Alustasin sisulise kampaania ettevalmistamisega peale jõule, kuigi teadjamad ütlesid, et on juba lootusetult hilja. Kuivõrd astusin erakonda alles novembri lõpus, siis ei olnud mul suhtevõrgustikku ega ka tutvusi noortekogus, et leida noori, kes kampaanias võiks abistada. Kutsusin appi Kristiina Esopi, kellega koos olime „Sõlekeses“ tantsinud ja kes oli nende asjadega varem kokku puutunud.
Detsembris kaardistasin valdasid ja seda, kas ma kuskilt kedagi tunnen. Seis tundus nutune. Töötasin läbi kõikide Harju- ja Raplamaa valdade kodulehed, et teada saada avalikke üritusi, kuhu imbuda. Kogusin kokku rahvamajade kontaktid, kirjutasin ajalehtedele ja pakkusin end esinema ettevõtlusorganisatsioonidele. Kristiina helistas rahvamaju läbi ja leppis kohtumisi kokku. Valmistasin ette teemad, mis võiksid inimesi huvitada.
Kui väga palju kirju välja saadetud, hakkasin saama üllatavaid vastuseid. Näiteks Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskus teatab, et neil on poolaasta koolitusplaan juba täis. Vaatan kodulehelt – suhteliselt hõre näeb see välja. Kummaline – oma töös näen igapäevaselt, et peamiseks probleemiks konkurentsiõiguslike rikkumiste puhul on ettevõtjate teadmatus– nüüd pakun, et teen ettevõtjatele koolituse tasuta, ja seda ei soovitagi? Hiljem selgus, et organisatsiooni juhib teise erakonna liige. Võib-olla pole sellel keeldumisega seost, aga ometi käib selline mõte peast läbi. Ajalehed teatasid, et mingist hetkest nad poliitikute artikleid enam ei avalda ja mõnes lehes läheb arvamuslugude avaldamine tasuliseks. Erinevad tele- ja raadiosaated informeerivad, et nad poliitikuid enne valimisi ei tutvusta. Kuidas siis valija saab teada kandidaatidest, kui meedias löögile ei pääse? Lõppastmes võin öelda, et enda seisukohast lähtuvalt ma pilti pääsemise üle ei kurda, sest mingist hetkest hakkas ajakirjandus minu vastu ise huvi tundma, samuti jätkasin artiklite kirjutamist kohalikesse lehtedesse ja oma blogisse.
Nendesse rahvamajadesse, kus valda juhitakse teise erakonna poolt, ma oodatud ei ole. Kohtasin ka omalaadset turu jagamist erakonnakaaslaste poolt– see on minu kants, ära siia tule. Kui selles vallas inimesed sind nii armastavad, siis ei peaks teisi kandidaate ju kartma? Paarist vallast teatati, et andestust, aga me soovime ainult esinumbreid. Kui sa oled aga ringkonnas kolmas ja üleriigilises nimekirjas 21., järelikult ei ole sa mitte keegi.
Kohtumised
Jaanuari alguses algavad kohtumised valijatega. Esimesel kohtumisel on kolm inimest: 1 kohaletulnu ja 2 rahvamaja töötajat, kes jäid kuulama, sest neil oli minust lihtsalt kahju. Aga sellele vaatamata on meil väga meeldiv 2 tundi – räägime erinevatest probleemidest, muredest, lahendustest ja muust. Ei suutnud kordagi mainida, et valige mind. Etteruttavalt võin öelda, et ei suutnud seda teha kuni lõpuni. Lootsin vaid, et inimesed võiksid ise selle peale tulla. Aga selle esimese kohtumise juurde tagasi tulles – hiljem helistati tagasi, et tulge uuesti – reklaami pole vaja, me ajame ise inimesed kokku, et nad saaksid teada, et tegu on toreda inimesega, keda tasub valida.
Kuigi kohtumised mulle istuvad, on need siiski üsna kurnavad. Mitu korda päevas lähed täiesti võõrasse kohta, kus sa ei tunne mitte kedagi. Reeglina võetakse hästi vastu, sest paljudes kohtades tunnistatakse, et nad pole elus ühtegi kandidaati varem näinud. Tavaliselt on seltskonnas alati mingi meesterahvas, kes tuleb sind paika panema – tema teab täpselt, kuidas asjad on. Vaieldes saab paremini oma seisukohti esile tuua, seega mulle sellised inimesed meeldivad. Mul ei ole õrna aimugi inimeste erakondlikust kuuluvusest, seetõttu võtan kõiki vaidlusi/vestlusi/muresid tõsiselt, kuigi hiljem teadjamad seletavad, et see või teine on paadunud vastaserakonna austaja ja neile ei ole mõtet aega raisata. Usun siiski, et alati on mõtet.
Nii mõneski rahvamajas pakkus juhataja, et meil on regulaarsed eakate koosviibimised ja võite sellele esinema tulla. Tundsin end kui sissetungija, kes saabub teiste korraldatud peole ja hakkab oma jutuga koosviibimist segama. Juhatajad aga kinnitasid, et eakatel on hea meel, kui keegi väljast neid külastab. Püüdsin olla üle tundest, et olen pealetükkiv.
Soovitatakse, et võiksid välja reklaamida ja kaasa võtta esinejad, sest selliselt tuleb inimesi rohkem kokku. Ei lähe selle ideega kaasa kahel põhjusel – esiteks, ei taha kampaaniale arutundetult raha kulutada ja teiseks, mulle tundub see valija petmine, kui meelitan nad kohale laulu-tantsu-trummimänguga, aga ise hüppan kulissidest välja sõjahüüdega „Ahaa! Olete mul käes! Nüüd räägime poliitikast!“. Kui ütlen ausalt, et räägin nendel teemadel, siis pole vaja põdeda, et inimesed tulevad kohale muudel põhjustel ja pettuvad, kui nende kultuurilist elamust poliitikaga segama hakkan. Korra siiski oli mul võimalus osaleda ühe kaaskandidaadi üritusel, kus laulul oli kandev roll. Võrdluseks – kui minu üritustel oli max 10-20 inimest, siis sellel oli ligi 200.
Ühe tantsuansambliga peo korraldasin ka ise. Tavapärastel kohtumistel tundsin end tunduvalt mugavamalt – meeleolu oli töine ja asjalik, kuigi kohati pingeline. Peol ei osanud olla, sest ei teadnud, kas inimesed tulid bändi pärast või minu pärast. Valdavaks sai tunne, et tasuta kontsert meelitas inimesed kohale, seetõttu üritasin neid võimalikult vähe oma jutuga segada.
Mõnelt kohtumiselt tulin ära lootusetus meeleolus, sest mõistsin, kui palju on vaja veel tööd teha, et valituks osutuda. Näiteks võib tuua valimiskampaania keskpaigast ühe kohtumise, kus rahvamaja juhataja tegi sissejuhatuse öeldes, et meil on täna külas Kaja Kallas. Mina pidasin lühikese kõne ja diskussiooni tekitamiseks palusin küsida küsimusi, mille peale kuulsin, kuidas üks proua küsis teiselt „Kes see on ja miks ta siin on?“. Kohati tundus, et vähestest kohaletulnuist veelgi vähesemad on nõus mulle oma hääle andma. Siis olin aga sunnitud tõdema, et ma tõesti ei tea, kuidas valija mõtleb – mõnel kohtumisel olid kõige kurjemad inimesed hiljem need, kes tulid ütlema, et nemad hakkavad teistele mind valida soovitama, sest „Kaja Kallas on kena, tark, jurist ja oskab hästi esineda“. Mine sa nüüd võta kinni…
Mõni kohtumine möödus helges meeleolus ja positiivses võtmes. Kohtumised koolides meeldisid mulle, seal paluti peamiselt rääkida advokaaditööst, kogemustest, energeetikast, majandusest ja tulevikust. Ilmselt oli neil end minuga kergem samastada ja küsimused olid väljakutseid esitavad. Valmistasin põhjalikult ette, et minu esinemine ei oleks igav ja kuiv. Kui oli võimalus, kasutasin näiteks youtube’i klippe oma väidete illustreerimiseks. Noortele tundus see imponeerivat.
Erakonna poolt organiseeritavatest üritustest proovisin osaleda peaminister Ansipi kohtumistel valijatega ja nn silmabussi tuuril. Viimane oli erakonna poolt loodud võimalus tasuta silmi kontrollida, kus siis ühtlasi sai kandidaatidega juttu rääkida. Jällegi – inimesed olid sinna tulnud vabatahtlikult, seetõttu oli nendega ka lihtsam juttu vesta ja mulle see formaat sobis. Samuti meeldis mulle silmabussi organiseerinud noorte meeskond, kes olid tublid ning tahtmist täis. Peaministri kohtumiste graafik oli väga tihe ja vahetumat suhtlust inimestega seetõttu ei tekkinud. Samuti ei saanud teised kandidaadid reeglina eetriaega. Mis olekski teistel öelda, kui inimestel on võimalus kohtuda peaministriga.
Veel mõni tähelepanek kohtumistelt – kui inimene küsis, mina advokaadina nägin ta probleemi lahendust, hakkasin nõu andma, mis ta saaks ja peaks olemasolevate seaduste raames tegema, et oma elujärge parandada. Väga sageli ei tahtnud inimesed lahendusi, vaid ümmargust juttu ja lubadusi seaduste muutmisest. Mõni suisa pahandas. Teine kommentaar, mida sageli kuulsin, oli see, et kui harukordne – te vastate täpselt küsimusele! Inimesed tundusid seda hindavat, poliitikaga seotud inimesed aga taunisid, et ei rääkinud oma juttu, vaid lasin endale teemasid dikteerida.
Tänavakampaania mulle ei istunud – jällegi selle sama vabatahtlikkuse loogika pärast – kui ma tõkestan inimese tee kaubanduskeskusesse küsimusega, kas ta on juba valinud, siis on see tema jaoks pealesunnitud vestlus. Teine lugu oleks ilmselt olnud, kui poe juures oleks olnud püstitatud telk – kui inimene juba tuleb telgi juurde, kas jagatava nänni või uudishimu pärast, on ta seda teinud vabatahtlikult.
Jagatav materjal
Mulle tundus poliitikute poolt postkaste ummistav materjal otsejoones prügikasti rändavat ja mul oli kahju sellele raisatud puudest, seetõttu oli esialgu väga otseposti idee vastu. Ometi mõistsin peagi, et mind tõepoolest ei tunne keegi ja nagu eelnevalt mainitud oli valijateni pääsemine mõneti raskendatud. Seetõttu otsustasin end tutvustava materjali siiski teha. Aga kui juba teha, siis korralikult. Teha selline trükis, mida oleks huvitav lugeda ja mida ei taha kohe ära visata. Nii töötasimegi paari sõbraga välja kavandi, mida erakond aitas teostada. Trükis sisaldas põhimõtteid, mille eest seisan; intervjuud; isa kirjatükki; lugu minu vanavanaisast, kellel oli Eesti iseseisvumisel oma roll, advokaadina õpitut, huvitavaid fakte minust; soovitusi kuuelt erinevalt inimeselt ja pilte. Pean tunnistama, et mulle resultaat meeldis. Hiljem sain valijatelt tagasisidet, et seda lugedes nad mõistsid: „see on meie kandidaat“. Seega usun, et sellest oli kasu.
Lisaks tegin taskukalendrid, sest visiitkaartide tegemine olukorras, kus mul on oma andmetega visiitkaarte hulgi, ei tundunud mõistlik. Siiski ei jaganud neid kalendreid eriti kellelegi. Suures osas seetõttu, et inimestega suheldes lihtsalt unustasin. Kui on soovi, siis hea meelega saadan teile tagantjärele, aasta ju alles alguses. Palun andke märku.
Suhtlus valijatega
Jagatavas materjalis oli mu emailiaadress ja paar nädalat enne valimisi hakkasin ka kirju saama. Valijatele vastamine võttis üksjagu pingutust ja aega. Enamus küsimusi oli üsna põhjalikult ettevalmistatud ja üks inimene palus suisa kirjutada inglise keeles, et hinnata kandidaadi rahvusvahelise suhtluse võimekust. Tegin kõik trikid kaasa ja püüdsin kõigile vastata. Rõõm oli näha nii üksikasjalikult oma valikuid kaaluvaid inimesi.
