Eile tutvustati Riigikogus Arengufondi poolt koostatud GEM uuringu (Globaalne ettevõtlusmonitooring) Eesti raportit. Raport annab ülevaate Eesti ettevõtluse seisust ja võimalikest arengukohtadest. Samuti annab see edaspidiseks parema baasi teiste riikidega võrdlemiseks.
Raportis oli mitmeid positiivseid üllatusi nagu näiteks see, et võrreldava arengutasemega riikide hulgas tajutakse ärivõimalusi ettevõtluskeskkonnas kõige positiivsemalt Eestis või et Eestis on võimalustest ajendatud ettevõtlust Euroopa riikidega võrreldes kõige enam. Täpsemalt uuringust saab iga üks ise lugeda ja selle põhjal järeldusi teha. Uuring ise on leitav siit: http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/Arengufond%20GEM%20uuringu%20raport.pdf.
Mul aga tekitas assotsiatsioone seda uuringut lugedes Euroopa Komisjoni tegevuskava „Ettevõtlus 2020“, mis püüab luua vundamenti tulevasele majanduskasvule ja konkurentsivõimele lahendamaks lahendada peamisi ühiskondlikke probleeme, millega Euroopa silmitsi seisab. Teatise kandev mõte on: selleks, et taastada Euroopas majanduskasv ja suurendada tööhõivet, vajab Euroopa rohkem ettevõtjaid. Uued ettevõtjad, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, on kõige tähtsam töökohtade allikas.
Paraku ettevõtlust oma tegevusena nägevaid inimesi on Euroopas 27st liikmesriigist vähenenud 23s. Kui kolm aastat tagasi oli keskmine 45%, siis nüüd on see keskmiselt 37%, samas kui Ameerikas ja Hiinas 51 % ja 56 %. Peale selle kasvavad ettevõtted Euroopas märksa aeglasemalt kui Ameerikas ja tärkava turumajandusega riikides.
Mis on need takistavad tegurid? Kõige pealt haridus – see ei anna ettevõtlusalase karjääri jaoks õiget alust. Ka GEM uuring väljendab selgelt – praktikutel on ettevõtlusõppes oluline roll. Uuringutest selgub, et 15-20% õpilastest, kes kooli ajal osalevad õpilasfirmade tegemistes, rajavad hiljem oma ettevõtte. Seda on kolm kuni viis korda rohkem kui rahvastikus üldiselt. Olenemata sellest, kas nad asutavad hiljem oma ettevõtted või mitte, omandavad ettevõtlust õppivad noored ettevõtlusalaseid teadmisi ning olulisi oskusi ja hoiakuid, sealjuures suureneb nende loovus, algatusvõime, visadus ja valmidus meeskonnatööks. Haridust tuleks elavdada praktiliste, kogemuslike õppemudelite ja reaalselt tegutsevate ettevõtjate kogemuste abil.
Kõrghariduse roll ei piirdu ettevõtluses ainult teadmiste andmisega, vaid see tähendab osalemist partnerlussuhetes, ökosüsteemides ja valdkondlikes ühendustes. Ülikoolid peavad muutma ettevõtlikumaks ja püüdma oma teadmisi ettevõtjatega vahendada. Et anda hoogu innovatsioonipõhisesse majandusmudelisse liikumiseks (GEM uuring näitas, et hetkel me oleme nii öelda üleminekul innovatsioonipõhisesse majandusse), tuleb leida võimalusi suurendada teadmusmahukate töökohtade arvu. Kõrgemat väärtust toovad need ettevõtmised, mis sisaldavad endas intellektuaalse omandi ja patentide õigusi.
Meie ülikoolides on suur potentsiaal erinevate valdkondade innovaatiliste lahenduste leiutajateks olla. Eelmisel nädalal esines Gunnar Okk väga hea ettekandega Postimehe arvamusliidrite lõunal, kus ta tõi mitmeid näiteid selle kohta, kuidas meie seast on kasvanud küll huvitavaid leiutisi, kuid nende tootmiseks jääb Eesti väikseks. Seega peame vaatama, kuidas me saame tagant tõugata just uute ja innovaatiliste lahenduste välja mõtlemist, mille intellektuaalse omandi õigused jäävad Eestisse tulu tooma. Kindlasti aitab siin ettevõtjate ja ülikoolide suurem koostöö ja ühe valdkonna ettevõtjate ja teadusasutuste koondumine klastritesse.
Teiseks takistavaks teguriks on hirm ebaõnnestumise ees. Eelmise aasta suvel kirjeldas Economist Euroopat takistava tegurina kultuuri, milles ei tunnustata ega hinnata ettevõtjate püüdlusi piisavalt, samuti takistab Euroopa ettevõtjaid suhtumine pankrottidesse, milles Ameerikas nähakse pigem võimalusi õppimiseks, meil aga pigem kuritegelikku käitumist. Ausatele ettevõtjatele teise võimaluse andmine on oluline. Uuringud ütlevad, et 96 % maksejõuetusest juhtub objektiivsetel asjaoludel. Samuti ütlevad uuringud, et teisele ringile minejad on edukamad ja kasvavad kiiremini ja värbavad rohkem inimesi. Teisel katsel loovad ettevõtjad rohkem töökohti, peavad vastu kauem ja kasvavad kiiremini. Ebaõnnestumine ei peaks tooma kaasa eluaegset karistust, vaid selles tuleks näha võimalust õppida ja areneda. Kultuur peab muutuma kogu Euroopas. Seetõttu tuleb parandada suhtumist pankrottidesse ja siin on meedial suur roll.
Tegevuskava „Ettevõtlus 2020“ sätestab, et Euroopa ja liikmesriikide poliitika peab lähtuma põhimõttest „kõige pealt mõtle väikestele“. VKE- loovad iga aasta Euroopas üle 4 miljoni töökoha. See sobib Eestile hästi, arvestades, et meie majandus baseerub peamiselt väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel. Nagu ka GEM uuringust selgus, ettevõtetega alustavaid inimesi on Eestis arvestataval määral, samas peab vaatama, kuidas saab neid aidata areneda järgmisele tasemele. VKE-d vajavad jõudsaks arenemiseks spetsiifilist, kohandatud oskusteavet, mis aitab neil välja arendada konkurentsieeliseid. Jällegi sellist teavet saab klastritest, ettevõtlusvõrgustikest ja ettevõtjate ühendustest. Loodetavasti oleme väljas sellest Andrese-Pearu sündroomist, kus naabrimehega mingit koostööd teha ei olnud võimalik. Positiivseid näiteid ettevõtjate vahelisest valdkonnapõhisest koostööst tuleb kajastada ja hea eeskujuna esile tuua.
Mis oleks siis head konkreetsed näited ettevõtlikkuse arendamiseks?
Mõned projektid, milles ise vabatahtlikuna osalen:
1) JCI BeWise koolitusprojekt toob ülikoolidesse praktikutest külalislektoreid: https://www.facebook.com/jci.bewise
2) JCI Väitlusklubi annab oskused oma ideede tulemuslikumaks esitamiseks: https://www.facebook.com/jci.vaitlusklubi
Mõlemad projektid maksavad kuulajatele/osalejatele täpselt 0€ /kord.
Eestis on nii mõnigi seadus, mis nõuab suuri makse ja koormab alustajad sellega.Näiteks kui töötaja töötab osalise ajaga kasvõi 10 h kuus siis peab tööle võttes selle inimese eest maksma makse nagu miinimum palga pealt kuigi ta seda ei saa või siis sedust rikkuma ja mustalt maksma.Maksud peavad olema õiglased. Räägitakse pakutavatest toetustest aga neile seatakse selliseid nõudeid, et vähestel õnnestub seda saada, eriti kui midagi suuremat püüad teha. Viimati naersin ühte tingimust, toetuse saaja ei tohi olla varem antud alaga kokku puutunud või midagi selle sarnast. Miks peab asjaga tegelema inimene kes asja ei tunne või pole varem teinud. Väikeettevõtete vaidlused suurematega ja kuuldavasti alltöövõtjad ettevõtted pole kunagi suure partneriga võrdses seisus ja kui ta konflikti puhul kohtusse pöördub ei maksa seadus vaid kes on suurem ja tuntum. Loomulikult ei julge inimesed alustada ettevõtlusega kui pankrotte on hakatud käsitlema kui kuritegu. Kust see ettevõtja turgu proovimata seda kogeb. Autoga sõitma ei õpi kui rooli taha ei istu ja reaalselt liiklusesse ei sukeldu. Mõni sõidab ka kraavi. Muide suhtumine ettevõtjatesse on ajakirjanduse ja maksuameti abil oluliselt halvenenud. Välja tuuakse kõik negatiivne, vahel pannakse lugu kokku nagu öeldakse pliiatsist väljaimetuna ilma reaalselt olukorraga tutvumiseta. Maksuamet teatab kellel maksmata ja mis kõik see kaasa toob aga positiivsed näited ei kosta kuskilt. Töötajate suhtumine tööandjasse tuuakse välja kui orjapidaja ja orja suhe kuigi väikeettevõtja töötab mõnikord 3X rohkem kui kindla tööajaga töötaja. On kujundatud inetu suhtumine ja hirm ettevõtja ees, kes viimast võtab tööliselt, ka ametühingute poolt. Seadusi tehes peaks ikkagi kogemustega, ka negatiivsetega, väikeettevõtjaid kaasama ja mitte neid tuttavaid vaid erinevaid.
Muide, huvitavalt tuli uuringust välja see, et vastupidiselt tavapäraselt usutavale, arvatakse ettevõtjatest Eestis pigem hästi. 62,5% arvasid, et ettevõtjatel on Eestis kõrge staatus. Mulle oli see ka üllatus. Muus osas olen nõus, nende asjadega tuleb tegeleda.
Minu arvamus on kogu Euroopa majanduse kohta see, et riigid ei nõua firmade lojaalsust riigile.Näiteks Soomes Nokia ei tooda juba kaua Soomes, aga kunagi on riik Nokiale teinud soodustusi.Rahvas on pettunud.Kui toodetakse Hiinas, siis on see hiina ettevõte, kuna firma ei paku tööd oma riigi rahvale.Laisk, ahne ja rumal euroopa rahvas on enda majanduse auku ajanud.Mis saab töötute noorte massidest Euroopas ja kes selle hiina rämpsu ära tarbib?Kuritegevus ja materiaalne ebavõrdsus kasvab tohutult.Ja kommentaariks eesti ettevõtja ja töötegija suhtele pole muud kui see on orjasuhe, sest 400.-euroga ikka inimene vireleb.Võiks endale aru anda.riigikogul oleks siin palju ära teha, aga paistab üsna ükskõik olevat.Peaasi, et endal neljakohaline summa arvele tuleb rahva kulul.Nõuka ajal oli teenindusmajas töötasuosakonnas 18 aastaselt ökonomist.Palkade erinevused olid kusagil 3 või 4 korda.Kahju on ausatest töölistest praegu Eestis.Statistika ei muuda reaalsust;)
Mind paneb imestama, et Eestis ettevõtja ei pea maksma tulumaksu?Imestan, et eesti riigikogu ei soovi progresseeruvat tulumaksu?Reformikad ei kaitse absoluutselt tavalist töötegijat?Põhjendus , palun?