Esmaspäeval suri Margaret Thatcher, keda tagantjärele iseloomustatkse kui Suurbritannia parimat rahuaaegset peaministrit. Ometi 1970. aasta suvel kui Thatcher sai esmakordselt valitsuse ministriks, vastas ta ajakirjaniku küsimuse peale, kas ta unistab ka peaministriks saamisest: “No. There will not be a woman prime minister in my lifetime – the male population is too prejudiced.”

Kuidas on lood Eestiga?

Kui ilmus kurikuulus Harta, siis selle koostajate hulka oli võetud ainult üks naine – Marju Lauristin.

President korraldas eelmise aasta lõpus kärajad teemal „Millist Eestit me jõuame pidada“. Kõikides paneelides ja lava peal arutajate hulgas polnud mitte ühtegi naist. Mitte ükski naine ei kvalifitseerunud rääkima teemal, millist Eestit me jõuame pidada. Samas olid publiku hulgas sellised lugupeetud naised nagu Mall Hellam, Margit Sutrop, Signe Kivi, Marika Valk, Imbi Paju, Iivi Anna Masso jpt.

Aprilli alguses toimus loomeliitude pleenumi aastapäeva koosolek, kus Mari Liis Lill pidas meeldejääva kõne. Mehed tõstsid kohe üles teema, et kes talle selle kõne tegelikult kirjutas (naine pole selleks ju ometi võimeline!).

Isiklikust kogemusest võitlen pidevalt sellega, et keegi ütleb, et minu sõnavõtud, artiklid ja mõtted on pigem minu isa või mehe omad. Arvestades kõikide asjaosaliste tihedaid ajagraafikuid, peavad nad küll olema imeinimesed.

Need on ainult mõned näited, kuid paraku võib neid tuua veel palju.

Kui ma tulin poliitikasse, siis mitmed meespoliitikud ütlesid, et tee, mis sa teed, aga ära sa ainult nende naiste teemadega tegelema hakka. Ma isegi sel hetkel ei mõelnud, mis need naiste teemad on, aga kui juba mitu meest mulle nii ütles, jäi see kõrvus kõlama. Olles poliitikas, tundub mulle, et meie ühiskonna probleem on just nimelt selles, et keegi nende naiste teemadega ei tegele või ei tegele õige nurga alt.

Kui me mõtleme, mis on meie ühiskonnas kõige suuremateks muredeks, siis jõuame peagi sinna, et need on madal sündivus ja suur väljaränne. Jah, ka vananev rahvastik on probleem, aga see on suurem probleem siis, kui sündivus on madal. Kõik laste heaoluga seotud teemad on probleemiks või isegi kui nad ei ole probleemiks, siis on need teemad, millega tuleb tegeleda, et need probleemiks ei saaks.

Seoses Postimehe arvamusliidrite lõuna teemaga „Kas eestlus on elujõuline“ korraldas PM oma lugejate hulgas küsitluse teemal, kes või mis ohustab eestlust kõige enam? 6061 vastaja hulgast (mis on päris suur valim) 49,9% vastas, et vähene sündide arv. Teisel kohal 28,7% oli eestlaste väljaränne.

Sündivuse osas ei tule vist kellelegi üllatusena, et kui naised otsustavad mitte sünnitada, siis lapsi lihtsalt ei sünni.  Väljarände puhul ilmnes, et välja rändavad eelkõige noored naised. Statistikaameti andmetel on Eestist lahkunud naiste arv viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud, seitsme aastaga on lahkunud 4661 mehe kõrval 10777 naist. Võrreldes 2007.aastaga on Eestis 15-19 aastaseid naisi jäänud 33% vähemaks ja võrreldes 2010. aastaga on arv langenud 10%.

Rein Taagepera kirjutas, et me ei saa küll täpselt ennustada laste arvu, aga me saame üsna täpselt ennustada noorte naiste arvu, kes üldse võiksid lapsi sünnitada. Kui noored naised lähevad riigist ära, siis sünnivad ka lapsed mujale.

Osalesin ühes saates, mis pidi rääkima madalast sündivusest ja seal väitis Hardo Aasmäe, et Eesti naised on oma soorollis ebaõnnestunud kuna meil sünnib vähe lapsi. Kui see oleks ühe mehe väide, siis võiks seda naljana vaadata, paraku on see aga üsna laialt levinud seisukoht.

Andrei Hvostov rääkis laste valmisõiguse ideed Riigikogu ees kaitstes, et turumajanduses võib lapse saanud naist võrrelda desertööriga, sest ta astub töötajate armeest välja ja temast saab rahvusliku kogutoodangusse panustaja asemel mingiks perioodiks abivajaja, kes toob siia ilmale veel ühe abivajaja. Mõneks ajaks. Teistele koormaks olemise tunne ei ole hea.

Eestis on vanemahüvitise näol emadele loodud erakordselt hea võimalus jääda lapsega pooleteiseks aastaks koju.  See loob turvatunde, et lapse saamisel ei pea ema tundma märkimisväärset langust oma senises elukvaliteedis. Samas paneb see tööandjad lastega naisi või potentsiaalseid emasid mitte armastama. Ka ühiskondlik suhtumine on kahepalgeline – kui küsimus puudutab enda lapsi, siis ema olgu pigem kodus, kui aga kellegi teise (töötaja) lapsi, siis tulgu tööle tagasi. Isiklikust kogemusest: kui tuli välja, et ootan last, siis kirjutas üks naisteajakiri (sic!), et petan valijaid kuna saan lapse. Eks see peegeldab samuti ühiskondlikku suhtumist.

