada.

Mis veel kinkimist puudutab, siis ka selles osas on tavad ja kombed erinevad. Eesti peres ei saa näiteks jõulukinki naljalt kätte luuletust lugemata või laulu laulmata. Prantsuse kultuuriruumis (kuigi see on Ameerikast üle võetud) leitakse kingitused hommikul lihtsalt kuuse alt või kamina eest. Eestis on kingituste jagamine kindlasti jõuluõhtu tipphetk, mida nii väga tahaks võimalikult pikaks venitada – seetõttu naudingi ma luuletuste-laulude traditsiooni. Lahe on kuulata lähedaste mõnda uut etteastet, ja sama lahe on nautida laule, nalju ja luuletusi, mis aastast aastasse korduvad.

Huvi pärast uurisin eri riikide jõulutraditsioone, et teada saada, kas selline kingituste lunastamine on ka mujal levinud, aga ei leidnud selle kohta eriti viiteid. Enamasti tuuakse kingipakid ikka öösel kamina küljes rippuva soki sisse, pannakse jõulukuuse alla või toob need kohale jõuluvana, mõnes riigis ka kolm kuningat. Aga näiteks Kataloonias on kombeks tuua detsembri alguses tuppa puuhalg (Tio de Nadal), kellele siis kuni jõuludeni süüa antakse ja soe tekk peale pannakse. Kui puuhalgu kenasti kohelda, siis kakab (sic!) see jõulude aegu väikesi kingitusi.

Kui jõulud õnnelikult seljataga, kipub igasse vestlusesse siginema küsimus «Mis sa aastavahetusel teed?». Täpselt nagu poole aasta pärast kuuleme sageli küsimust «Mis sa jaanipäeval teed?». Nendel päevadel on peopidamine lausa kohustuslik. Mulle hakkab see käsu peale pidutsemine vahel vastu ja mõnel aastal olen püüdnud mässatagi, kuid mitte eriti edukalt. Aastavahetuse pidu saab su kõikjalt kätte.

Kreeka filosoof Demokritos on öelnud, et elu ilma pidudeta on nagu pikk teekond ilma vahepeatusteta. Pidu ei pruugi kujuneda täpselt selliseks, nagu vaimusilmas ette kujutasid, aga kui seal juba olla, siis miks mitte seda vahepeatust nautida.

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 19. detsembril 2015

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad