Kuulume siin koos Andrus Ansipi ja Yana Toomiga liberaalide fraktsiooni (ALDE). Eelmises koosseisus oli tegemist kolmandaks suurima jõuga, selles koosseisus oleme hetkel suuruselt neljandad 67 liikmega.
Fraktsiooni koosolekud on mõneti teistsugused, kui meil. Seda juba tulenevalt sellest, et rahvast on palju. Lisaks saadikutele ka nõunikud ja ametnikud. Koosoleku ruum on auditooriumi tüüpi, kus ees istub juhatus ja sekretariaat, kes siis sõna annab. Strasbourgis on fraktsiooni ruum ilma akendeta ümmargune tuba (panen illustreerimiseks pildi ka). Ümberringi on klaasseinad, kus istuvad tõlgid. Eile mõtlesin, et ilmselt võib olla kaladel akvaariumis või loomadel loomaaias samasugune tunne: sina oled sees toimetamas ja ümberringi klaaside taga on inimesed, jälgivad, mis sa teed.
Erinevalt suurest saalist, kus kõnedeks ajakasutus on piiratud, võb fraktsioonis kõneleda nii pikalt kui vähegi soovi on. Paljud (eriti lõuna poolt pärit saadikud) seda piiramatust ka kasutavad. Muide, aeg on siin üldse suhteline mõiste. Kui Eestis oli kokku lepitud, et istung algab kell 10, siis see täpselt kell 10 ka algas. Saan aru, et fraktsioon on pisut ebaformaalsem, kui suur saal, aga ka suures saalis ei peeta ajast sugugi kinni. Kella, mis annab märku, et saali on vaja minna, hakatakse andma 10 minutit enne istungi väjlakuulutatud algust. Kui sel ajal saali jõuan, siis leian sealt lisaks Ansipile, Toomile, Lauristinile ja Kelamile veel umbes 10 inimest (tuletan meelde, et saadikuid on 751). Kui kell saab 10, siis on inimesi juba märksa rohkem, kuid istungiga alustatakse kuskil 15 minutit hiljem. Fraktsioonis on sama lugu.
Ajast veel kõrvalepõikena eilse istungi juurde: Riigikogus on täpselt piiratud hääletamise aeg. Kui sa ei jõua minuti jooksul kohale, siis on oma viga, sa ei osale hääletusel. Siin oli aga eile selline lugu: suures saalis hääletus hakkas. Martin Schulz küsis, kas kõik on hääletanud ja siis mingi tehnik vajutas nuppu, mis näitas häälte seisu ekraanil. Selle peale parlamendi president teatas, et ma ei lõpetanud veel hääletust. “Ma vaatasin, et inimesed veel tulevad saali ja tahavad veel hääletada. Hääletus lõpeb siis, kui mina seda ütlen!” Tühistas hääletuse ja algasime otsast peale. Täiesti suvaline.
Ka sõnavõttude arv ei ole fraktsioonis piiratud. Kõik, kes sõna soovivad, seda ka saavad. Eile näiteks arutasime ettevalmistust Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi kuulamiseks, mis toimub järgmisel nädalal. Minu meelest on väga õige, et me kavatseme talle fraktsiooni poolt esitada küsimused ette, millele palume konkreetseid vastuseid, mitte ei küsi koha peal ümmarguseid vastuseid. Samas eilset arutelu kuulates jäi kohati mulje nagu liberaalid oleksid valimised võitnud. Nii palju nõudmisi ja pretensioone! Võib-olla peetakse siin silmas põhimõtet: küsi rohkem – saad vähem; küsid vähem – ei saa üldse mitte midagi.
Arutelu ettevalmistatud küsimuste raames eriti püsima ei kippunud. Toodi teemasid sisse palju kaugemalt, palju räägiti asjadest, mis juba olid paberis kirjas või olid juba reguleeritud. Eks siin paistab pidevalt välja, et Euroopa parlamendi saadikud on oma koduriikides üsna tähtsad tegijad olnud, siin aga oleme kõik üsna võrdsetel positsioonidel ja teiste varasemat pagasit või kuulsust kodumaal meie ei tea. Selline suurte egode juhtimine ja kokkusobitamine on üks paras ülesanne.
Jällegi põhjamaalaste ja lõunamaalaste erinevustest – põhjamaalased on oma sõnavõttudes konkreetsed ja lühidad, lõunamaalased kõvahäälsed, emotsionaalsed ja pika jutuga. Meie jaoks on ammu selge, mida inimene tahtis öelda, tema aga püüab seda öelda veel kümnel erineval moel. Ka põhjamaalaste ridades on kummalisi tüüpe. Nimelt leedukad on muidu väga mõistlikud ja arukad inimesed, kes tõstatavad teemasid, mis meilegi olulised. Aga üks neist nagu teisest ooperist (selguski, et nad on erinevatest erakondadest): eile kukkus leedu keeles rääkima maast ja ilmast, oma kohtuasjast ja millest veel. Liberaalsusega ei olnud seal palju pistmist, samuti mitte küsimustega Junkcerile, aga no inimene sai vähemalt südame pealt ära rääkida.
Järgmisel nädalal jälle Brüsselis ja algavad komisjonide koosolekud. Ma olen eelarve komisjoni liige ja asendusliige siseturu ja tarbijakaitse komisjonis. Komisjonides saab siis paremini ka teiste gruppide liikmetega tutvust teha. Eks ma siis jälle kirjutan esmamuljetest.