Teisalt on terve rida naisi, kes ei taha lapsega kolme aastat kodus olla või tahaksid tööle naasta ka enne vanemahüvitise perioodi lõppemist. Kui võtta statistika, siis kõrgharitud naiste osakaal ühiskonnas on 37,3%, samas kui kõrgharitud meeste osakaal on 21,5 %. Üsna paljud neist kõrgharitud naistest soovivad kvalifikatsiooni hoida ja vähemalt mingis mahus tööd teha.  Aga siin tulevad mängu teised küsimused – kuidas on korraldatud lastehoid, kas emal on võimalik töötada osaajaga, et pereelu ja tööd ühildada. Paraku kiputakse emalt eeldama samas mahus töötamist, kui enne lapsega koju jäämist. See pole aga võimalik ilma, et keegi (loe:laps) kannataks.

Sooline palgalõhe on probleem, mis paneb naised end halvasti tundma. Miks peaksid naised leppima sellega, et neile makstakse väiksemat palka, kui meeskolleegidele? Miks ei peaks nad tahtma liikuda sinna, kus neid hinnatakse samaväärselt? Kui naised ütlevad, et me tunneme end halvasti, sest töökohustused pole võrdselt jaotunud, meilt nõutakse nii sünnitamist, laste kasvatamist kui ka tööl võrdselt rabamist, me ei ole rahul suure palgalõhega, siis ei ole olukorra lahendus tõdemus: probleemi tegelikult ei ole. Kõik on hästi ja see on puudulik statistika. Punkt.

Tasub märkida, et kuivõrd lapsed on meie ühiskonnas ikkagi peamiselt naiste mure ja rõõm, siis kannatavad palgalõhe tõttu eelkõige lapsed. Palju on üksikvanemaid, kes paraku on jällegi peamiselt naised. Üksikvanema kodulehel avaldatud info kohaselt oli 2011.a. seisuga on 17,8 % kõikidest lastega peredest üksikvanemaga pered (29704). Loogiliselt, kui pooled abieludest lahutatakse, lahutatakse ka umbes pooled vabaabieludest sellest lähtuvalt umbes 7000 last (igal aastal) jäävad üksikvanemaga peresse ja umbes 34% neist lastest võib sattuda vaesusriski. Eesti Statistika kvartalikirjas 2/2011 toodi välja, et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7% ja üksikisad 0,5%. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda kõrgem, üksikemade osas koguni kõrgeim EL-is — 7,0%.

Meie tulevastele põlvedele annavad suures plaanis väärtushinnanguid edasi emad ja õpetajad, kes on valdavas enamuses naised. Kui emad on kibestunud, siis kannatavad lapsed. Kui õpetajad on kibestunud, siis peegeldavad nad seda tagasi õpilastele, sealhulgas poistele, kes omakorda ei õpi naisi austama ja nendega arvestama.

Riigi tasandil näen, et naiste vähesus otsustustasandil mõjutab otseselt laste ja naiste käekäiku. Nende hääl pole lihtsalt kuuldav. Naised ei ole kuidagi paremad poliitikud, kui mehed. Nad ei ole targemad, aga nad esindavad teistsugust vaadet, sest neil on teistsugune elukogemus, kui meestel. Mõlemat on vaja. Kui naisi on meie ühiskonnas 53,9%, siis ei ole normaalne, et otsustustasandil on neid vähem kui 20%.

Mida siis teha, et naisi rohkem väärtustataks ja arvesse võetaks?

1)      Sügisel on kohalikud valimised. Julgustaksin kõigil naistel valimistel aktiivselt osalema nii kandidaatidena kui ka valijatena. Parafraseerides Edmund Burke’i kuulsat ütlust (in order for evil to flourish good men need to do nothing): valed otsused sünnivad, kui head inimesed ei tee midagi. Naised peavad rohkem kaasa lööma ja sõna sekka ütlema.

2)      Naised peavad tajuma oma väärtust. Nagu eelpool kirjeldatud on naiste käes eestluse elujõud ja püsimajäämine. Eesti ühiskond vajab naiste tasakaalukust ja empaatiat.

3)      Naised peaksid hindama teiste naiste panust ja tegema koostööd. Palgalõhe vähendamine on sisuliselt ka naiste endi kätes, sest personalijuhid on enamasti naised. Emad peaksid õpetama oma poegadele naisi hindama ja austusväärselt kohtlema.

Vastus küsimusele, kas meie ühiskonnas väärtustatakse naisi ja kasutatakse ära naiste potentsiaali, on kindlasti individuaalne, aga paljude faktide ja väljaütlemiste valguses ütleksin pigem, et mitte  piisavalt. Kohati tundub, et naisi ei ole meil olemas või ei panda neid tähele või ei arvestata nende arvamusega. Naised on olulised eestluse kestmiseks. Kui soovime, et Eesti püsiks, tuleb neid tuleb tähele panna ja kuulata, mis neil öelda on.

(Avaldatud Postimehes 12.04.2013)