Oli ka paar sellist kirja, kus sõimati, et ma polnud materjalis jätnud telefoninumbrit. Kummaline – inimene, kes mind selle eest hurjutab, kirjutab ise emailiaadressilt pastel123@hot.ee ega soostu ütlema oma nime. Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi…
Paaril valijal oli ka juriidiline mure, mille osas nad abi soovisid. Siin võib kurioosumina tuua ühte külavanemat, kes pöördus üsna ulatusliku probleemiga ja käis intensiivselt kõige kiiremal ajal peale, et millal ometi jõuan asjaga tegeleda. Kui öösel pärast rasket päeva hakkasin tema probleemi lahendama, sattus sellele peale poliitikas teadjam sõber, kes informeeris, et tegemist ei ole mitte ainult teise erakonna liikmega, vaid isikuga, kes kandideerib ka ise Riigikogu valimistel. Mina ei oleks osanud kedagi sellises nahaalsuses kahtlustada. Algaja värk:).
Arvestades, et suur hulk valijaid hääletas elektrooniliselt, siis on sotsiaalmeedia nendeni jõudmiseks ilmselt kõige õigem kanal. Aga pean ütlema, et kui muidu olen üsna aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, siis valimiste ajal tõmbasin tagasi. Esiteks ei meeldinud mulle soovitus püüda lisada FB sõbraks võimalikult palju Harju- ja Raplamaal elavaid inimesi ja seda soovitust ma ka ei järginud. Ise ennast kellelegi peale pressida ei tundunud paslik. Kui inimene, keda ma ei teadnud, tahtis minu sõbraks saada, siis selle vastu ei olnud mul midagi. Teiseks, aktiviseerusid valimiste ajal sotsiaalmeedias muidu passiivsed (kandideerivad) inimesed ja mulle tundus, et eeter on samalaadsetest sõnumitest tiine ja millegi lisamine ainult tekitab vastikustunnet. Nii olingi tavapärasega võrreldes üsna tasa.
Kui e-hääletus algas, hakkasin Allar Tankleri poolt Eesti Ekspressis antud soovitusele tuginedes saama positiivseid kirju inimestelt, kes teatasid, et nad on mind valinud. Mõni põhjendas, miks ta mind valis, mõni andis kaasa nõuandeid, mõni jällegi oma nägemuse sellest, millega võiksin tegeleda. Kokkuvõttes andsid sellised kirjad lootust, et saan siiski rohkem hääli, kui ainult oma perekonna omad. Ent oli ka selliseid teateid, kus inimesed informeerisid kurvastusega, et tahaks, aga ei saa mind valida. Näiteks üks inimene avaldas nördimust, et ma ei olnud tema piirkonna kandidaat. Ja seetõttu valis ta hoopis Eiki Nestori. Nii palju siis maailmavaate järgi valimisest.
***
Kui valimispäev oli käes, ei osanud enam suurt midagi teha. Käisin vennalapsega teatris ja tegelesin üle pika aja muude eluliste asjadega. Õhtul ei kiirustanud, sest arvasin tulemusi tulevat alles peale 21.00. Selgus, et alahindasin valimiskomisjonide võimekust ja nii juhtuski, et sain esmase jahmatuse osaliseks sõprade sõnumitelaviini alla mattudes, kui olid tulnud esimesed tulemused. Viimaks valimispeole jõudes olin pisut kohmetu ja kohkunud, sest mõistsin: suur häälte arv tähendab paljude valijate usaldust ja järelikult ka ootusi. Mida kõrgemad ootused, seda suuremad võivad olla pettumused. Ma väga loodan, et ma valijate usaldust õigustan. Aitäh kõigile, kes minu valimisele kaasa aitasid ja kes mind valisid.
Tore ja südamlik lugemine. Aitäh Kaja!
Väga südamlik ja silmiavav lugu, tänud Teile!
Hea Kaja!
Mina siiski osalesin veidi nendes “tänavakampaaniates”, kuigi tundumused olid üsna sarnased sellele, mida siin kirjeldad. Kuid üks asjaolu jäi seal inimestega vesteldes meelde: Pirita kandis liikus ka väga palju Viimsi elanikke, kes olid ju Harjumaa valijad. Mitmed neist tunnistasid, et RE peale kindel olla võiks ju küll, kuid nende jaoks ei olnud Andrus Ansip piisalvalt “elav” inimene. Peaaegu 100%-liselt hakkas inimestel silm särama, kui soovitasin sel juhul vailida Kaja Kallas. Ei hakka siin kirjeldama minu toodud põhjendusi, kuid mulle tundus, et neile, kellele Andrus Ansip miskipärast antipaatne oli sobis väga õigeks alternatiiviks just Sinu isik!
Indu ja tarmuskust!
Kalle Muuli ütles kogemata väga lustakalt ja tabavalt: Kaja Kallas oli justkui “ämber alla” nendele, kes Ansipit ei tahtnud valida. Hea mõte-võte.
Ilus siiras artikkel, aitäh Kaja!
Loodetavasti inspiratsiooniks ja õppetunniks teistelegi poliitikutele, et “nii on ka võimalik”.
Tore ja südamlik lugemine. Aitäh Kaja!
Selline sa oled, poliitikast uskumatult kauge:)
Sinu kampaania oli seekord oluline sulle endale. Valiti mitte kampaania pärast.
Aga vajalik kogemus igaljuhul, edaspidiseks.
Aarne, ma polegi väitnud, et minu kampaania võiks olla oluline kellelegi teisele. Kuivõrd see on minu blogi, siis ma usun, et mul on õigus siin oma muljeid avaldada. Ja võib-olla oli mõnel huvitav lugeda, sest kes ise pole läbi teinud, neil pole ilmselt aimu, mida valimiskampaania endast ette kujutab. Kas poliitikale minust lähemal asuvad isikud hoiavad muljed endale või milles antud juhul minu “uskumatu kaugus” väljendus?
ikka positiivses mõttes, tavakeeles pole “poliitika” hea varjundiga sõna:) Eriti hea aga oli see: “mina ei oleks osanud kedagi sellises nahaalsuses kahtlustada”. arvamus aga on, et jah seekord kampaania suurt rolli ei mänginud, piisas muust. edaspidi loomulikult omandavad kampaaniad suuremat tähtsust. tavaliselt on see seotud sellega, et valijate silmis poliitik kaotab värskust ja ta peab veel rohkem püüdma .
Sellist enesekriitika võimega sinisilmsust maailm vajabki.Tore lugeda – eriti inimeselt, kelle puhul julgen arvata, et ta nii mõtlebki.
armas lugemine jah. aga kas see pastel123 ütles ka oma mure ära või piirduski sõimuga, et ta ei saa helistada? huvitav, mis teemal ta siis helistanuks: miks aadressi pole?
Mingi kajastatud seisukoha pärast tahtis helistades sõimata. Alguses plaanisin talle kenasti vastata, aga oma närvide säästmiseks kustutasin kurja kirja siiski ära, et seda ei oleks hiljem enam võimalik üle lugeda, sest vaevalt, et vastamine teda leebemaks oleks teinud. Seetõttu üheselt ei suuda enam taastada, mis teemal tahtis kurjustada.
Kahju, et ei teadnud Teie kohtumistest valijatega. Hetkel on Eesti poliitelus palju huvitavaid inimesi aga siiski kohtuks isiklikult neist vaid vähestega. Teie kuulute nende hulka kellel suruks hea meelega kätt ja arutleks paari maailmavaatelise seisukoha üle.
Kaunis lugemine :)
Aga ma pean mainima, et mina armastan tänavakampaaniaid (mul tulevad Bolognas kohevarsti kohalikud valimised ja seega on tänav kampaaniaid täis), kui ma lähen infot otsima, siis just tänavale, ma lähen välja tegema avaliku ruumi asju. Ka kaubanduskeskusesse minek on mõnes mõttes avalik tegemine, majandussuhetesse astumine teiste toimijatega. Seega, kui mul on tee peal üks kena lauake, kus on kandidaadipartei lipp, materjalid ja paar inimest, siis ma hea meelega lähen nende juurde uurima, et mis ja kuidas (ja võtan jagatavaid materjale vastu). ja kui ma tean, et on partei mille poolt ma iialgi ei hääleta, siis pigem ei lähe.
Aga Eestis on korraliku välikampaania jaoks muidugi liiga külm. Kuidas oleks ühe seadusemuudatusega, et valimised oleksid maikuu, mitte märtsikuu esimesel nädalavahetusel?
Ma olen absoluutselt nõus – kui on telk või kasvõi laud, kuhu juurde inimene saab tulla, siis ta tuleb siiski vabatahtlikult. Selliselt suhtleks hea meelega inimestega. Kui aga sellist nö “staapi” ei ole, vaid tõkestad teed inimestel, kes lähevad sisseoste tegema, siis pole see enam vabatahtlik, vaid nende jaoks reeglina pealesurutus vestlus. Ja selles osas on samuti õigus, et välikampaania jaoks on meie (eriti viimaste aegade) talved liiga külmad. Ükskõik, kui palju riideid sai selga pandud, ikka puges külm kontidesse ja nohu oli tavapärane kaaslane.
Päris nii külm selle välikampaaniga Eestis ka ei ole!
Näiteks oli ütlemata mõnus “telk” Pirital, suusaraja ääres ning ilm päikseline. Tundus, et suusatajad olid väga meeldivalt üllatunud ning tulid uudistama. Tops sooja teega võis ju olla abiks, kuid rohke huvi paistis olema siiras…!
Hea lugemine. Tekitas tunde, et peaks ehk peaks veel mõne poliitiku blogi ja twitteri üles otsima.
Tahaks kommenteerida ühte lõiku:
Näiteks üks inimene avaldas nördimust, et ma ei olnud tema piirkonna kandidaat. Ja seetõttu valis ta hoopis Eiki Nestori. Nii palju siis maailmavaate järgi valimisest.
See ma arvan, et on juba üldteada tõde, et paljud valivadki pigem sellepärast, et telekast tuntud nägu või soliidne vanahärra – ning mingit arvamust ega maailmavaadet tegelikult eriti ei oma.
Eeldan siiski, et väike meelehärm on siin pigem sellest, et ka inimesed kellele hääle võidad just oma maailmavaate tutvustamisega, võimaluse puudumisel lähevad ja valivad siis kedagi hoopis teistsuguse maailmavaatega (antud juhul sotse).
Siin aga võiks arvestada ka sellega, et maailmavaatest üksi ei piisa – kui ei usalda ühtegi sarnase maailmavaatega inimest keda sul oleks võimalik toetada – siis lähed ja toetad seda kes su arvates teeks kõige rohkem Eesti rahva heaks ära.
Isiklikult ei näe ma, et ühelgi Eesti parteil oleks just see kõige õigem “tee”, kuigi mõnda eelistan rohkem kui teist. Samas arvan, et arukalt elluviidud mulle kõige ebasümpaatsem erakonna “maailmavaade” ( ei pea siin silmas äärmuslasi – kui neid eestis üldse on, ega ka konkreetset valimislubaduste pakette ) tooks riigile ja rahvale rohkem kasu kui lohakalt realiseeritud kõike sümpaatsem.
Seega ei pea olema üllatunud sellise maailmavaate-pöörde peale – ka sotsidelt ja isegi keskerakondlastelt tuleb vahel häid ideid, mis võivad esmapilgul tunduda küll maailmavaate vastu – kuid reaalsuses siiski kasulikud või suisa vajalikud.
Ma olen kaugel arvamast, et sotsidel ja keskerakonnal ühtegi head ideed ei ole. Viidatud näide oli lihtsalt toodud selle kohta, et sageli inimesed valivad ikkagi neile sümpaatseid inimesi, sõltumata sellest, milliseid ideid või maailmavaadet keegi esindab. Paljud mu enda tuttavad ütlesid, et pärast valimiskompassi testi läbimist selgus, et nad peaksid valima seda erakonda, kes oli siiani nende valikutest täiesti väljas olnud. Ometi, kui valimiseks läks, siis vähesed otsustasid oma eelistust selle alusel muuta, sest kandidaadid ei sobinud.